Lindude vähenemine hoiatab

Hiidalgipaar John Gerrard Keulemansi maalil, u 1865.

FOTO: Wikipedia

Maakera eluslooduse miljardiaastane ajalugu on üle elanud mitu taime- ja loomaliikide massilist väljasuremist, mille peapõhjus on olnud keskkonna äkiline muutumine – kõigest miljoni või paari aasta vältel.

Viimase 540 miljoni aasta viiele suurele eluslooduse hävimise lainele on lisandumas kuues, mille ilmingud uus­aja poole tuhande aasta kestel on avaldunud järjest tõsisemalt.

Kui eelmiste globaalsete hiigelkataklüsmide vallandaja oli mingi vulkaaniline, keemiline või astronoomiline sündmus, näiteks supervulkaani purse, maailmamere kemismi muutus või hiidmeteoori langemine Maale, siis nüüdse hävingu põhjustaja on üksainus kiirelt evolutsioneerunud loomaliik – nüüdisinimene, Homo sapiens.

Mõne või mõnekümne tuhande aasta kestel langes järjest osavamaks ja targemaks muutuva inimühiskonna ohvriks (söödi ära!) hulk suurimetajaliike. Põlluviljelus ja muu taimekasutus viisid kõrbete laienemisele. Nn avastusreisid ja inimeste invasioon seni vähe asustatud paikadesse tõid kaasa üleekspluateerimist ja kaudseid hädasid, nagu seni puudunud looma- ja taimeliikide tahtlik või tahtmatu sissetoomine, mis mõjutas kohalikke elukooslusi, paiguti pöördumatult. Alul märkamatult oli pandud alus uuele geoloogilisele ajastule – antropotseenile.

Inimeste hulga järjest kiirenev, lausa hüperboolses graafikus suurenemine (tänaseks juba 7,7 miljardit), mida tagab kiirelt kasvav tehniline ja põllumajanduslik tootmine ning täiustuv meditsiin, on muutunud ohtlikuks mitte ainult loodusele, vaid ka inimkonnale enesele.

Sellega kaasneb looduse liigilise mitmekesisuse muutumine. Otsese inimtegevuse, näiteks küttimise tulemusena on 1600. aastast alates välja surnud vähemalt 150 linnuliiki ja kaheksandik praegusest ümmarguselt 10 000 liigist on väljasuremise künnisel.

Paljude liikide kadumine järgnes immigrantide saabumisele seni asustuseta saartele. Uus-Meremaal ja lähisaartel elutsenud hiigellinnud moad kütiti pärast maooride polüneeslastest esivanemate saabumist sinna 12. sajandil viimseni juba kolmesaja aastaga. India ookeani Mauritiuse saarel elutsenud tubli kalkuni suurused lennuvõimeta dodod said meremeeste roaks 175 aasta jooksul pärast saare avastamist portugallaste poolt 1507. aastal. Naabruses söödi nende tuviliste seltsi arvatud lindude paar sugulasliiki ära järgmise saja aasta jooksul.

Erilises kadumisohus on olnud ja on tänini meresaartel endeemina arenenud linnuliigid. Enamasti pole nüüdseks kadunud liigid olnud jahilinnud, vaid langenud laevameestega kaasa reisinud ja saartel metsistunud kasside, koerte, rottide jt ohvriks.

Hulk värvikirevaid papagoiliike on hävinud puurilinnuks pidamiseks püüdmise tagajärjel. Mõni neist, näiteks safiir-aara on päästetud veel vangipõlves säilinud ja siginud isendite sihikindla paljundamise ja loodusesse vallapäästmisega. Samamoodi on pidurdatud kalifornia kondori ja nenelagle kadumist.

Enamik alatiseks kadunud linnuliikidest on hääbunud pooleldi märkamata, aga kahe liigi kadumine on lausa detailselt dokumenteeritud. Üks nendest oli lennuvõimetu merelind ­hiidalk Põhja-Atlandil, keda toiduks kasutasid juba viikingid, hiljem kalurid. Viimane paar notiti Islandist edelas Eldey saarekesel juunis 1844.

Kogusummas miljarditesse küündinud rändtuvid olid 19. sajandil Põhja-Ameerika viljakasvatajate suurim nuhtlus. Nad pesitsesid Lõuna-Kanada ja USA puistutes, isegi sadakond paari ühe puu otsas, ja tegid toiduretki ümbruskonna põldudele. Neid kütiti massiliselt, kasutades koguni haavlisuurtükke. Järk-järgult saadi neist sajandi lõpuks jagu, 1905. a paiku leidus looduses veel üksikuid paare ja 1914. aastal suri viimane puuris peetud rändtuvi.

Eesti ei paku oma väiksuse tõttu drastilisi väljasuremise näidiseid. Mitu linnuliiki, nagu punakurk-kaur, rabapistrik, siniraag ja veetallaja, on meil küll pesitsemast peaaegu taandunud, mitu liiki on haruldaseks jäämas. Küll aga kahaneb enamiku haudelindude arvukus, nii metsalindude kui ka põllulindude oma, kokku suurusjärgus lausa saja tuhande paari võrra aastas. See aga on meie looduse seisundi halvenemise märk, seega linde tuleb silmas pidada ja asjakohaseid järeldusi teha.

Populaarne

Tagasi üles