Külavanemad võtaksid poliitikud maale praktikale
31. jaanuar 2019, 08:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas külavanem on maaelu kujundaja, sellele küsimusele otsisid laupäeval Pärnus vastust külavanemad üle riigi. Nad naasid innustust saanuna ja tõdemusega oma vabatahtliku rolli tähtsusest koostöös kohaliku vallavõimuga.
„Sain motivatsiooni ja julgust juurde, et asja edasi ajada mitte ainult oma külaga, vaid võtta suurem piirkond, väikesed külad ja tekitada ühise kandi tunne,” rääkis Lüübnitsa külavanem Urmas Sarja, kes läks perega Tartust maale elame aastat viis tagasi ja valiti külavanemaks vähem kui aasta eest. „Hakkasime oma kinnistut korrastama, naabrid hakkasid sama tegema. Kampaania „Teeme ära” ajal niitsime ja raiusime võsast räämas kinnistuid, sealt algaski tööd tehes sõprus ja üksteisemõistmine, vald toetas meid, ehitasime paadisilla, paigaldame piirkonda infotahvlid, valmistume küla kokkutulekuks, see toimub kümneaastase vahega.”
Külavanema mitu rolli
Külavanem on küla esindaja, ühendaja, hoidja ja edendaja, nii sõnastas külavanaema tähtsuse Eesti Külaliikumise Kodukant juhatuse esimees Krista Habakukk. Kodukandi juurde on moodustatud külavanemate juhtrühm, tehtud on külavanemate uuring, koostatud juhendmaterjal, koolitatud omavalitsuste esindajaid, et nemad ja külade valitud esindajad ühise keele leiaksid. Kohaliku omavalitsuse kinnitatud statuudi järgi tegutseb enim külavanemaid Saaremaal, kõige vähem aga Pärnumaal.
Habakuke jutu järgi on haldusreformi mõju külavanemate tegevusele veel uurimata, kuid enne seda, aastal 2016, oli riigis 1171 külavanemat, 1222 külaseltsi ja 336 külamaja.
„Kodukant ei ole võtnud eesmärgiks lahutada külaseltside või külavanemate rolli ja toimimist. Pigem näeme, et see on omavahelise koostöö ja sidususe teema, külavanem on isik, kellele on usaldatud küla esindusõigus, ja külaselts on juriidiline kehand, mille kaudu küla arendada,” selgitas Habakukk.
Palju sõltub kogukonnast
Kogukondade praktikate ja edulugude arutelul tõdes Sürgavere külavanem Eve Soopa, et palju sõltub kogukonnast, selle ootustest. Mida suuremat ringi teema puudutab, seda rohkem on kaasatulijaid ja tulemus parem. Taevaskoja külavanem Ahti Bleive aga kinnitas, et kui oled selle kohustuse vastu võtnud, tuleb seda pühendumusega täita, siis on piirkonnas endal ka parem elada.
Tartu ülikooli Pärnu kolledži direktor, inimgeograaf Garri Raagmaa vaatles ettekandes Euroopas levivat suundumust kolida linnast maale. Ent see ei lohutanud neid, kes muretsevad meie koduriigis hõreneva asustuse ja Tallinna paisumise pärast.
„Sisserändajad lähevad linnadesse, põlisrahvas kolib välja,” möönis Raagmaa. „Töö ja palk on siiani olnud peamine rändepõhjus, aga üha väärtuslikumaks muutub keskkond, kliimamuutustel on oma mõju, nii et ärge müüge oma maad kergekäeliselt maha.”
Mis saab Eesti maaelust pärast järjekordseid valimisi, selle üle väitlesid riigikokku pürgivate erakondade esindajad. Kuigi vahepeal jäädi kinni (tasuta) ühistranspordi ja koolivõrgu korralduse kännu taha, nägid kõnelejad elu väljaspool (pea)linna tervikunagi. Võib-olla sellepärast, et väitlejate hulgas oli neidki, kes pole Toompea leiba veel maitsnud ja elavadki külas. Aga ikkagi soovitasid Kodukandi teisel üle-eestilisel külavanemate foorumil osalejad, et eluvõõraste otsuste ja seaduste vältimiseks tuleb poliitikutele teha kohustuslikuks praktika maal.
Külaliikumine Kodukant valmistub aga 13. maapäevaks, see toimub 26.–28. juulil Põlvamaal. Esimest korda korraldatakse maal elamise päeva 29. septembril, et mõistetaks mitmekesise maaettevõtluse vajadust ja tähtsust.