Sood on meile tähtsad ja kaitsevad meid

Esiplaanil mahajäetud ja tagapool hästi taimestunud jääksoo neljandal aastal pärast korrastamist.

FOTO: Edgar Karofeld

2. veebruaril 1971 sõlmiti esimene rahvusvaheline looduskaitseleping – „Rahvusvahelise tähtsusega märg­alade, eriti veelindude elupaikade konventsioon” ehk Ramsari konventsioon. Märgalad on alaliselt liigniisked (näiteks sood) või ajutiselt üleujutatud alad, nagu jõeluhad, aga ka siseveekogud ja lauged rannikualad 6 m sügavuseni.

Konventsiooni eesmärk on kaitsta maailma märgalasid, mille pindala ja väärtus vähenevad kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu tõttu.

Eesti on märgalade poolest rikas – meil on tuhandeid järvi ja jõgesid koos väärtuslike luhtadega, pikk rannajoon rannaniitude ja roostikega ning muidugi suured sood. Eelmisel aastal toimunud rahvusmaastike valimisel olid just rabad kõige populaarsemad. Eesti loodust tutvustades näitame sageli just raba- ja rannikuvaateid – märgalad on meile omased. Just sood on olnud meie esivanematele ohu korral pelgupaigaks ja nüüd leiame end taas rabast, kui tahame põgeneda kiirustava maailma kära eest vaikusesse.

Alates 1997. aastast tähistatakse 2. veebruaril rahvusvahelist märgalade päeva, et suurendada teadlikkust märgalade väärtusest inimkonnale ja planeedile tervikuna. Igal aastal on märgalade päeval oma fookus, sel aastal „Me ei ole kliimamuutuste vastu jõuetud – märgalad on looduslik lahendus”.

Sood looduskaitse all

Soid on varem peetud kasutuks maaks, kus ei saanud maad harida ega metsa kasvatada, vaid ainult marju korjata. Sajandite jooksul on Eestis kuivendatud ligemale 1,2 milj ha sooalasid, püüdes võita juurde metsa- ja põllumaad. Õnneks jagus meie sooteadlastel ja riigimeestel nii palju tarkust, et tuliste arutelude järel võeti 1981. aastal täiendavalt looduskaitse alla ligi 30 sood.

Praegu on Eestis kaitse all enamik suuremaid looduslähedases seisus säilinud soid, kokku umbes 180 000 ha. Tänapäeval mõistame märgalade tähtsust hoopis laiemalt kui vaid linnualadena. Erinevate ökosüsteemide tähtsust püütakse hinnata, arvestades nende nn ökosüsteemide teenuseid ja väärtust.

Teadusajakirjas Nature 1997. aastal ilmunud uuringus hinnati erinevate loodusalade väärtust 17 ökosüsteemi teenuse alusel. Pindalaühiku kohta on kõige väärtuslikumad just märgalad (umbes 14 800 USD ha kohta aastas), samas kui näiteks troopilised ja eriti parasvöötme metsad jäävad neile kaugelt alla. Märgaladel, sh soodel on suur tähtsus CO2 sidumisel ja süsiniku akumulatsioonil turbana, kliimamuutuste puhverdajana, hapniku tootjana ja mageveevaruna. Teades, et märgalad on ühed peamised hapniku tootjad (mitte vihmametsad, kus toodetud hapnik kulub lagundamisele), ei saa nende elutähtsat rolli kuidagi üle hinnata.

Soode roll CO2 sidumisel fotosünteesil ja turbas süsiniku ladestamisel sõltub produktsiooni ja lagunemise vahekorrast. Kuidas see ilmastiku soojenedes muutub? Koos 16 maa teadlasega analüüsisime turba akumulatsiooni ja kliima muutuste seoseid viimase tuhande aasta jooksul tekkinud turbakihtides 294 soos üle maailma. Selgus, et kui troopikas võib toimuda mõningane lagunemisprotsessi kiirenemine, siis keskmistel ja kõrgematel laiuskraadidel, kus asub enamik maailma soodest, on temperatuuri tõusu mõju soode süsiniku sidumisele ja akumulatsioonile positiivne. Seda taimede kasvuperioodi pikenemise ja nende produktsiooni suurenemise ning soode tekke tõttu veelgi kõrgematel laiuskraadidel. Seega suureneb meie looduslike soode tähtsus meie kaitsmisel kliimamuutuste eest veelgi.

Kuivendatud sood katavad vaid 0,3% kogu maailma maismaast, kuid eraldavad üle 5,6% inimtekkelisest CO2-st. Näiteks põllumajandusmaad Saksamaa kuivendatud turbaaladel eraldavad kaks korda rohkem CO2 kui nende kõige rohkem saastav elektrijaam. Kõige suurema negatiivse mõjuga on aga Indoneesia ja Malaisia, kus õlipalmide ja teiste kultuurtaimede kasvatamiseks kuivendati miljoneid hektareid soid. Lisaks turba lagunemisele toimuvad seal ulatuslikud turbapõlengud, mis halvendavad regiooni õhukvaliteeti ja mõjutavad kliimat globaalselt. 2015. aastal paiskasid Indoneesia turbapõlengud õhku ligikaudu 16 milj tonni CO2 päevas – see ületab kogu USA tööstuse päevase heitkoguse.

Jääksood

Kas jääksoode korrastamine turbatekke taastamiseks on võimalik ja kas me oskame seda? Jah. Kanadas on välja töötatud metoodika, mis on andnud häid tulemusi juba tuhandetel hektaritel. Sama metoodikat järginud Tartu Ülikooli teadlaste korraldatud katsel ületas rabataimede katvus juba 3–4 aastaga 70%. Koos taimestumise ja veetaseme tõusuga vähenes järsult CH4 ja N2O eraldumine ning niiskematel aladel toimub taas CO2 sidumine ja turba teke.

Ühelt hektarilt korrastatud jääksoolt jääks õhku paiskamata kogus, mis on võrreldav 6–10 sõiduauto poolt õhku paisatava CO2 kogusega 15 000 kilomeetri läbimisel. Kuid elektriautode eest makstud raha läheb Eestist välja ja ühekordne mõju kestab vaid auto eluea. Eesti umbes 1200 elektriautot jätavad igaüks 15 000 km läbimisel aastas õhku paiskamata kokku 2400 tonni CO2 (kui arvestada sõiduautoga võrreldes nende emissiooniks null ja mitte arvestada elektri tootmisel tekkivaid heitmeid).

Kuid sama efekti saavutaksime vaid 120–200 ha jääksoo korrastamisel ja see pindala oleks veelgi väiksem, arvestades ka korrastatud jääksoode süsiniku sidumist. Jääksoode korrastamiseks kasutatud raha jääks Eestisse, tööd saaksid teadlased ja tööde tegijad, väheneks tuleoht ja loodusalade killustamine.

Kõigi Eesti mahajäetud jääksoode korrastamisel jääks õhku paiskamata 60 000 kuni 100 000 sõiduauto poolt 15 000 km läbimisel õhku paisatav CO2. Jääksoode korrastamise positiivne mõju oleks kestev ja tugevnev, arvestades lisanduvaid loodusväärtusi. Erinevalt raiesmikest, mis juba mõnekümne aastaga kattuvad noore metsaga, on mahajäetud jääksood peaaegu taimestikuta ja tuleohtlikud ka üle 30 aasta pärast turba kaevandamise lõppu. Seega peaksime nii enda looduse heaks kui ka globaalsete muutuste leevendamiseks need kiiresti korrastama. Eestimaa Looduse Fondi ja RMK koostöös ongi juba taastatud kuivendatud sooservi. Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi toel on alanud tööd vähemalt 2000 ha jääksoo korrastamiseks. ELF tegi esimese suurema jääksoo korrastamise 2018. a sügisel Sirtsi soo servas Palasil.

Sood ei ole kasutud alad, vaid meile otseselt kasulikud ja eluliselt vajalikud. Lähtudes deviisist „Mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt”, peame oma kuivendatud sood taastama ja hoidma looduslikke soid, siis suudavad need meid kaitsta mitmete ohtude eest.

Tagasi üles