Nimelt on Soomes suur osa metsadest inimese istutatud, seega kasvab seal vähe taimeliike ja loomastikki on liigivaene. Põletamine peab aitama looduslikku mitmekesisust taastada, kui majandusmetsa asemel lastakse kasvada looduslikul metsal.
Varem põletati Soomes ka riigimetsa, kuid selle töö muudab väga kalliks ohutuse tagamine, on ju vaja kaevata veekraave ja tagada piisav veevaru, et vajadusel tuld taltsutada. Nüüd tegelevad lageraielankide ülepõletamisega veel vaid mõned metsandusfirmad.
Köster räägib, et kui Eestis ei ole tuli looduse uuenemisele otseselt vajalik, kuna meil pole taimeliike, mille levimiseks oleks tuli vajalik, siis näiteks Põhja-Ameerikas on okaspuid (must kuusk ja mõned männiliigid), mille käbid vajavad suurt kuumust, et seemned neist välja hüppaksid. Kui poleks metsatulekahjusid, siis need liigid ei leviks.
Eestis metsapõlengud õnneks enamasti nii karmid ei ole, et pärast vaid surnud maa jääks, reeglina jääb midagi ikka ellu. Näiteks kui põleb ära alustaimestik, siis vanas männimetsas suudavad puud tihti tulekahju siiski üle elada.
Kui tegu pole kontrollitud põletamisega, põhjustab põleng alati suurt kahju ja tekib küsimus, mida põlenud metsaga edasi teha. Söestunud tüved kõlbavad tavaliselt vaid kütteks. Metsaomanikul on kohustus metsa uuendada, aga praegu pole teadmist, mille põhjal täie kindlusega öelda, mil viisil seda põlengu järel kõige õigem teha oleks.
Kösteri sõnutsi on näiteks Vihterpalu ja Nõva aladel tehtud uuringud näidanud, et kohe põlengujärgsel aastal uute taimede istutamine pole kõige parem mõte. „Vihterpalu on muidugi Eesti mõistes ka eriline koht, kus suure intensiivsusega metsapõlenguid on viimase sajandi jooksul esinenud väga tihti,” nimetab ta.