Millest räägib põlenud mets?

Vihterpalu on Eesti mõistes eriline koht, kus intensiivseid metsapõlenguid on viimase sajandi jooksul esinenud väga tihti. Neilt samal päeval tehtud piltidelt on näha eri taastumisjärgus metsaosi.

FOTO: Meelis Meilbaum

Looduses jalutajat tabab tõsine ehmatus ja kurbus, kui ta satub nägema mõnd mustaks põlenud metsatükki. Tegelikult ei pruugi olukord alati olla üdini halb, sest nagu elus ikka, on iga halva taga natuke head. Meie põhjanaabrid panevad koguni spetsiaalselt metsi põlema. Miks?

Tuli aitab metsal loomulikult uueneda, sõnab Helsingi Ülikooli juhtivteadur Kajar Köster, kelle igapäevatöö ongi metsade põlengujärgne uurimine. See töö on teda viinud põlengupaikadesse Siberist Kanadani.

Köster tõdeb, et mets on põlenud miljoneid aastaid, juba ammu enne seda, kui inimene loodust mõjutama hakkas. Tuli on omamoodi looduslik metsauuendamise viis. Kui inimest ei oleks, siis 250–300 aasta tagant käiks Eesti aladel tulering suure tõenäosusega ikka metsast üle.

Põlengu järel hakkavad seal paigas kasvama teised taimed ja see on pigem hea, sest kui inimtegevust ja metsapõlenguid ei oleks, oleks Eesti umbes 300 aastaga kaetud suuresti kuusemetsaga ja selle all suudaksid ellu jääda vaid tugevat varju taluvad taimed.

Nii jääb piirkond liigivaeseks, sest domineerima hakkaksid hilisele suktsessioonile (hiline kasvukoha hõivamine) omased liigid. Kujutage aga nüüd ette, et sellisele alale satuks mõni neile liikidele ohtlik seenhaigus või putukkahjur – peagi oleks lage maa järel.

Vähem põlenguid

Eelmine põuane aasta tõi Eestisse suuri maastikupõlenguid, mille kustutamine viis meie päästevõimekuse viimase piiri peale. Samas muu maailmaga võrreldes on meil seis hea. Vähemalt seni, kuni palju räägitud kliimasoojenemine siia kanti sagedamini mullusele sarnaseid põuaaastaid ei too.

Köster räägib, et kui kogu põhjapoolkera metsadest põleb aastas keskmiselt üle ühe protsendi, siis Eestis on keskmine metsapõlengute pindala alla 0,1 protsendi aastas, väga kõrge metsamajandamise tasemega Soomes veelgi vähem. Nii ongi põhjanaabritel sel sajandil mõnel pool tavaks lageraielanke üle põletada.

Nimelt on Soomes suur osa metsadest inimese istutatud, seega kasvab seal vähe taimeliike ja loomastikki on liigivaene. Põletamine peab aitama looduslikku mitmekesisust taastada, kui majandusmetsa asemel lastakse kasvada looduslikul metsal.

Varem põletati Soomes ka riigimetsa, kuid selle töö muudab väga kalliks ohutuse tagamine, on ju vaja kaevata vee­kraave ja tagada piisav veevaru, et vajadusel tuld taltsutada. Nüüd tegelevad lageraielankide ülepõletamisega veel vaid mõned metsandusfirmad.

Köster räägib, et kui Eestis ei ole tuli looduse uuenemisele otseselt vajalik, kuna meil pole taimeliike, mille levimiseks oleks tuli vajalik, siis näiteks Põhja-Ameerikas on okaspuid (must kuusk ja mõned männiliigid), mille käbid vajavad suurt kuumust, et seemned neist välja hüppaksid. Kui poleks metsatulekahjusid, siis need liigid ei leviks.

Eestis metsapõlengud õnneks enamasti nii karmid ei ole, et pärast vaid surnud maa jääks, reeglina jääb midagi ikka ellu. Näiteks kui põleb ära alustaimestik, siis vanas männimetsas suudavad puud tihti tulekahju siiski üle elada.

Kui tegu pole kontrollitud põletamisega, põhjustab põleng alati suurt kahju ja tekib küsimus, mida põlenud metsaga edasi teha. Söestunud tüved kõlbavad tavaliselt vaid kütteks. Metsaomanikul on kohustus metsa uuendada, aga praegu pole teadmist, mille põhjal täie kindlusega öelda, mil viisil seda põlengu järel kõige õigem teha oleks.

Kösteri sõnutsi on näiteks Vihterpalu ja Nõva aladel tehtud uuringud näidanud, et kohe põlengujärgsel aastal uute taimede istutamine pole kõige parem mõte. „Vihterpalu on muidugi Eesti mõistes ka eriline koht, kus suure intensiivsusega metsapõlenguid on viimase sajandi jooksul esinenud väga tihti,” nimetab ta.

Sellistel aladel, kus kogu puistu hukkub tulekahjus, on maapind põlengu järel tumedam, kaetud tuha ja söega, mis aga neelab päikeseenergiat ja võib suvel kuumeneda 60–70 kraadini ning taimede ellujäämisvõimalused sellises keskkonnas on kasinad. „Vihterpalu näitel võib öelda, et kõige parem oleks lasta metsal põlengu järel looduslikult uueneda ja hiljem, kus vaja, istutusega kaasa aidata,” soovitab Köster.

Inimene süüdi

Kui eelmisel sajandil olid Eestis üksikud harvad aastad, mil metsatulekahjusid sai kirja alla saja, siis sel sajandil on lugu vastupidi. Tihti ei saada jälile, miks tulekahju tekkis, kuid enamasti on otseselt või kaudselt süüdi metsakülastajad suitsetamise või hooletu tuletegemisega.

Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Mati Valgepea tõdeb, et metsatulekahjude põhjust on väga keeruline tuvastada, sest tavaliselt kedagi seal kõrval ei ole. „Vähemalt pooltel juhtudel me ei saagi teada, kuidas tuli algas, aga võib oletada, et umbes 95 protsendil juhtudest on inimtekkeline,” sõnab ta. Looduslik põhjus võib olla näiteks äike, aga kaudselt tormituul, mis elektriliine lõhub.

Populaarne

Tagasi üles