Kas meie prügimajandus on ikka odav?
Arvamusplats

Väga vähesed hea elujärjega riigid saavad endale lubada minister Kiisleri välja pakutud kulukat pakendijäätmete lauskogumist igast kodumajapidamisest.

FOTO: Tairo Lutter

Keskkonnaminister Siim Kiisler rääkis 22. jaanuari Eesti Päevalehe veergudel ühest habemega probleemist Eesti jäätmemajanduses. Nimelt sorteeritakse meie kodumajapidamistes olmejäätmeid ebapiisavalt ja seetõttu on nõrgalt arenenud ka liigiti kogumine ja ringlussevõtt.

Eesti olmejäätmete ringlussevõtu määr on kehvapoolne nii riigile võetud kohustuste valguses kui ka võrdluses jõukamate ja suure asustustihedusega Euroopa riikidega.

Tunnustame keskkonnaministrit probleemi püstitamise eest, ehkki kiirel valimiseelsel ajal kipub see jääma muude tegemiste varju. Naabemaade vastavaid süsteeme võrreldes tuleb siiski nentida, et lugupeetud ministri ettepanek pole ainus ega efektiivseim alternatiiv probleemi lahenduseks. Samuti vajaksid niivõrd põhjalikud keskkonnapoliitilika muudatused korralikku eeltööd – mõjuanalüüsi, kulude hinnangut ja investeeringute vajaduse kalkuleerimist. Juriidilisest küljest pole ministri ettepanek kahjuks ka päris vastavuses Eesti jäätmekorralduse seaduste ega nende ülemaktidega, Euroopa Ühenduse pakendi ja pakendijäätmete direktiivi ning jäätmete raamdirektiiviga.

Meil toimiv jäätmekäitlussüsteem on tegelikult efektiivne ja tõhus – suurem osa sorteerimata segaolmejäätmetest lihtsalt põletatakse vastavates tehastes ehk siis nende elutsükkel lõpeb energeetilise taaskasutusega.

Eestis toimib tegelikult ka jäätmete liigiti kogumine ja ringlussevõtt – seda nimetatakse pakendite laiendatud tootjavastutuse süsteemiks. Pakendatud kauba tootjad ja maaletoojad on teinud vajalikud investeeringud ning katavad pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu kulud tootjavastutusorganisatsioonide teenustasude kaudu. Eesti elanike jaoks tähendab see võimalust pakendijäätmed tasuta ära anda avalikesse erivärvilistesse kogumismahutitesse. Märkimisväärne osa Eesti elanikest tegelikult juba sorteerib kodudes pakendeid ja viib need vastavatesse kogumismahutitesse. Lisaks avalikele kogumismahutitele on tootjavastutuse organisatsioonid paigutanud konteinereid ka korteriühistute teenindusmaale, nii et neid saavad kasutada vaid ühistute elanikud.

Loomulikult saab praegust süsteemi edasi arendada ja paremaks teha, aga üldiselt see töötab.

Minister eksitas

Kahjuks on minister kas teadmatusest või muul põhjusel esitanud Eesti Päevalehe intervjuus tootjavastutuse süsteemi kohta eksitavaid väiteid. Eelkõige on küsimus seisukohas, justkui oleks tootjavastutusorganisatsioonidel mingi kokkulepe või kohustus koguda kokku kõik turule lastud pakendid ja seda otse kodumajapidamistest. Lisaks väidab minister, et kui kõiki pakendijäätmeid kogutaks otse kodudest, siis see peaaegu ei suurendavat pakendiettevõtete kulusid.

Sellist mõtet ega kohustust, et pakendiettevõtjad peaksid kokku koguma „kõik pakendid”, pole kunagi üheski seaduses ega direktiivis olnud. Kõikide pakendite kogumine pole isegi teoreetiliselt võimalik. Ebaselge mõiste kõik pakendid võib tähendada nii 100% Eestis müüdud pakenditest, aga ka näiteks 200%, juhul kui mõni ettevõtlik kodanik hakkaks pakendijäätmeid mujalt, näiteks Lätist, maale tooma.

Kõikide pakendi kõikidest kodudest äraviimine pole otstarbekas ei majanduslikult ega keskkonnahoiu seisukohast.

Teiseks suhtarvud, mille all minister ilmselt mõtleb pakendite ringlussevõtu määrasid, on meil vägagi pingelised. Eestil on pakendite ringlussevõtu kohustused täidetud ja saavutatud on Euroopa mõistes vägagi arvestatav tase.

Tarbijad maksavad

Mis puudutab kulutuste suurenemist, siis lihtne arvutus näitab, et kui senised umbes 6000 kogumismahutit asendada hinnanguliselt 200 000 kogumiskohaga, siis suureneb kogumiskohtade arv vähemalt 30 korda. Mahutite suurus küll väheneks, aga logistilised ringid pikeneksid märkimisväärselt. Seega ei saa kuidagi väita, et teenuse hind jääb muutumatuks. Pigem vastavad tõele erialaliitude arvestused, mis näitavad hinnatõusu 3–5 korda võrreldes praegusega.

Pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu kulud maksavad toote hinna kaudu kinni tarbijad.

Väga vähesed kõrge elujärjega riigid saavad endale lubada minister Kiisleri välja pakutud kulukat pakendijäätmete lauskogumist igast kodumajapidamisest. Enamasti piirdutakse ikkagi kombineeritud süsteemidega, kus tiheasustusalade kogumisskeem on tihedam ja hajaasustusaladel hõredam – pigem jäätmejaamadel põhinev. Tootjavastutuse süsteemide toimimise peamine eesmärk on taaskasutatavate materjalide ringlussevõtu suurendamine ja seda mõistlike kuludega. Kogumisskeemi valik delegeeritakse tavaliselt piirkonda kõige paremini tundvale asutusele ehk kohaliku omavalitsuse üksusele.

Jäätmemajandus on väga mahukas süsteem, seda ei saa muuta kampaania korras. Otsused vajavad osapoolte korrektset kaasamist ning peaksid olema kaalutletud ja konsensuslikud. Eesti pakendi­ettevõtted on reeglina vägagi huvitatud oma toodete keskkonnamõju vähendamisest ja on tootjavastutuse süsteemi panustades saavutanud päris häid tulemusi. Pakendiettevõtjate tõhusam kaasamine tooks kindlasti paremad tulemused ka seadusloomes.

Tootjavastutuse teenustasude võrdlus lähinaabritega näitab, et Eesti hinnatase on piirkonna kõrgemaid. Väide, et prügi on liiga odav, ei kehti kindlasti pakendiettevõtete kohta. Kas meil on ikka piisavalt varu teenustasude tõstmiseks, ilma et tarbijate kannatus katkeks ja ettevõtete konkurentsivõime kahjustuks?

FOTO: Toiduliit, Maa Elu

Populaarne

Tagasi üles