Väikelinna loomaarst telefoni välja lülitada ei saa

Laszlo Banyasz: „Loomadegi puhul kehtib tõde, et mida varem haigusele jälile saab, seda lihtsam ja soodsam on sellest vabaneda.” Foto: Toomas Šalda

Pärnumaal Saarde vallas Kilingi-Nõmme linnakeses on vähe inimesi, kes ei oskaks küsijat juhatada ainsa kohaliku veterinaararsti Laszlo Banyaszi praksisesse nimega Laszlo Vetravi.

Kui endal lemmiklooma polegi, siis endist politseimaja Pärnu maanteel ikka teatakse. „Kohalike inimeste ja loomadega on mul hea läbisaamine. Eks mõni loom ikka pelgab, kui maja lähedusse jõuab. Näiteks üks vaegnägija juhtkoer eelistab minu kliinikust mööduda võimalikult kiirel sammul, aga sõbrad oleme ikkagi,” kõneleb Ukrainas Taga-Karpaatias sündinud ja kasvanud ning EPAs veterinaararstiks õppinud ungarlasest loomatohter.

Otsustas Eesti kasuks

EPA lõpetamise järel 1983. aastal suunati Laszlo Banyasz Pärnumaale Kablisse „Sõpruse” sovhoosi, kus ta jõudis enne sõjaväkke minekut praktikal olla vaid kolm kuud. „Kabli oli valikutest kodule ehk Taga-Karpaatiale kõige lähemal. Mul oli plaan, et sõjaväeni ja vahest paar aastakest pärast sedagi praktiseerin Eestis, hiljem lähen koju tagasi. Läks teisiti, nüüd on mu kodu siin,” on mees rahul. „Sõjaväest naastes oli valikuid mitu, olin Saardes kohaliku majandi loomaarst, aga 1991. aastal, kui suured põllumajandusettevõtted lagunema hakkasid, ei jäänud üle muud, kui jätkata omal käel. Kilingi-Nõmme meeldis mulle oma rahuliku elulaadiga ja otsustasin siia jääda.”

Kolme aastakümne tagust aega meenutades ütleb Laszlo, et kui algul tuli tal 95 protsendi ulatuses tegeleda põllumajandusloomadega ja vaid mõne üksiku parasiitidest kiusatud koera või kassi omanik pöördus loomatohtri poole, siis nüüdseks on vahekord risti vastupidine. Korraga mitut jumalat teenida ei saa ja nüüd on ta pühendunud peamiselt lemmikloomade ravile.

„On mõned juba üheksakümnendatel tekkinud kliendid, lihaveise- ja lambakasvatajad, kellega on säilinud head suhted, nende juures ikka käin, aga valdavalt ravin koeri-kasse,” kommenteerib ta. Kümnest lemmikloomast üheksa tuuakse Laszlo veterinaarravisse kohale, koduvisiite küll on, aga varasemast palju vähem.

Kuna lemmikloomade kohustuslikku registreerimist pole, ei saa Laszlo täpselt öelda, kui palju ümbruskonnas koduloomi ehk tema potentsiaalseid patsiente on. „Minu jaoks on tähtis inimeste arv, kes oma loomadega minu juures käivad. On peresid, kes käivad siin juba kolmandat põlve.” Mees avab arvuti ja näitab, et Laszlo Vetravisse on pöördunud 1951 omanikku 3055 patsiendi ehk koduloomaga.

On ühekordseid tulijaid ja püsikliente. Lisaks võtab teekonna Kilingi-Nõmme loomatohtri juurde ette paras hulk kaugema kandi rahvast, sealhulgas 40 kilomeetri kauguselt Pärnust. „Loevad isiklikud suhted ja muidugi hind, eks Pärnuga võrreldes on siin mõnevõrra soodsam. Töötan üksi. Assistent oli, aga tema läks teisele tööle ja kuni uut otsisin, sain aru, et tegelikult saan ise suurepäraselt hakkama.”

Koduloomade haigustest enamikku saab Laszlo oma kliinikus ravida, aga väga keerulised juhtumid saadab ta kitsamalt spetsialiseerunud kolleegide juurde. „Tallinnas, Tartus ja Pärnus on piisavalt erialaspetsialiste, kes tegelevadki näiteks koduloomade neuroloogiaga, liigestega, hammastega, nahamuredega. Nagu inimeste meditsiinis on ka veterinaarias esmatasandi arstiabi, mis võiks olla võimalikult kodu lähedal. Mina olengi just esmatasandi veterinaararst,” selgitab ta.

Loomadel haigekassat ei ole ja ravi võib maksta päris palju, aga Laszlo kinnitusel püüavad inimesed ikkagi lemmikute tervise eest hoolt kanda. Loomi saab kindlustada, aga vähemalt Saarde kandis pole see kuigi levinud. Kui on haigus, mille ravi on väga kallis, kuid soovitud tulemust ei pruugi see mõistliku ajaga anda, eelistatakse mõnikord eutanaasiat. Omanikud hoolitsevad sedasi, et loom ei piinleks.

Igal tõul oma nõrgad kohad

Kodulooma tervis on hea, kui omanik temaga pidevalt tegeleb ja kui looma olekus tekib muutus, pöördub kiiresti asjatundja poole. Nii nagu soovitatakse kord aastas käia hambaarsti juures, oleks mõistlik toimida ka koduloomaga. Mida varem haigusele jälile saab, seda lihtsam ja soodsam on sellest vabaneda. Loom ei pea asjatult piinlema. Loeb seegi, missugusesse eluetappi teie lemmik on jõudnud, vanemat looma tasub kriitilisema pilguga jälgida.

„Iga päev loomaga koos elav omanik ei pruugi paraku väiksemaid, aga tegelikult olulisi muudatusi märgata, aga arst saab neile jälile. Paljude terviseprobleemide põhjus on söötmine. Inimene arvab näiteks ekslikult, et kui koer pidevalt puuksutab, on see normaalne, aga tegelikult ei ole. Sellel on mingi kindel põhjus, mis koerale endale ka ei meeldi, aga ta ei oska paraku rääkida ja üksinda arsti juurde minna. Eriti just eakamal loomal tasub jälgida toidu kvaliteeti. Elu näitab, et odavam masstoodang võib vanemal koeral põhjustada seedeprobleeme. Järjest rohkem on koertel nahahaigusi. Õigel ajal ravi ja dieediga alustades saab asja korda ja koer elab õnnelikult edasi. Kõige sagedasemad ongi seede-, naha-, liigese- ja hamba-, vanematel koertel ka südameprobleemid,” kirjeldab Laszlo enda argipäeva.

Inimeste eelistustest kõneldes tõdeb ta, et järjest enam hinnatakse n-ö sotsiaalselt murevabasid koeri, kellest ei pea kartma rünnakuid. Iga aastakümnega on kasvanud puhtatõuliste koerte osakaal. Kui üheksakümnendatel domineerisid Saksa ja Kaukaasia lambakoerad, siis vähemalt viimased on pildilt peaaegu täielikult kadunud. Kuna kohaliku elanikkonna keskmine vanus on tõusnud, on asemele tulnud rahulikumad ja turvalisemad koeratõud. Nooremate koeravõtjate seas on eriti populaarsed Prantsuse buldog, chihuahua, Yorkshire’i terjer.

„Igal tõul on oma geneetiliselt nõrgad kohad, suurekasvulised tõud elavad natuke lühemat aega, neil on kalduvus liigeseprobleemidele, väiksematel midagi muud – hambad, süda jms. Aga arvamus, et krantsid on nii elujõulised, et nendel tervisemuresid polegi, ei vasta tõele.”

Elavad kauem

Samuti nagu humaanmeditsiin on kiiresti arenenud veterinaaria. Ameerikas tehtud statistika kohaselt on lemmikloomade keskmine eluiga protsentuaalselt tõusnud inimeste omast enamgi. Põhjuseks parem arstiabi, varasem haiguste diagnostika ja söötmistingimused.

„Kui 30 aastat tagasi kastreeriti ja steriliseeriti EPAs loomi kas ainult kohaliku tuimastuse abil või eetrinarkoosiga, millel oli suur risk ja paljud loomad suridki operatsioonilaual, siis tänapäeva võimalused on hoopis teised. Diagnostikas on edasiminek tohutu, on kliinikuid, kus on olemas isegi magnetresonantstomograaf jms. Ravimidki on jõudnud uuele tasemele. Elame nüüd avatud maailmas, kus ravimid pidevalt uuenevad. Eestis on nende kättesaadavus päris hea. Varuks on variant, et kui konkreetse haiguse korral pole saadaval loomadele mõeldud ravimit, saab häda korral kasutada humaanmeditsiini preparaate. Vastupidi ei ole aktsepteeritav.”

Kuigi loomaarsti töös tuleb ette igasugust ja kõik ei lähe alati esmase prognoosi kohaselt, lahenevad mõned mured isegi oodatust lihtsamalt. „Ühe chihuahua pesakonna kutsikal tekkisid krambid. Tegime analüüsid, selgus, et veresuhkur on madal. Elas paar päeva kliinikus, sõi ilusti, kõik oli hästi, aga koju minnes tekkisid jälle krambid. Omanik oli ahastuses. Lõpuks selgus, et kuna tegu oli pesakonna kõige väiksema isendiga, trügisid teised ta lihtsalt toidu juurest eemale ja tal jäi vajalik ratsioon saamata. Toitmine korraldati ümber ja loomake elab õnnelikult tänaseni,” on tohtril põhjust rõõmustada.

Väikelinnas rahul

Ligikaudu 1700 elanikuga Kilingi-Nõmmes veterinaararstina töötamisel on Laszlo hinnangul suuremate linnade kolleegidega võrreldes plusse ja miinuseid. „Kuna töötan üksinda, ei saa ma nii lihtsalt konsulteerida kolleegidega. Suures kliinikus lähed kõrvaltuppa ja pead nõu, mitu pead on mitu pead. Eelised on rahulikum elukeskkond ja tihedam side inimestega. Usaldust on rohkem. Vahemaad ei ole suured, 40–50 kilomeetrit kuhugi sõita pole probleem, stressi on vähem, näiteks autot parkides ei pea kartma, et saad kohe trahvi.”

Kui keegi tuleks ja teeks Kilingi-Nõmme teise otsa oma loomaarstipraksise, ei saaks ega tahaks Laszlo talle kätt ette panna, aga tunnistab, et alustada oleks konkurendil ennekõike majanduslikult üsna raske.
„Maal võid teha ükskõik mis tööd, äraelamiseks peavad rauad kogu aeg tules olema. Ma ei saa endale lubada luksust, et tööpäeva lõppedes lülitan telefoni välja ega vasta kellelegi. Kui lähen kümneks päevaks puhkusele, hoiatan võimalikke kliente pikalt ette ja panen kõikvõimalikesse kohtadesse kuulutused üles. Paar korda aastas ikka puhkan. Kui kellelgi midagi juhtub, lähevad kolleegide juurde linna,” kõneleb loomaarst.