Tuisk ja lumetorm – viimasel ajal haruldaseks jäänud nähtus

FOTO: Meelis Meilbaum

Lumetormidest ja rekordtuiskudest meenuvad esmajoones 2008. aasta märtsi lumetorm, novembri lumetorm Irmela ja 2010. aasta Monika ja Scarlett detsembris. Aga hilisemast ajast? Justkui tuiske on olnud, aga mitte meeldejäävaid lumetorme.

Kuna vahel midagi (tuiske) ikkagi tuleb ette ja praegune aeg võiks olla selline, et mõni tugevam tuisk või isegi lumetorm seisab alles ees, siis tasub veidi tutvustada, mis on tuisk ja kuidas see tekib.

Tuisk on atmosfäärinähtus, mis on seotud tuulega. Seejuures üheks tingimuseks on kas sadav lumi, lahtine lumi maapinnal või mõlemad.

Tuule tugevuse alusel võib eristada kaht tüüpi tuisku – esimene neist tekib juba alates 4-6 m/s tugevuse tuulega, teisel juhul aga on tuul üle 15 m/s. Vahemikus 9–15 m/s tuulega esineb tuisku siiski harvem, sest kui tuul on tugevam kui umbes 9 m/s, siis surutakse sadava lumi kokku ja tuisu tekkimise tõenäosus on väiksem. Kui aga tuul on väga tugev, eriti üle 20 m/s, siis suureneb taas oluliselt tuisu tekkimise tõenäosus.

Eristatakse pinnatuisku, kui lumi kandub edasi mööda maapinda ja see ei piira nähtavust; madaltuisku, kui tuul tõstab lume mõne meetri kõrgusele, seejuures horisontaalne nähtavus halveneb, ent taevas jääb nähtavaks; ja üldtuisku, kui väga halb (alla 1 km) on nii horisontaalne kui vertikaalne nähtavus (nii pilved kui kauged objektid jääva tuisuvaniku taha).

Eriti ohtlikuks loetakse tuisku, kui keskmine tuule kiirus on vähemalt 15 m/s vähemalt 12 tunni jooksul. Lumetormiks võib pidada olukorda, kui tugev üldtuisk kestab vähemalt 6 tundi. Lumetormidest on nimetamisväärne kindlasti 1975. aasta 20.–22. novembri erakordne lumetorm: näiteks on selle tormi kirjeldusse lisatud, et 21. novembri õhtust kuni 23. novembri hommikuni oli teelõik Kohtla-Järvest Narvani (60 km) läbimatu; 2008. aasta kaks lumetormi, neist esimene märtsi lõpus (Otepääl täheldati välke) ja oluliselt tugevam 23. novembril, kui tugevat üldtuisku põhjustas lõunatsüklon nimega Irmela, mis pärines Musta mere äärest. See viimane oli erakordne intensiivsuse ja ulatuse poolest: Eesti jaamades registreeriti seni madalaim õhurõhk Mustvees – 951,3 hPa (võrdluseks: standardõhurõhk merepinnal on 1013,25 hPa), ja tipphetkel ulatus Irmela mõjusfäär Valgevenest üle Baltikumi ja Venemaa Valge mere lähedale, lääneosas Rootsi, Norrasse ja Saksamaale ja kaguosas kuni Musta mereni. Lisaks nähti 23. novembril Eestis mitmel pool välku ja kuuldi müristamist. Eestisse tõi tsüklon Irmela ka lumerekordeid: koos 24. novembri lumega sadas kokku üle 50 cm lund, summaarne lumepaksus küündis seega (20. –22. novembril sadas ka veidi) 56 cm (Kuusikul); sajuhulk oli maksimaalselt umbes 70 mm, kusjuures mõnes kohas sadas kuue tunni jooksul keskmiselt üle 30 mm sademeid.

Lumetormidest ja tuiskudest jätkame juttu järgmises ilmaloos.

Talv on olnud muutlik senimaani, kuid lund siiski jätkub. Ainult saartel ja lääneservas on lund (väga) vähe olnud – pärast 25. detsembrit alanud sooja ilma periood võttis sealt lume, kuid jättis sisemaale, eriti kõrgustikele, seda siiski päris palju alles. Hiljem on külmema ilmaga lund sisemaale üha lisandunud. Praegu valitseb südatalv ja vastavad olud püsivad, kõige külmem võib 27. jaanuari paiku olla, kuid pärast paistab soojenevat, ehk isegi sulailma tulla. Lisandub ka lund.

Populaarne

Tagasi üles