„Ma ei näinud, et mul oleks nii palju talenti ja lavamagnetit. Isegi praegu, kui on vaja mõne sõnavõtuga esineda ja ma pole oma mõtetes kindel, tekib õudne lavanärv,” räägib Kerli.
Loomapidamine päevatöö kõrval
Tagantjärele tunnistab Kerli, et 11hektariline maatükk võttis esmapilgul kogu pere nõutuks. Maatükil lookleb Lähkma jõgi, mille kaldal võis näha põlenud veskit koos lagunevate kõrvalhoonetega. „Seal oli ainult võsa. Hoidsime peast kinni.” Ent paari kuu pärast mindi krunti koristama. Talgutele kutsuti sõbrad, tuttavad, sugulased ja naabrid.
Tõuaretuse eesmärgil lihaveiste kasvatamise idee sobis nende perele. Välja valiti puhtatõuline aberdiini-anguse lihaveis – esimeste loomade soetamiseks, karjamaade rajamiseks ja söödavarumistehnika soetamiseks taotles Kerli PRIAst noortaluniku toetust. „Esimesed paar aastat on kulud suuremad kui tulud, seepärast ei julgenud võtta riski, et ainult oma pere vahenditega alustame,” räägib Kerli.
Pereringis arutatakse läbi kõik ostud ja tegevused. „Oleme kogu aeg ühte hoidnud. Loomakasvatus on meie ühine projekt.” Oli ka selge, et kõigil on oma päevatöö ja veisekasvatus toimub selle kõrvalt.
Esimesed loomad toodi Luigeveskile mullu maikuus: 15 emast looma soetati Abaja farmist, nende seas kolm tiinet. Pull toodi Jane Mättiku talust, valiti sõbraliku iseloomuga Franklin. Pulli tegemised annavad pidevalt lõbusat kõneainet ning uhkest isasest on saanud kogu pere lemmik.
Veisekasvatus on ühine ettevõtmine, kus pereliikmeil – Kerli, tema ema ja isa, vend Taavi ja vanaema – on välja kujunenud kindel tööjaotus.