Noortaluniku eestvõttel kasvab Luigeveskil tõukari

Kerli Ats kolme põlvkonda ühendavas Luigeveski loomakasvatustalus, mille karjamaadel elab sarvevaba aberdiini-anguse tõugu lihaveise kari. Foto: Silja Joon

Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht Kerli Ats toimetab kolmel rindel – juhib talupidajate katusorganisatsiooni, valmistub doktorantuuris maamajandust puuduva teadustöö kirjutamiseks, olles samal ajal Saarde vallas tegutsevas pereettevõttes Luigeveski Agro lihaveiseid kasvatav noortalunik.

Esimesed sammud ärivallas tegi Kerli Ats tudengipõlves. Ettevõtluspisiku sai ta isalt, kes on olnud terve elu ettevõtja. „Oleme sarnased. Ta on mulle alati olnud eeskujuks, eriti oma tööeetikaga,” ütleb naine. „Kui bakalaureuseõpingud andsid majandusest laia pildi, siis EBSis (Estonian Business School) sai tuule tiibadesse minu ettevõtlustegevus ja põllumajanduskarjäär,” seletab ta rõõmsalt.

Avatud talude päeva toel talunikuks

Kerli kursusekaaslane oli varem põllumajandusministri nõunikuna tegutsenud Kalle Liebert, kes oma koolitöid ette kandes rääkis sageli põllumajandusest. „Kuulasin teda mõtlikult. Isa oli äsja soetanud Surjus ühe metsase maatüki. Võtsin Kallel nööbist kinni ja küsisin, mismoodi oleks maad kõige mõttekam majandada,” meenutab Kerli.

Plaan sai uue hoo 2015. aasta avatud talude päeval, kui Kerli külastas Tõrva kandis üht lihaveisefarmi. Oli selge, et Atside pere Surjus asuvas Luigeveski talu võtab suuna lihaveiste kasvatamisele. Esimese karjalaskepäevani kulus kolm aastat, mille sisse jäid ka magistritöö kaitsmine, veisekasvatusõpingud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning tööleasumine Eestimaa Talupidajate Keskliidus.

„Minust sai põllumajandustootja tänu sellele, et Maaeluministeerium korraldas avatud talude päeva,” nendib tänane noortalunik.

Sindis üles kasvanud Kerli polnud varem põllumajandusega kokku puutunud. „Minu nooruspõlv oli seotud muusikaga. Käisin muusikakoolis ja mängisin seitse aastat saksofoni, lisaks laulsin Toomas Volli juures neidudekooris Argentum Voxis,” meenutab Kerli. Pärast gümnaasiumi jäi muusikahuvi tagaplaanile, teadlik valik oli õppida Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna kolledžis majandust ja ärikorraldust.

„Ma ei näinud, et mul oleks nii palju talenti ja lavamagnetit. Isegi praegu, kui on vaja mõne sõnavõtuga esineda ja ma pole oma mõtetes kindel, tekib õudne lavanärv,” räägib Kerli.

Loomapidamine päevatöö kõrval

Tagantjärele tunnistab Kerli, et 11hektariline maatükk võttis esmapilgul kogu pere nõutuks. Maatükil lookleb Lähkma jõgi, mille kaldal võis näha põlenud veskit koos lagunevate kõrvalhoonetega. „Seal oli ainult võsa. Hoidsime peast kinni.” Ent paari kuu pärast mindi krunti koristama. Talgutele kutsuti sõbrad, tuttavad, sugulased ja naabrid.

Tõuaretuse eesmärgil lihaveiste kasvatamise idee sobis nende perele. Välja valiti puhtatõuline aberdiini-anguse lihaveis – esimeste loomade soetamiseks, karjamaade rajamiseks ja söödavarumistehnika soetamiseks taotles Kerli PRIAst noortaluniku toetust. „Esimesed paar aastat on kulud suuremad kui tulud, seepärast ei julgenud võtta riski, et ainult oma pere vahenditega alustame,” räägib Kerli.

Pereringis arutatakse läbi kõik ostud ja tegevused. „Oleme kogu aeg ühte hoidnud. Loomakasvatus on meie ühine projekt.” Oli ka selge, et kõigil on oma päevatöö ja veisekasvatus toimub selle kõrvalt.

Algaja ei oska karta

Esimesed loomad toodi Luigeveskile mullu maikuus: 15 emast looma soetati Abaja farmist, nende seas kolm tiinet. Pull toodi Jane Mättiku talust, valiti sõbraliku iseloomuga Franklin. Pulli tegemised annavad pidevalt lõbusat kõneainet ning uhkest isasest on saanud kogu pere lemmik.

Veisekasvatus on ühine ettevõtmine, kus pereliikmeil – Kerli, tema ema ja isa, vend Taavi ja vanaema – on välja kujunenud kindel tööjaotus.

Loomadele katusealuse ehitus jäi mullu vihmasele ajale ja kuna värskete loomapidajate jaoks oli vastuvõetamatu olukord, et veised on küll vihmavarjus, aga põlvini poris, künti varjualune maa traktoriga üles ja kaeti põhuga. „Minu südamemureks on jälgida, et loomadel oleks kõik korras,” ütleb vastne loomakasvataja.

Kurvad ja kuldaväärt õppetunnid

Noortaluniku esimesed eksimused ja katsumused on üle elatud. Tark õpib teiste pealt, püsib Kerlil meeles. See on viinud ta kokku paljude loomakasvatajatega. Tal on neile ikka tuhat küsimust. Ometi on kõige väärtuslikumad need õppetunnid, mis tuleb omal läbi teha, teab noortalunik.

Näiteks soovitus jagada neljahektariline karjamaa kaheks. Kerlile tundus, et loomad jäävad sellel maa-alal nälga. Ei jaganud maad pooleks. Aga ei jäänud nälga, hoopis tallasid kogu maa ära. Sel suvel ollakse targemad.

Ka esimene poegimine läks Luigeveskil aia taha. Poegivat lehma ehmatas traktori müra ja ta pages keset ööd metsa. Püüdes hiljem karja juurde tagasi jõuda, ei pidanud vasikas tema sünniteedes vastu ja heitis hinge. See oli masendav hommik. „Olen valanud päris palju pisaraid oma loomade pärast. Surnud vasikat vaadata on väga kurb. Kes ise loomi pole pidanud, vaatab seda teisiti. Loomakasvataja peab selliste asjadega arvestama. Saad teada, mis võib juhtuda, ja järgmisel korral on juba lihtsam,” kõneleb Kerli.

Teine poegimine käis kibekähku. Kerli oli parajasti ministeeriumis tähtsal arutelul, kui vend  helistas ja teatas, et väike pullike teeb juba koplis iseseisvat ekskursiooni. Kolmanda vasika ilmaletuleku ajaks kutsus pere kohale poegimise abistaja. Pisike tudises pisut esimesel päeval, aga edasi toimetas juba kindlalt omal jalal.

Noortalunik Kerli nendib, et tähtis on tagala, need inimesed, kel on teadmised ja kogemused. Sõbranna Kaja Piirfeldt on Järvamaa Kutsehariduskeskuses loomakasvatuse õpetaja, noortalunike juht ja piimakarjakasvataja. Oidremaal elavad sõbrad tulid appi sööta varuma, et näidata, kuidas tehnika töötab. Väga suureks abiks olnud Pärnumaa Talupidajate Liidu juht Olavy Sülla, kes on oma valdkonna tipptegija. Taluliidu asendusteenistuse teenuses näeb Kerli kõige suuremat väärtust alustava ettevõtja jaoks. Ta toob näiteks vasikate esimese kõrvamärgistuse. „Me olime ikka hädas, et kuidas ja millise soone peale täpselt. Polnud kunagi elus sellega kokku puutunud.”

Maheda valu ja võlu

Luigeveski loomakasvatustalu järgib mahetootmise põhimõtteid. Atside perel on kindel kava karja kasvatada ja loomi kevadel juurde osta. Et tekiks tulu. Põhikari võiks olla 50–60 looma.

Kui palgatöötaja võib õhtul töömõtted peast visata, siis loomakasvataja valutab poole ööni südant, et kas kõik on ikka tehtud ja loomad terved. „Ühelt poolt kanname vastutust elavate olendite heaolu pärast, teisalt peame kaaluma selle tegevusala jätkusuutlikust,” sõnab talunik.

Vanaema hindab elupraktikat

Vanaema Helle Johanna Ats on rõõmsameelne 85aastane vanaproua, kel kümme lapselast ja 11 lapselapselast. Ta ise kasvas seitsmelapselises peres, aga tema saatus võttis juba noorena karmi pöörde. Helle Johanna räägib, et tema lihane tädi pidas mehega talu, aga lapsi neil ei olnud. Tädi tallu vajati sulast. Et sulasemaksu kokku hoida, lapsendas abielupaar Helle Johanna.

Aga 1949. aasta märtsis kamandasid sõdurid kulakuteks tunnistatud sugulaste kasulapse veoauto peale ja noorikul tuli üksipäini loomavagunis Siberisse sõita. Siberis pandi noor naine rasket maatööd tegema – ta lüpsis lehmi, tegi metsatööd ja õppis traktorit juhtima.

„Olin noor ja muret ei osanud tunda. Päeval tegime heina, õhtul läksime klubisse tantsima. Oma elu pärast ma Siberis kartma ei pidanud. Olin eeskujulik tööline ja pandi autahvlile. Olin tugev ja terve. Polegi sellist tööd, mida ma Siberis teinud ei oleks,” räägib ta.

1959. aastal Eestisse naasmine oli Helle Johanna jaoks õnnelik taaskohtumine mehe ja lapsega ning riburada sündis perre veel neli last.

„Meie viielapseline pere elas Surjus Jaamaküla kortermajas, mille kõrval peeti loomi ja hariti põldu. Ikka oli majapidamises lehm, sead, kanad. Oma tarbeks. Põllul kasvasid kapsad-kartulid ja lapsedki pandi tööle. Tuli heina teha ja kõiksugu muid töid. Kõik elasid niimoodi,” teab Helle Johanna.

Lapsed läksid hommikul välja ja mängisid terve päeva. Sellist järelvalvet nagu praegu ei olnud. Ema käis tööl, lapsehoidjat või lasteaeda polnud, laps hoidis last! „Vitsa mul toas ei olnud, kedagi pole vitsaga löödud,” seletab vanaproua. 50aastasena pensionile jäänud naine elas siis juba Sindi äärelinnas, kui õde talle pullvasika kinkis. Edasi pidas Helle Johanna aastaid kodukrundil paari kaupa pullikesi.

Kui Helle Johanna kuulis, et pojatütar Kerli maal veisekasvatusega algust teeb, oli tal hea meel. „See on tore,” oli tema esimene mõte. „Koolitarkus on hea küll, aga kõige tähtsam on elupraktika,” ütleb ta.