Kas tarbija on valmis maksma kinni otsustajate praagi ja kiirustamise?
Arvamusplats

Tavapärane jäätmete kogumise komplekt koos taara vastuvõtuga.

FOTO: Tairo Lutter

Poliitikud plaanivad kiirustades suruda läbi uut jäätmeseadust, mis keerab kogu senise korra pea peale. Ligi poolteist aastat on Keskkonnaministeerium teemaga tegelenud, osapooli sisuliselt kaasamata. See teeb pakenditootjad pehmelt öelda murelikuks. Kus on sisuline analüüs ja mõjuhinnang ning kes selle kõik kinni maksab? Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Eesti on võtnud kohustuseks aastaks 2020 saata ringlusse 50 protsenti kodumajapidamistes tekkivatest olmejäätmetest. See eeldab, et kõik taaskasutatavad jäätmed, nagu paber, klaas, metall, plast ja puit, kogutakse eraldi, et need saaks hiljem suunata taaskasutusse. Kehtivasse korda on nende materjalide liigiti kogumise kohustus ilusti sisse kirjutatud.

Seaduse täitmine on aga miskipärast kuhugi pidama jäänud – liigiti kogumise süsteemi pole Eestis välja arendatud ja biojäätmete eraldi kogumine ei ole populaarne. Üks põhjus on ilmselt selles, et elanikud vajavad selgemaid juhiseid, kuidas biolagunevate jäätmetega toimetada. Praktiline näide: kui pakend on biojäätmetega kokku puutunud, siis seda ringlusse võtta on keeruline, paljudel juhtudel ka võimatu. Inimesed seda paraku sageli ei tea, seetõttu jääb ringlussevõtu eesmärk plasti osas täitmata.

Kelle mure on pakend?

Siiani kehtiv kord ei näe ette, et pakendijäätmeid tuleks eraldi koguda, ega nõua iga maja juurde eraldi pakendijäätmete kogumise konteinerit. Kui nüüd öeldakse, et pakendijäätmete konteinerite puudumine inimeste kodude juures on tootjate tegemata töö, on see alusetu ja meelevaldne süüdistus.

Eestis kehtiv pakendiseadus ütleb, et pakendid tuleb kokku koguda avaliku konteinervõrgustiku kaudu. Tootjavastutusega tegelevad pakendiorganisatsioonid on selleks üles pannud ligi 6000 avalikku pakendikonteinerit. Kuni eelmise aastani olid nii Keskkonnaministeerium kui ka poliitikud süsteemiga väga rahul – ringlussevõtu sihtmäärad on täidetud ja kogumisvõrgustik toimib. Pakendiettevõtjate poolt supertöö!

Sisuliselt üleöö on aga poliitilisel tasandil toimunud täielik kannapööre – viige oma avalikud konteinerid, kuhu tahate, nüüd tuleb koguda ainult kodumajapidamistest. Kogumist tuleb alustada nüüd ja kohe ning kõigist Eesti 200 000 kodust korraga. Riik ei täitvat vastasel korral ringlussevõtu sihtarve. Vabandust, aga põhjendus ja selgitused ei pea vett.

Esiteks on pakendiettevõtted teinud avaliku kogumissüsteemi rajamiseks investeeringuid nii kogumistaristusse kui ka teenindusvõimekusse. Otsustajate tagaselja plaanitav kannapööre sunnib korstnasse kirjutama sadu tuhandeid eurosid investeeringud. Leian, et see rikub väga tõsiselt ettevõtjate õiguspärase ootuse põhimõtet. Teiseks, ükski seadus ega eurodirektiiv ei sunni pakendiettevõtjaid koguma pakendijäätmeid otse kodudest. Miks tahetakse Eestis just nii teha?

Pakendiettevõtted on sarnaselt keskkonnaaktivistidega mures toodetest ja pakenditest tekkiva keskkonnamõju pärast. Loomulikult otsivad nad võimalusi keskkonnakoormust vähendada ja materjale taaskasutada. Kui nüüd aga leiavad seaduseloojad, et tootjate kohustus on pakendijäätmed igast kodust minema viia, siis kes kannab kulud? Sellist mugavusteenust pakuvad vaid rikkad ja suure asustustihedusega riigid, nagu Austria ja Saksamaa. See on mitu korda kallim kui Eestis toimiv praegune süsteem ning eeldaks tänase kogumisvõrgustiku suurendamist umbes kolmkümmend korda! Mahutite suurused küll vähenevad, kuid veoringid pikenevad märgatavalt. Tagasihoidlikel hinnangutel kasvab pakendiettevõtete kulu vähemalt 3–5 korda. Ainukesed, kes sellest võidavad, on prügifirmad.

Tarbija maksab

Liiga tihti vastatakse meile kulutõusu probleemist rääkides, et ärge muretsege, tarbija maksab ju kõik kinni. Kas tarbija käest on ikka küsitud, millist teenust ta õieti soovib ja kas ta on valmis selle eest täiendavalt maksma? Kas meie elanikel on piisavalt ruumi erinevate kogumismahutite ja kottide hoidmiseks, eriti kitsukestes kortermajade köökides? Pakendite eraldi kogumine hakkab ju puudutama kõiki elanikke. Kas nendega on sel teemal üldse nõu peetud? Või on jälle küpsetatud valmis hinnatõusu üllatus ajastusega valimisjärgsele perioodile?

Pakendiettevõtjad on pakkunud välja, et uuele süsteemile üleminekuks ja investeeringute tegemiseks on vajalik mõistlik aeg. Enne otsustamist tuleb selgeks tuleb teha teenuse maksumus, korralduslikud üksikasjad ja seegi – kui palju materjalide ringlussevõtt siis ikkagi suureneb. Alustada võiks piirkondliku pilootprojektiga, see korralikult käima saada ja tulemused läbi analüüsida.

Pakendite kogumise valdkonnas peab toimuma loomulik ja tasakaalustatud areng, mis on lõpuks parem kõigile osapooltele. Vastasel juhul võib kiirustades teha kulukaid vigu, mille me tarbijatena peame lõpuks ise kinni maksma.

Populaarne

Tagasi üles