Kui maainimese kadumist märgatakse mitu päeva hiljem

Vabatahtlikud Roosna-Allikul kadunud Luule otsingutel.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Eelmise aasta lõpp ja uue algus tõi Kesk-Eestis avalikkuse ette mitu kadumisjuhtumit. Kadusid peamiselt vanemad inimesed ja kolmel juhul on lugu saanud traagilise lõpplahenduse – inimene leiti surnuna.

Eestis elavat maainimest peetakse sitkeks. Ta kasvatab omale ise toidukraami, teeb metsast puid, toob kasvõi kooguga kaevust vee tuppa, kuid saab hakkama. On alati saanud, igasuguste elektri-, finants- ja küberkriiside kiuste.

Mis saab aga siis, kui see sitke vanainimene ühel päeval kaob? Kaob tuttavalt teekonnalt kodu-pood-kodu ja kadumine, kuna tegemist on üksi elava eakaga, avastatakse päevi hiljem. Mis saab siis, kui Eestisse pensionipõlve veetma tulnud välismaalane ei suuda kohalikele oma soove mõistetavaks teha ja eksleb nii kaua tundmatutel metsateedel, kuni ükskord saab autol kütus otsa või osutub teejupp läbipääsmatuks mülkaks?

Siis saab alguse kadumislugu, kus inimesi otsitakse nädalaid või isegi kuid.

Traagilise lõpuga juhtumid

Novembri keskpaigas tuli teade 70aastasest Ernestist, kes lahkus Järva vallas asuvast kodust ega polnud sinna naasnud. Aasta lõpus leiti mees üles. Kahjuks surnuna. 

Otsingute juht, piirkonnapolitseinik Mati Seire selgitab, et Ernesti leidis Järva vallast Vaali külast Pädaniku metsast üles üks metsamees. „Metsamees läks traktoriga metsa, kevadeks ettevalmistusi tegema ja ühelt pisikeselt rööpaid täis väljaveoteelt ta kadunud mehe leidiski,” kirjeldab ta.

Esmalt nägi metsamees kadunud mehe autot. Masin oli teele kinni jäänud. Selle kõrval, lume all, oli ka kadunud mees.

Tõenäoliselt möödus Ernesti viimane elupäev kohalikelt teejuhatust küsides. Mati Seire räägib, et meest otsides said nad teada, et too küsis mitmest majapidamisest teed. „Mehel oli tervisega probleeme, ta ei rääkinud meie keelt ega pruukinud saada aru ümbruskonnast, kus viibib,” nendib Seire. „Nii sõitis ta kohtades, kuhu varem või hiljem autoga kinni jääb. Kadunud mees küsis teejuhatust, küsis teed tanklasse, lausetest käis läbi sõna „diisel”. Ilmselgelt hakkas ta autol kütus lõppema.”

Surnukehal väliseid vägivalla tundemärke ei tuvastatud ja mehe täpne surma põhjus selgitatakse lahangul.

Aktiivseid otsingujuhtumeid oli tol ajal Järvamaal teisigi. Politsei otsis 81aastast Luulet, kes lahkus jõulude eel kodust Paide linnas Roosna-Allikul ega polnud sinna naasnud.

5. jaanuari hommikul kogunesid kümned vabatahtlikud vanaproua otsimiseks Roosna-Allikule.

Otsingutele tulnuid oli Eesti eri paikadest, sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel märkis, et otsijate hulgas oli kohalikke, kaasatud oli politsei.

Otsima suundus neli gruppi, ka piirkond oli jagatud neljaks. Peamiselt hõlmas piirkond Luule elukoha ümbrust. Mitte kaugel oma kodust ta pärast kaks ja pool tundi kestnud otsinguid leitigi. „Üleni lume all, kahjuks hukkunud. Koos nende asjadega, mis ta oli tol päeval kauplusest ostnud. Seega ta ei olnud koju jõudnud tol päeval, nagu esialgu arvati,” selgitas Aare Rüütel.

PPA pressiesindaja Barbara Lichtfeldt andis teada, et surnukehal vägivalla tundemärke ei olnud ja naise surma põhjus selgub lahangul.

Viimane info Luule kohta: 21. detsembril jäi proua videovalve kaadrisse, kui liikus jalgsi kodu poolt kell 15.55 Roosna-Alliku kauplusse ja umbes pool tundi hiljem, kell 16.30 kauplusest kodu poole.

Vabatahtlike abi

Kadumisjuhtumites mängivad olulist rolli vabatahtlikud otsijad.

Pääste- ja otsingurühma ESTSAR (Estonian Search and Rescue) etteotsa kuuluv Paide mees Raido Kimmel nendib, et ka üks kadunud inimene on Eesti rahvaarvu silmas pidades liiga palju.

„Võin öelda niipalju, et ma ei tea ühtegi kadunud inimest, kelle kadumise taga poleks põhjust. Päris niisama ükski inimene ära ei kao. Selle ahela käivitab miski,” on ta öelnud. „Jah, vanemas eas, näiteks dementsete inimeste puhul on kadumise põhjusi nimetada keeruline, kuid tavainimene ilma mõjuva põhjuse või käivitava tegurita üldjuhul liikvele ei lähe. Lapse puhul võib selleks olla uudishimu, kõige tavalisem mäng.”

Kuigi metsakaitsjad löövad puude mahavõtmise pärast pidevalt lärmi, siis metsade vähesuse üle Kimmeli arvates muretseda ei maksaks, lihtsalt hooldusraied on jõudnud teedeni ja nüüd on kõigile näha, kuidas metsamajandamine käib. „Metsamassiivi, kuhu inimesed ära võivad kaduda, on meil veel kõvasti,” rõhutab ta.

Olgu öeldud, et ESTSAR koondab ligi 250 vabatahtlikku, inimesi eri elualadelt ja taustaga, kõigil ühine soov: hädaolukorras jätan oma tööd ja kiirustan appi.

Järva valla piirkonnapolitseinik Mati Seire selgitab, et vabatahtlike kaasamine on iga otsinguoperatsiooni juhi otsustada. „Minul mõlgub see mõte tavaliselt juba algusest peale peas. Midagi juhtub, punane tuli läheb põlema ja püüan kohe politsei koostööpartnerid ära kaardistada.

Tavaliselt on nii, et tuleb inimese kadumisest teavitav pressiteade ja siis hakkavad vabatahtlikud suures osas ise küsima-helistama-abi pakkuma,” jätkab ta. „Inimesi on vaja maastiku läbikammimiseks. Just kohalike, näiteks jahimeeste abi on hindamatu, sest nemad tunnevad kõige paremini olusid. Häid abilisi pole kunagi liiga palju, küll aga võib juhtuda, et ühel hetkel saabub vabatahtlikke korraga liiga palju. Inimene väsib kõige kiiremini ja muutub tülpinuks siis, kui kogu ta aeg kulub tee ääres metsaminekut oodates. Päris ummisjalu pole kellelgi mõtet kadunud inimest metsa otsima tormata.”

Kadumisi on kahjuks palju

Loo alguses kirjeldatud juhtumid ei ole ainsad, kus Järvamaal on inimesed viimasel ajal kaduma läinud.

74aastane Ülo lahkus detsembri alguses Türi linna hooldekodust. Paraku leidis otsingumeeskond ta surnuna Jaama tänavalt. „Tema surma põhjus selgitatakse ekspertiisis,” ütleb Paide politseijaoskonna välijuht Valdur Mõttus.

Lähedased otsivad taga 23. detsembril Soomes kadunuks jäänud Sveni (51), kes on pärit Paidest.

Politsei palub kaasabi, et välja selgitada aasta esimestel päevadel Türi linnas oma kodust teadmata suunas lahkunud 44aastase Raivo asukoht. Mehe dokumendid ja riided leiti Pärnu jõe äärest, meest ennast aga mitte, hoolimata erivahendite kasutamisest.

Inimeste kadumisjuhtumid viivad Järvamaal aga tagasi palju kaugemasse aega. Nii on alates 2000. aasta jaanuarist teadmata kadunud naine, toona 49aastane. Ta lahkus kodust Kareda vallas ja tema asukohta pole õnnestunud välja selgitada. 2007. aasta jaanuarist on kadunud sel ajal 62aastane olnud mees, kellega lähedastel oli side paar aastat tagasi katkenud. Nende teada oli mees 2005. aastal Albu vallast lahkunud. Need on vaid mõned üksikud näited.

Kindel on üks: teadmata kadunud inimese leidmisel on kõige tähtsam tegur aeg, seepärast tuleb temast politseile kohe teada anda.

Kadunud isikute otsinguid koordineerib ja korraldab Politsei- ja Piirivalveamet.

Metsa eksinud vanur võib käituda ettearvamatult

Suve teises pooles ja sügisel juhtub ikka, et marjulised-seenelised metsas ära eksivad. Igal otsinguoperatsioonil on oma eripära, kõige esimesena kipub tavaliselt otsa saama aeg.

Kui otsinguteks on tarvis palju ressurssi, saadakse abi Kaitseliidust. Sealne Järvamaa kontaktisik on Järva maleva tagalajuhataja Lauri Lipp. Edasi töötab masinavärk juba sisseharjutatud viisil. „Järgneva kahe tunni jooksul püüame kindlaks teha, mis ja kus on juhtunud ning millist abi meilt vajatakse. Et korralik eeltöö on hästi oluline, saadame oma inimesed kohapeale olukorda hindama,” selgitab Lipp. „Meil on maleva üksikkompaniide (Türi, Paide, Koeru ja Roosna-Alliku) baasil välja kujunenud ligi kümneliikmelised vabatahtlikest koosnevad päästejaod. Nemad moodustavad päästerühma, kes on alati valmis abi osutama.”

Lipu sõnul on väga tarvilik teada, kes täpselt on kadunud. „Otsijad peavad püüdma käituda ja mõelda nii nagu otsitav – elada tema rolli sisse,” ütleb ta. „Vanurite ja laste käitumismuster on tegelikult ühesugune. Mõlemad võivad olla väga ettearvamatud, sattuda paanikasse, olla kartlikud ja peituda otsijate eest.”

Järva maleva masinaparki kuuluvad erineva maastikuvõimekusega masinad, vajadusel on kasutusvalmis kaks meditsiiniautot.

Populaarne

Tagasi üles