Pühadeks ostetud potililled pärast õitsemist

Suveks võib jõulukaktuse aeda varjulisse kohta viia, ereda päikese käes muutuksid tema varrelülid punakaks ja kortsuliseks. Foto: Madis Sinivee

Kuidas hoolitseda jõulupühade ajal kodu ehtinud, kuid nüüdseks õitsemise lõpetanud toataimede eest? Mõned neist tahavad pärast õitsemist natuke puhata, kuid rõõmustavad meid aastaid, teised kipuvad paraku jääma ühe hooaja taimedeks.

Jõulukaktus

Jõulukaktusena tuntud lülikaktus kasvab hea hoolduse korral iga aastaga suuremaks ja õitseb järjest uhkemini. Meie vanaemade roosaõielised jõulukaktused õitsesid ilusti just aasta kõige pimedamal ajal. Nüüd on punaste, valgete, violetsete, oranžide, kahevärviliste ja isegi kollaste õitega lülikaktused poes müügil juba novembri algul ning nende pakendil on tihti märge Schlumbergera mix – lülikaktuste segu.

Nii värvika valiku taga on see, et Brasiilia niisketest ja varjulistest vihmametsadest pärit lülikaktuse liike on kokku kuus ja värvikamate õite saamiseks aretuses kasutatud liigid õitsevadki eri aegadel. Jõulukaktuseks hüütud pisut rippuvate vartega hübriidliik inglise lülikaktus (Schlumbergera x buckleyi), mis õitseb Euroopas detsembris ja jaanuaris, sündis 1852. aastal hariliku lülikaktuse (S. truncata) ja Schlumbergera russelinna ristamisel. Poest seda meil ilmselt ei leia, kui seda kindlasti tahate, siis paluge mõnel tuttaval vana hea jõulukaktuse kasvatajal endale näpistada 3–5 lüliga varrepistik.

Kui lülikaktus on teil õitsemise lõpetanud, võite taime kärpida, näpistades ära just õisi kandnud lülid. Mõni jõulukaktus võib kevade poole veel kord õitseda, aga õisi on siis vähe.

Kuni märtsikuuni laske taimel kastmist vähendades puhata, kastke harva, kuid siis korralikult. Vaadake, et taimepoti alusele ei jääks seisvat vett, sest siis lähevad jõulukaktuse juured kergesti mädanema. Kevadel hakkab lülikaktus jõudsalt kasvama. Pisut suuremasse potti võiks taime ümber istutada kahe aasta tagant. Lülikaktusele sobib kerge, kohev, vett hästi läbilaskev ja nõrgalt happeline muld, näiteks valmisseguna ostetud toalille- ehk orhideemuld või komposti ja liiva segu, kuhu võiks lisada söetükke.

Märtsist juulini taim kasvab, sel ajal kastke oma jõulukaktust rohkem, kaks korda kuus kosutage seda ka kaktuseväetise lahusega. Suveks võib taime aeda varjulisse kohta viia, ereda päikese käes muutuksid tema varrelülid punakaks ja kortsuliseks. Õienuppudeta lülikaktust liigutamine ei häiri. Augustis laske taimel jälle puhata, kastke siis harva. Septembris hakkab taim õiepungi kasvatama ja tahab taas palju juua. Lülikaktusele sobib, kui sooja on 16–20 kraadi, jahedas ruumis õitsevad need kauem.

Jõulutäht

Jõulutäht ehk kaunis piimalill (Euphorbia pulcherrima) on keerukama loomuga ja seda on raske uuesti ilusaks saada. Tavaliselt ostame jõuludeks uue taime. Kevadtalvel, kui erepunased vm tooni kõrglehed hakkavad värvi muutma ja varisema, näitab see, et taimel algas mõnekuuline puhkeaeg. Kui tahate jõulutähte edasi kasvatada, kastke seda puhkeajal väga vähe. Umbes mais lõigake taim tagasi (u kolmandik varre tipu osast) ja istutage ümber. Soojal ajal võiks jõulutäht suvitada õues poolvarjulises kohas. Siis ootab see korralikku kastmist ja väetamist.

Jõulutäht on lühipäevataim. Kodus on selle kõrglehti uuesti ilusasti värviliseks saada väga keerukas ja üsna lootusetu üritus: musta kilemütsi peaks taimele siis alates septembrist 6–8 nädala jooksul igal õhtul pähe panema ja hommikul ära võtma jne. Kord ei raatsinud me tööl pärast tagasilõikust uuesti lopsakaks kasvanud jõulutähte minema visata. Kuna öösel oli ruum enam-vähem pime, saime järgmiseks talveks naljaka, ebaühtlaselt paiknevate punaste laikudega taime.

Ratsuritäht

Enamik ratsuritähti (Hippeastrum) õitsevad kevadtalvel, kuid mõnel aastal võid puhkeva(te) õiepunga(de)ga taime ka jõulukingituseks saada, sest lill on ajatamisega varasemaks virgutatud. Kodustes tingimustes ei pruugi see alati hästi õnnestuda. Ratsuritähe liigid on pärit subtroopilisest Kesk- ja Lõuna-Ameerikast ning paigust, kus osa aastast on kuiv. Toalillena kasvatame liikide ristamisel saadud kaunite õitega hübriide, suur sibul annab mitu õisikuvart.

Kui ratsuritäht on õitsemise lõpetanud, lõigake õisikuvarred maha, jättes alles u 10 cm pikkused tüükad. Sedasi ei kuluta sibul asjatult elujõudu seemnete valmimisele. Kastmist ja väetamist ei tohi kohe lõpetada, enne peab sibul oma jõuvarud taastama.

Noored ratsuritähed istutatakse tavaliselt ümber kahe, vanemad nelja või viie aasta tagant. Seda võib teha kas kohe pärast õitsemist või siis hoopis pärast mõnekuulist puhkeaega. Võtke 12–15 cm läbimõõduga pott, kus sibula ja poti ääre vahele jääb mõni cm ruumi. Liiga suures potis kasvatab taim peamiselt lehti. Kompost- või aiamullale võiks juurde segada natuke liiva või kruusa ja väetatud toalillemulda. Enne istutamist eemaldage kuivanud ja mädanenud juured ning tütarsibulad (need hakkavad arenema neljandal kasvuaastal), tekkinud haavad võiks katta lehtpuusöepulbriga. Istutades jätke umbes pool sibulat mullast välja, siis on haigustesse nakatumise oht väiksem. Pärast juurdumist võib sibulat kord nädalas kosutada nõrga väetiselahusega, sest suurte õite kasvatamine nõuab palju energiat. Kastes jälgige, et vesi ei satuks sibulale, muidu võib taim jääda punapõletikku.

Kui ratsuritähte pole tarvis ümber istutada, on hooldus lihtne. Viige see suveks õue tuulevarjulisse paika. Lõpetage väetamine ja augustis järk-järgult kastmine. Sügisel enne öökülmi tooge see tuppa, kolletunud ja kuivanud taim võib puhata pimedas ja jahedas nurgas. Mõne kuu pärast hakake uut õiepunga ootama, kui see ilmub ja õisikuvars on u 5 cm pikkune, tõstke lillepott valgesse ja sooja kohta ning hakake järk-järgult rohkem kastma. Õitsengut on oodata umbes kuu aja pärast.

Alpikann

Alpikannid (Cyclamen) õitsevad hästi valges ja jahedas kasvupaigas, paljude õiepungadega taim võib kasvatajat rõõmustada mitu kuud. Valesti kastes on alpikannist aga kerge ilma jääda, sest kui lehed ja mugul märjaks saavad, lähevad need kergesti mädanema. Et vältida mugula märgumist, jäetakse see istutades pooleldi mullast välja. Võiks proovida ohutumalt kasta nii, et valate vee lillepoti alusele ja lasete juurtel seda sealt sisse imeda. Ülearune vesi valage aluselt ära.

Kui viimased õied on avanenud, hakake taime järjest vähem ja harvem kastma, kuni alpikanni lehestik ära kuivab. Alpikann puhkab kaks-kolm kuud. Suveks võib alpikanni viia õue varjulisse kohta. Augustis, kui hakkavad kasvama uued lehed, istutage mugul värskesse mulda, mugula ülaosa võiks jääda mullapinnast veidi kõrgemale. Sobib tavaline toalillemuld või aiamulla, komposti ja liiva segu. Nüüd kastke lehtede arengut jälgides järjest tihedamalt. Pott olgu pigem väike kui suur, siis moodustub rohkem õiepungi. Paraku ei õnnestu soojas ja keskküttega korteris alpikanni alati uuesti õitsema saada, lihtsam on osta sügisel uus taim.