Talv on piltnikule hea aeg end jäljekütiks koolitada

Esialgu paistab lihtne: lendad drooniga metsa kohale ja vaatad, kus loomad on. Tegelikult on neid maastikul väikselt ekraanilt keeruline eristada. Talvises metsasalus on näha kaks põtra, kes andsid endast enne drooni õhkutõusu märku värske jäljereaga. Foto: Taavi Purtsak

Kui jahimees käib metsas püssiga, siis loodusfotograafi sihikuks on objektiiv. Mõlemad uurivad saagi tabamiseks metsas olevaid jälgi ja luuravad, kuid sealtmaalt ka ühisosa lõppeb.

Vähemasti nii kinnitab loodusfilmitegija Joosep Matjus, kellest rääkides ei saa üle ega ümber mullu linastunud imekaunist Eesti täispikast loodusfilmist „Tuulte tahutud maa”. Kohe võib öelda, et mehe sõnul on järgnev jutt metsaloomade jäädvustamise esimene ABC, kui sedagi võib öelda, ent mingi suunise metsaminekuks ja looma jäädvustamiseks annab siiski.

Kahe jahi erinevus

Erinevaks muutuvad tavapärane jahipidamine ja vereta jaht hetkest, kui loom või lind on leitud. „Jahimees reeglina tahab looma lasta, aga loodusfotograaf hakkab mõtlema, kuidas loomast saada huvitavat või ilusat pilti. Filmitegija aga, kuidas sellest situatsioonist stseen kokku luua või lugu jutustada,” lausub Joosep Matjus. Nii tekib juba kahe viimasegi vahel erinevus. Kui fotograafile piisab õigest hetkest ja pildist, siis filmilindil tundub lihtsalt seisev loom kuidagi imelik. „Ta peaks kas sööma või jooma, kõndima või magama – midagi tegema.”

Droonipilt nõuab eeltööd

See pole aga nii lihtne, et võtad hea varustuse kaasa ja muudkui kukud metsas loomi pildistama. Seda ei saa väita isegi droonifotograafia kohta, olenemata kuuldusest, et sellega teevad õhuluuret nii jahimehed kui ka otsitakse edukalt kadunud inimesi. Loomad ei usalda surisevaid õhumasinaid lõpuni. „Mõni hellem paneb kohe jooksu,” lausub loodusfilmimees.

Õigupoolest on looma ülesleidmine drooniga omamoodi kunst, sest pilt, mis telefonist või tahvelarvutist näha, on suhteliselt väike ja maastikul on palju detaile. Seega seal looma märgata, liiati kui ta veel paigal seisab, on päris keeruline. Põder on küll suur loom ja ehk õnnestub näha, aga väiksematega on hoopis keerulisem.

„Võib-olla kodus pärast suuremalt arvutiekraanilt vaadates märkad, et seal on midagi, aga mina olen küll selles suhtes skeptiline,” tõdeb Matjus. Looduses see asi nii lihtne ei ole. „See pole nii, et saadad aga drooni õhku ja näed kõik loomad ära. Pigem tead juba eelnevalt, et loomad on seal ja lähed selles siis veenduma. Niipidi see töötab paremini.”

Jäljed ja märgid

Niisiis ka vereta jahil oleneb kõik sellest, missuguse ettevalmistusega metsa minna. Kui foto või filmi jahimees on teadlik, kus loomad liiguvad, võib tal olla rohkem õnne. „Loomadel on teadupärast kindlad liikumisrajad ja territoorium. Mida väiksem see on, seda suurem on tõenäosus liiki näha,” ütleb Joosep Matjus.

Põder on talvel üsna paikne, mis tähendab, et teda on märksa lihtsam kohata kui näiteks hunti või ilvest, kes liigub laialt ringi. Ilvesega tuleb veel seegi aspekt mängu, et ta on valdavalt ööloom.

Niisiis tasub enne metsa minekut alustajal loomapildistajal kõigepealt kohalike jahimeestega nõu pidada, et teada saada, keda, kus ja millal passida. Jahimehed käivad metsas sagedasti ja jälgivad loomade liikumist. Nad näevad rohkem kui tavaline suusataja või marjuline.

Üldiselt on talv luurega alustamiseks hea aeg. Värske lumega on näha jälgi, kus keegi on liikvel. Samuti tasub tähele panna, et näiteks põdrad koorivad haavapuid ning söövad kasevõsa ja paju. See paistab paremini silma just talvises hõredamas looduses.

Hundi puhul on aga filmimehe sõnul kõige suurem abimees hea õnn. Sute jälgi võib küll tihti märgata, teda ennast aga mitte. „Ega kellelgi polegi selle kohta head retsepti, kuidas teda näeb,” ütleb Matjus. Pigem öeldakse, et väga raske on teda tabada. Matjusel endal on õnnestunud hundid kaamera ette saada. See on näha ka filmis „Tuulte tahutud maa”. Ise on filmimees öelnud, et on kaadrite üle hundikarjast väga uhke ja see juhtus temalgi õnnekombel, nii nagu huntidega kohtumised ikka – kogemata.

Loomade nägemine oleneb palju piirkonnast – võtame näiteks kasvõi kitsed. Paikades, kus salakütitakse või lastakse autost, putkavad metsaelanikud juba ainuüksi autot nähes kabuhirmus minema. Teises kohas võib auto kasvõi seisma jääda, aga loomad vaatavad rahulikult vastu ega seosta seda ohuga.

Ise peab Joosep Matjus 50 meetrit parajaks vahemaaks, mida tasuks metsloomaga hoida. Pole mõtet lähemale minna. „Siis ei saa enam liikuda või ei mahu loom või lind kaadrisse. Kui ta on veidi kaugemal, on parem jälgida tema loomulikku käitumist,” seletab ta. Tänapäeval on ju head teleobjektiivid kasutada, ei peagi kohe nina all olema.