Alul pagesid trummipõrinast ja pannide tagumisest hirmunud linnud jäätmaadele (mida Hiinas leidub ju ülivähe) ja Pekingis ka välissaatkondade territooriumile, kuid hiinalik visadus ja järjekindlus viisid sihile – peamiselt põldvarblastest kuhjati linna- ja külatänavatele inimesekõrgusi laibahunnikuid.
Juba järgmisel kevadel oli Hiinas varblasi säilinud umbes 5% endisest. Tapatalgud aga kestsid veel terve aasta, kuni 1960. aasta alul taibati mulluse riisisaagi ikaldumise ja sellest tekkinud näljahäda põhjust: taimesööjad putukad olid pääsenud senise, varblastele tuginenud bioloogilise kontrolli alt.
Kui varblasesõjale Hiina juhtiva ornitoloogi Zheng Zuoxini (1906–1998) tungival vahelesegamisel lõpp tehti, kulus veel mitu aastat riisi- ja nisusaagiga endisele järjele jõudmiseks. Varblaste asemel võeti aga käsile voodilutikad… Muide, mainitud linnuteadlane käis 1958. aasta maikuus Eestis ja siinkirjutajal oli au tutvustada talle Matsalu looduskaitseala.
Lindude roll aia-, metsa- ja põllukultuure kahjustavate putukate vaoshoidmisel on hästi teada ja üldtunnustatud. Siiski liialdatakse keemiliste tõrjevahenditega, eriti monokultuuride juures. Paiguti elutseb seetõttu põldudel ja aedades putukaid sedavõrd vähe, et seal pesitsema asunud linnud ei suuda oma pesakondi ära toita. Nimelt on ka üldiselt teratoidulistena tuntud linnuliikidel poegade toiduks selgrootud loomakesed: putukad, ämblikud, kakandid, limused ja mullas elutsevad ussid. Viimastel aastatel propageeritud keemiavabad põllupeenrad-ökoribad ei ole meie põlluharijatel kuigivõrd kasutusele võetud, ehkki PRIA nende rajamist-jätmist rahaliseltki toetab.
Linnud on tarvilikud taimede, eeskätt paljude puu- ja põõsaliikide seemnete levitamisel. Seda levimismoodust nimetavad taimeökoloogid ornitohooriaks ehk lindleviks. Ornitohoorsed on enamik marjataimi ja suur hulk seemneid kandvaid puid. Paljud taimed on evolutsiooni käigus kohastunud just lindleviga.