Mis oleks, kui linde poleks

Varblast tunnevad ilmselt kõik.

FOTO: Peeter Langovits

„Suure hüppe” edendamiseks algatas suur õpetaja ja tüürimees, Hiina Rahvavabariigi esimees Mao Zedong 1958. aastal üleriigilise aktsiooni varblaste kui oluliste teraviljasööjate hävitamiseks. Nelja põhinuhtluse hulgas pöörati rahva viha veel rottide, sääskede ja kärbeste peale. Üldrahvalike ja kogu valge päevaaja väldanud jälitamise ning pesade-poegade laushävitamise tulemusena tapeti miljardeid linde, sealhulgas rohkesti ka teisi peale varblaste.

Alul pagesid trummipõrinast ja pannide tagumisest hirmunud linnud jäätmaadele (mida Hiinas leidub ju ülivähe) ja Pekingis ka välissaatkondade territooriumile, kuid hiinalik visadus ja järjekindlus viisid sihile – peamiselt põldvarblastest kuhjati linna- ja külatänavatele inimesekõrgusi laibahunnikuid.

Juba järgmisel kevadel oli Hiinas varblasi säilinud umbes 5% endisest. Tapatalgud aga kestsid veel terve aasta, kuni 1960. aasta alul taibati mulluse riisisaagi ikaldumise ja sellest tekkinud näljahäda põhjust: taimesööjad putukad olid pääsenud senise, varblastele tuginenud bioloogilise kontrolli alt.

Kui varblasesõjale Hiina juhtiva ornitoloogi Zheng Zuoxini (1906–1998) tungival vahelesegamisel lõpp tehti, kulus veel mitu aastat riisi- ja nisusaagiga endisele järjele jõudmiseks. Varblaste asemel võeti aga käsile voodilutikad… Muide, mainitud linnuteadlane käis 1958. aasta maikuus Eestis ja siinkirjutajal oli au tutvustada talle Matsalu looduskaitseala.

Lindude roll aia-, metsa- ja põllukultuure kahjustavate putukate vaoshoidmisel on hästi teada ja üldtunnustatud. Siiski liialdatakse keemiliste tõrjevahenditega, eriti monokultuuride juures. Paiguti elutseb seetõttu põldudel ja aedades putukaid sedavõrd vähe, et seal pesitsema asunud linnud ei suuda oma pesakondi ära toita. Nimelt on ka üldiselt teratoidulistena tuntud linnuliikidel poegade toiduks selgrootud loomakesed: putukad, ämblikud, kakandid, limused ja mullas elutsevad ussid. Viimastel aastatel propageeritud keemiavabad põllupeenrad-ökoribad ei ole meie põlluharijatel kuigivõrd kasutusele võetud, ehkki PRIA nende rajamist-jätmist rahaliseltki toetab.

Linnud on tarvilikud taimede, eeskätt paljude puu- ja põõsaliikide seemnete levitamisel. Seda levimismoodust nimetavad taimeökoloogid ornitohooriaks ehk lindleviks. Ornitohoorsed on enamik marjataimi ja suur hulk seemneid kandvaid puid. Paljud taimed on evolutsiooni käigus kohastunud just lindleviga.

Mitme raskete seemnetega puude levila on seotud kindla linnuliigi omaga. Nii kattuvad tamme ja pasknääri, seedrimänsaku ja seedermänni, pähklimänsaku ja sarapuu levikupiirid. Ilma lindude abita oleks mainitud puuliikide levimine üliaeglane, sest tammetõru ei kuku ju puuvõra alusest kuigi kaugele.

Muidugi on lindude tegevusel selge omakasupüüdlik tagapõhi: nad nopivad seemneid ja kannavad eemale, peites saagi tavaliselt sambla varju endale talvevarusid luues. Olgugi et pasknääril ja mänsakul on ülihea kohataju ja -mälu, jääb osa peidikuid nende või näiteks närilistest kontvõõraste poolt kasutamata ja tõrud või pähklid lähevad kevadel idanema – tärkavad noored puud.

Tänaseni ei ole inimesed loobunud lindude toiduks ja mõnel määral ka kehakatteks kasutamisest. Lindude ja loomade küttimist on peetud isegi sportlikuks tegevuseks, kuid enamjaolt on see üsna barbaarne harrastus. Paljudes Lõuna-Euroopa ja Põhja-Aasia maades kasutatakse inimtoiduks sealt massiliselt, ehkki järjest vähem läbi rändavaid väikelinde, kusjuures moodne püügitehnika võimaldab neid üha rohkem püüda, nii et tulemused kajastuvad pesitsusaladel aasta-aastalt ikka selgemini ja selgemini.

Esteetidele-loodusesõpradele on lindude häälitsused ja eeskätt laul hinnatud akustiliseks elamuseks. Ilma linnulauluta ja lindude kutse- või armuhüüdudeta oleks meie loodus üsna vaikne. Nii ongi üks piltlikumaid hoiatusi inimkultuuri ülemäärase vohamise eest vihje „hääletu kevade” kujunemise suhtes. Samuti pakub huvi ja elamusi lindude kirev ja mitmekesine sulgrüü, nii et ilma lindudeta oleks meie elukeskkond hoopis tuhmim.