Lepaleht soki sisse ja jalad ei väsi

Lepakäbisid saab koguda oktoobri lõpust aprilli alguseni.

FOTO: Urmas Luik

Lepp on kiire kasvuga puu, kasvab niisketel aladel, kraavi, järve ja isegi mere kaldal, heinamaa- ja põlluservas. Meil kasvab hall ehk valge lepp ja sanglepp ehk must lepp, viimast on nimetatud ka seatammeks.

Hall lepp kasvab 15 meetri kõrguseks ja elab kuni 70aastaseks. Musta lepa tüvi on sirge ja oksteta, puu võib kasvada kuni 30meetriseks ja elada 100aastaseks või kauemgi. Eestis on lepp arvukuselt neljas puu. Paljuneb nii seemnete kui ka juurevõsudega.

Kiire kasvu tõttu on leppa peetud risupuuks ja metsa umbrohuks, millel väärtust justkui polekski. Väärtusetut raha on nimetatud lepalehtedeks ja salapuskarit lepikuliisuks. Enne käimlate tulekut kasutati lepikuid vanasti väljakäiguna. Kuna lepad hakavad kasvama võsana unarusse jäetud põldudel, siis on leppa võetud ka minnalaskmise ja lohakuse võrdkujuna. Ometi on lepalgi oma roll.

Lepapuit sobib hästi kütteks. Sanglepast on valmistatud mänguasju, muusikariistu, talukummuteid ja kappe. Leppa on nimetatud vaese mehe mahagoniks. Kuna lepapuit vees ei mädane, saab seda kasutada märjal alal ehituseks. Lepahalgude ja -laastudega suitsutatakse liha ja kala, lepasuits annab neile ilusa läike, värvi ja hea maitse.

Lepad teevad maa paremaks, nende juurte küljes elavad bakterid seovad õhust lämmastiku ja talletavad seda mullas. Lepalehed on hea väetis ja mullaparandaja, neid võib sügisel peenramaale kaevata või kompostikasti tuua.

Imelised lepakäbid

Ravimiks on läbi aegade kasutatud kõike lepas leiduvat. Tänapäeval küll rohkem lepakäbisid, -koort ja -lehti, millel on tänu tanniinidele kootav toime.

Lepakäbisid kasutatakse mao limaskesta põletiku, peensoole- ja jämesoolepõletiku raviks, düsenteeria korral taastava vahendina. Krooniliste haiguste, näiteks enterokoliidi puhul vähendavad lepakäbid käärimist-roiskumist ja kiirendavad limaskesta taastumist. Käbisid on kasutatud täiendava ravimina mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve ja sooleverejooksude vastu.

Väga hea vahend kõhulahtisuse korral on lepakäbidest tee – aitab juba viie minutiga. Tee valmistamiseks võtta 2 sl käbisid 300 ml keeva vee kohta, lasta kaane all tõmmata 10 min ja juua. Võib ka keeta 10 min, nii saab kangema tee.

Lepakäbisid saab koguda oktoobri lõpust aprilli alguseni. Targem on neid koguda kohe sügisel, sest vihmad uhuvad tanniine välja. Talviseid käbisid tuleb lihtsalt rohkem tee sisse panna. Käbid puhastada oksaraagudest ja kuivatada. Lepakäbid kuivavad ka toatemperatuuril, kui on puhas tolmuta koht. Kuivatis 35–50 kraadi juures. Kuivad lepakäbid säilivad kuni 4 aastat.

Lepakäbitee ei sobi rinnaga toitmise ajal. Vanasti kasutati teed rinnapiimast võõrutamiseks.

Lepakoore ja lepalehe tõmmis

Lepakoort kogutakse sügisel või varakevadel noortelt okstelt: koorida noaga koor lahti, tükeldada ja kuivatada 35–50 kraadi juures. Teeks võtta 1 tl 200 ml vee kohta, keeta 10 min. Jooki võtta lonksukaupa enne sööki terve päeva jooksul.

Teed ja tõmmiseid võib kasutada kuristamiseks ja loputamiseks kurguvalu ja suu limaskesta põletiku vastu, välispidiselt naha- ja silmapõletiku korral kompressina.

Lepalehti pandi soki või kinga sisse jalgade väsimise vastu, kui oli vaja pikka maad käia. Hauduma läinud varvaste vahele võib panna noori lepalehti.

Lepalehetõmmist on tarvitatud higistama ajava vahendina.

Saunas võib vihelda lepavihaga, eriti nahapõletike vastu, või loputada vihaleotusveega. Vanasti kasutati lepalehti sügeliste vastu.

Suvel saab lehti tarvitada värskelt, talveks tuleb kuivatada, sobiv temperatuur on 35–40 kraadi.

Kraavi- ja ojakallaste leppade all on tavaliselt kopra pesad. Lepaurvad on toiduks urvalinnule, õietolm mesilastele. Segametsades, kus on ka leppa, kasvab meelsasti meie kevadine lemmik karulauk. Nii et ükski puu pole looduses niisama, igaühel on oma koht.

Populaarne

Tagasi üles