Koerus pruulitakse Vormsi õlut

Pruulmeister Ivo Raudvee peab Vormsi õlut heaks rüüpeks, mis peaks keskmisele õllesõbrale igati sobima.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Juba mõni hea aeg tagasi Koeru endisesse veetehasesse Arkadi Tammiku eestvedamisel sisse seatud pruulikojas on viimased aastad olnud tegusad: Läti odavõllereisidest hoolimata toimetatakse ja tegutsetakse. Kui plaanid teostuvad, siis tulevikus võib pruulikojast saada ka alkoholivaba rüübet, näiteks kalja.

Üks keet ehk õlleteokord on mahult 500 kuni 550 liitrit. Tavaliselt tehakse Koerus kaks keetu korraga ehk pruulitakse 1000 kuni 1100 liitrit õlut. „Arvestame ka teatud kaoga, kuid lõpptulemusena on sellise pruulimiskorra tulemus ümmarguselt 2700 pudelit õlut,” täpsustab pruulmeister Ivo Raudvee.

Sortide arv väheneb

„Ega mul endal olegi õlleteo juures suurt midagi muuta, kõik käib retsepti järgi ja ülejäänu teeb ära automaatika,” lausub ta. „Nagu Arkadi ütleb, siis igal pruulil on oma käekiri. Mina tema käekirja kopeerida ei suuda, kuid arvan, et tavaline õllejooja ei tee vahet, kes millise õlle pruulinud on.”

Vormsi õlut peab Raudvee heaks rüüpeks, mis peaks keskmisele õllesõbrale igati sobima. „Erinevalt mõnest teisest käsitöötootjast ei tee me üle võlli keeratud jooke, kuid päris tavaline poeõlu see kah ei ole. Käsitööõllega on lihtne, on kaks võimalust: kas meeldib või ei meeldi, midagi vahepealset olla ei saa.”

Kõik senised Vormsi õlle sordid, mida on paarteist, kuigi katsetatud on palju rohkem, on välja mõelnud Arkadi Tammik.

Pilt on nende meelest juba liiga kirju ja ilmselt sortide hulk väheneb. „Tuumiksortimendi suurus võiks olla kuus-seitse õlut, rohkem poleks vaja,” pakub Tammik.

Vormsi õlle läbiv joon on ka Tammiku meelest tasakaalukus. See on ehe rüübe, mille (tootmis)lugu on kooskõlas sisuga. „Ma ei taha laskuda õllega äärmustesse. Isegi kui alkoholi on rohkem, siis tuleb seda muude komponentidega tasakaalustada,” selgitab ta. „Õlu on kolme jalaga taburet: mõrudus, magusus ja alkohol. Need peaksid olema tasakaalus ehk kellelegi ei meeldiks istuda taburetil, mille jalad on erineva pikkusega. Olen konservatiiv. Mulle meeldivad rahulikud maitsed.”

Õlleteo neli olulisimat osist on linnased, humal, vesi ja pärm – kõik võrdselt tähtsad.

Mullune Koerus toodetud õllekogus jääb 20 000 – 30 000 liitri vahele. Seda on nii tööstusliku toodanguna kui ka eelmiste aastate võrdluses vähe. Optimaalne kogus ennekõike tehase koormatust arvestades oleks 60 000 – 70 000 liitrit aastas. Parimatel aastatel on Koeru pruulikoda tootnud ka rohkem. Arkadi Tammik täpsustab, et käsitsi villimisel oli see ka piir. „Praeguste seadmetega võiks aastas hakkama saada 80 000 liitri, võib-olla, hambad ristis, ka 100 000 liitri tegemisega,” lisab ta.

Ivo Raudveegi kinnitab, et kasvõi kahe viimase võrdluses on õllekogused omajagu vähenenud. „Näiteks järgmisena saadan välja umbes 300 liitrit ja selliseid väljasaatmisi on ühes keskmises kuus kolm-neli,” lisab ta.

Suured ketid on ellujäämiseks vajalikud

Arkadi Tammik meenutab, et Koeru aleviku ääres asuvate hoonete (seal toodeti varem Võluvee-nimelist vett – toim) omanikuks õnnestus tal saada 2013. aasta kevadel, suvel-sügisel sai paika sisseseade ja õlleteoks nõutavad paberid olid korda aetud sama aasta lõpuks.

„Enne loa väljaandmist teeb maksu- ja tolliamet pruulikojas viimase kontrolli. Erinevalt mõnest teisest tootjast olid minul tangid tühjad. Teisisõnu, olin alustades pisut pelglik ja kohe pärast maksuameti kontrolli müüma ei saanud hakata. Kontroll oli ära ja alles siis sain hakata pruulima: esimene õllelaar valmis 2014. aasta märtsiks,” meenutab ta.

Väikepruulikoja eestvedaja olla on Arkadi Tammiku meelest olnud päris kurnav. „Enamiku ajast tegin algusaastatel õlut üksinda. Teha tuli kõike, polnud nii nagu kirurgil haiglas, et spetsialist tuleb, meditsiiniõed on ümberringi, poolkoolnu on ka laua peale sätitud, tuled vaid kohale, paned valged kindad kätte ja lõikad. Pärast koristatakse kõik veel sinu eest ära ka,” lausub ta. „Teisalt on vahepealne aeg olnud väga huvitav ja proovikive täis.”

Arkadi Tammik sõnab, et esialgu polnud tal soovi oma toodanguga suurtesse poekettidesse jõuda, kuid siinse pisituru tingimustes oli see mõneti paratamatu. „Kui sind suurtes kettides ei ole, siis ei ole sind olemaski, sind lihtsalt pressitakse turult välja,” arutleb ta. „Vormsi õlle algus oli päris lihtne, sest esimesel paaril aastal müügitööd tegema ei pidanud. Sind otsiti üles, sinu pakutu oli uudne ja sinu roll oli tellimusi täita.”

Kali, mõdu ja siider

Seevastu aastal 2019 ei saa õllest rääkides ega kirjutades mööda minna riigi aktsiisipoliitikast, mis on kümneid, kui mitte sadu tuhandeid eestlasi ajanud alkoholireisidele Lätti odavama märjukese järele.

Arkadi Tammik ütleb, et see kõik mõjutab ka neid kui väiketootjaid. „Isegi kui inimene ei käi Lätist õlut toomas, on tal sõbrad-tuttavad, kes seal käivad, ja ikka tuuakse ka teistele,” lausub ta. „See, mida sealt tuuakse, on tavaliselt 0,3liitrine plekkpurk. Kahekümne neljase kohvri hind jääb alla kümne euro. Kõik, mis on alla kümne euro, on tänapäeval aga odav.”

Teisisõnu on õllemaiaste eestlaste keldrid odavat rüübet täis toodud. „See kõik on meid mõjutanud. Samuti on väiketootjate seas konkurents tihenenud ja meie uudsuse moment on kadunud,” ütleb Tammik.

Tammik märgib veel, et väikepruulikojaga mässamine on talle pigem kallis hobi kui äri. „Kõik oleneb sellest, kuidas projekti defineerida. Kui positsioneerida end hobipruulikojana, siis on kõik korras. Kui aga soovida õlle tootmisega äri teha ja kasumit teenida, siis on Koeru pruulikoda liiga väike, mitmekordselt liiga väike. Tuleb leppida sellega, kui tulen omadega kokkuvõttes nulli,” arutleb ta.

Üks asi on tootmine, kuid kogu toodetu tuleks Tammiku selgitusel suuta ka maha müüa. „Ma ei arva, et raha nimel peaks kõik olema lubatud, aga müüa tuleb ikkagi ka hinda. Väikeste koguste puhul võib vabalt juhtuda nii, et ühel hetkel hakkad iseendale peale maksma,” lausub ta.

Kuigi nimi viitab Läänemaale ja Vormsi saarele, siis kinnitab Tammik, et pruulikoja ümberkolimise plaani ta ei pea. „Vormsil on mul ruumid olemas, kuid see, et asjast asja saaks, eeldab kuuekohalisi arve,” ütleb ta. „Tänasel päeval ma ei ole valmis sellist raha betooni valama.”

Pigem on plaanid seotud ikka Koeruga. „Nagu muudes valdkondades, on ka õllemaailmas oma suundumused. Praegu on trend alkoholivabad õlled,” selgitab Tammik. „Ka meie teeme tootearendust, kuid alkoholivabade õllede tootmise asemel liigume pigem kaljade tootmise poole. Koerus saab seda kõike teha. Mul on Koerus vabadus teha, mis mulle meeldib, ja kuna alkoholivaba õlu jätab mind ükskõikseks, kuid kali meeldib, siis teeksin pigem kalja. Paberimajandus on mul korras, mul on lubatud toota nii õlut, kalja kui ka mõdu ja siidrit.”

Vormsi õlut välisriikides ei müüda. Veel mitte. Arkadi Tammik selgitab, et nad teevad tööd selle nimel, et murda end välja, näiteks Soome õlleturule.

See ei ole utoopia, sest kahel aastal oli Koerus pruulitud tumedat laevaõlut Norrby Dunkel saada kõikidel Tallinki ja Silja Line’i laevadel. Ja maht üha kasvas: 2015. aastal 45 000 liitrilt hiljem juba 60 000 – 70 000 liitrini aastas.

Populaarne

Tagasi üles