K, 7.12.2022

Lambakasvatust pidurdavad liha madal hind ja šaakalid

Toomas Šalda
, Maa Elu
Lambakasvatust pidurdavad liha madal hind ja šaakalid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kolm aastat tagasi murdsid šaakalid maha 30 Urmas Aavale kuuluva karja talle, eelmisel ja sel aastal kümmekond.
Kolm aastat tagasi murdsid šaakalid maha 30 Urmas Aavale kuuluva karja talle, eelmisel ja sel aastal kümmekond. Foto: Toomas Šalda

„Eesti lambakasvatuse arengukavas on eesmärgiks seatud 120 000 lammast aastaks 2023 ehk 40 000 lammast rohkem kui praegu. Nii et arenguruumi on, vähem kvaliteetset põllumajandusmaad, mis lambapidamiseks sobib, meil jagub,” ütleb Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu juhatuse esimees Urmas Aava.

Lammaste arvu kasv eeldab aga mitme mure lahendamist: praegune kogus ja ebaühtlane lambaliha kvaliteet ei taga piisavat kasumit ja eriti just rannikualadel teevad takistamatut mõrtsukatööd šaakalid.

Tasuvus piiripealne

Novembris tähistas Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit 90. sünnipäeva rahvusvahelise seminariga. Liidu juhatuse esimehe Urmas Aava kinnitusel jääb meie lambakasvatuse kuldaeg eelmisse iseseisvusperioodi. 1930. aastate alguses loendati Eestis 570 000 lammast, okupatsiooniaastate kohta Aaval kindlaid andmeid ei ole, aga kui 1990ndate alguses oli Eestis umbes 142 000, siis 1998. aastal vaid 30 00 lammast. „Turustamisel tuli sein ette, majanduslikult ei tasunud lambakasvatus enam ära,” põhjendab Aava.

Paljuski tänu Euroopa Liidu toetustele on lambapidamine Eestis siiski uut hoogu saanud ja praegu võib meie põhikarja suuruseks lugeda umbes 80 000 lammast. Arv on viimastel aastatel püsinud stabiilsena.

„2017. aastal tapeti Eesti tapamajades umbes 4000, ekspordiks läks 10 000 lammast ja siis on paarkümmend tuhat looma, kes süüakse ära omaniku pere ja sõprade poolt, otseturustuse kanal on väga tähtis, igal lambalihaarmastajal on mõni tuttav kasvataja, kellelt liha saab,” ei tee Aava saladust. 2017. aastal toodi Eestisse sisse 275 tonni lambaliha, sellest 60 rändas siit edasi.

„200 tonni tuuakse sisse ja samas suurusjärgus viiakse eluslammastena välja. Enamasti müüakse Eestis kasvanud lambad Euroopa Liidu riikidesse peamiselt ramadaani ajaks. Eksport toimub nelja kogumiskeskuse kaudu, kus hinnad on sisuliselt samad, keskmine eluskaalu kilo hind jääb kahe euro kanti.

Probleem on, et nõutumad tükid suudaksime restoranidele üsna lihtsalt ja hea hinnaga ära müüa, aga mida teha ülejäänud vähem nõutud lihaga? Restoranid tahavad kindlat kogust kindla aja tagant, aga lammast ei saa jupi kaupa lõikuda ja müüa ainult nõutumaid palasid. Näiteks öeldakse meile, et tulekul on restoranide nädal, paluks meile sada lambakaela, aga kasvatajal on ju vaja kogu lambast lahti saada.”

Enamasti peetaksegi tänapäeval lambaid liha pärast, ka aretustöös on esiplaanil lihatõud. Villalambaid kasvatavad need, kes teevad ise käsitööd, on ka mõned piimalammaste kasvatajad.

Aava hinnangul on Eesti lambakasvatuse maht liiga väike ja liha kvaliteet ebaühtlane. „Kui suudaksime kvaliteetset talleliha toota vajalikus koguses, saaksime seda müüa Türki ja araabia maadesse, kus hind on märksa kõrgem, turu mõttes tasub püüelda just Euroopa Liidust väljapoole. Ilma toetusteta oleks praegu tasuvus piiripealne. Meie eelis on mahedalt kasvatatud liha, mida on 60 protsenti kogumahust.”

Aava tõdebki, et Eesti lambakasvatuse areng sõltub kõige rohkem liha eest saadavast hinnast. Kui lambakasvatajad ei hakka saama õiglast hinda, tekib lähiaastatel taandareng. „Ühtlase kvaliteedi seisukohalt on tähtis aretustöö, et oleks aru saada, mis tõuga tegu on, ja teada, millised on liha omadused.”

Ühiseid muresid on lambakasvatajatel mitu, seetõttu osaletakse Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu tegemistes aktiivselt. Lisandub kasvatajaid, kes on mõistnud, et esindusorganisatsioon seisab nende huvide eest.

„Saame kaasa rääkida õigusaktide väljatöötamisel, püüame saada mõned nõuded lihtsamaks, aitame oma liikmetel toetustele kvalifitseeruda. Lammastega seotud toetused on pärast aastatepikkust perioodi küll jälle olemas, uus koalitsioon taastas niinimetatud lammaste pearaha, mis on alla kümne euro aastas, aga asi seegi, heal heina-aastal saab ühe heinarulli raha tagasi.

Parasjagu on päevakorras kodustapmise nõuete ülevaatamine, et lambapidamine paremini ära tasuks, seda ennekõike väikeste karjade puhul. Soomlased on tapamajade küsimuse lahendanud nii, et kui tapad ametlikult tapamajas ja lambarümp kaalub üle 18 kilo, saad toetust 35 eurot kere kohta. Püüame liikmeid aidata lammaste turustamisel ja aretusel. Liidus on 180 liiget, kellele kuuluvatest karjadest 31 on jõudluskontrollis ja kes tegelevad aktiivselt aretusega, ülejäänud on nii-öelda tootmiskarjad. Lambapidamisega alustajaid seni jätkub, aga neid on tavaliselt samas suurusjärgus lõpetajatega,” kirjeldab Aava  praegust seisu.

Vill ja nahk jäävad üle

Suurem osa Eesti lammaste villast läheb lihtsalt raisku. Pügama küll peab ja villa ostetakse ka kokku, aga hind on selline, et villa kogumine, pakendamine ja transport ei tasu ära. Sama käib nahkade parkimise kohta.

„Enamasti müüakse Eestis kasvanud lambad elusalt ja kui osa neist tapetaksegi kodus enda tarbeks, siis Jõgeval tegutsevas osaühingus Skineks, kus tehakse korralikku tööd, maksab parkimine sisuliselt sama hinna, mis on suurtes poodides müüdavatel nahkadel,” selgitab Aava, kes ise peab Pärnumaal Võiste kandis 100pealist lambakarja. Temagi on läinud lammaste elusalt müümise teed.

„Need, kes suures koguses nahku pargivad ja nahktooteid müüvad, lasevad sageli parkida hulgi Leedus või Poolas, kus ühe naha parkimise eest küsitakse 9 eurot. Suurtel kasvatajatel on teistmoodi võimalused nii lihamüügi kui naha väärindamise mõttes.”

Et üks majapidamine lambakasvatusest ära elaks, peaks Aava hinnangul olema põhikarjas paarsada lammast. „Jäme matemaatika ütleb, et sajapealise karja puhul saab kasvataja saja lamba kohta 170 müügiks sobivat talle aastas. Kui tall maksab 100 eurot, teeb see 17 000 eurot. Nii on juhul, kui kõik laabub. Kulud ja maksud lähevad maha. Kui loomi õnnestub müüa tõukarjana, on raha oluliselt suurem. Samuti toob lisatulu maheliha tootmine. Kui keegi tahab lambapidamist alustada, siis näiteks alla neljakümneaastased võivad küsida noortaluniku toetust kuni 40 000 eurot, aga kui sul maad ei ole, siis ei pea ka lambaid.”

Nuhtlus nimega šaakal

 Jutuga Urmas Aava enda Tautsi talu lammaste juurde jõudes muutub mehe nägu kurvemaks. „Meie puhul lisandus varem tasu selle eest, et lasime oma lambad rannaniitu ehk poollooduslikku kooslust hooldama. Nüüd on „tänu” šaakalitele see sisuliselt lõppenud, sest me ei suuda oma loomi nende eest kaitsta. Mereäärde šaakalikindlate aedade rajamine pole just eriti reaalne väljavaade. Kui tihe see elektrikarjus peaks olema? Kui teen ümber saja hektari mereäärse maa aia, kuidas saan kindel olla, et šaakal aia sisse ei jää?

Praegu on šaakal veel peamiselt rannikualade probleem, aga kui sellega ei tegeleta, on see peagi kõigi Eesti lambakasvatajate mure. Populatsioon levib. Meil on nii, et kui inimest juures ei ole, hakkab murdmine kohe pihta. Hundi, karu ja ilvese murdmised maksab riik kinni ja nende jaoks on olemas ennetusmeetmed, aga šaakal teeb, mis tahab. Hundi eest karja valvavate koerte ostmist kompenseeritakse, šaakalivalvekoerad on samuti olemas, aga nende võtmine ei tasu end meie keskmiste karjade puhul ära.”

Kolm aastat tagasi murdsid šaakalid maha 30 Aavale kuuluva karja talle, eelmisel ja sel aastal kümmekond. „Oleme lambaid saanud viia väiksemale maa-alale ja ka siis peab ise juures olema ning kõva häält tegema. Lisaks on šaakalil hea maitse – kui sul on udupeen tõutall, siis ta oskab just selle võtta. Tõin Hollandist tõujäära ja viis utte, maksin 500 eurot looma eest ja esimesed talled, kes maha murti, olid just nende omad.

Muidugi oleks kasu šaakalikahjude kompenseerimisest, aga kui populatsiooni ei vähendata, siis probleem süveneb. Looduse vastu ei saa ja šaakal ei kao siit enam kuhugi. Mingi lahendus tuleb leida, sest muidu on nii, et iga paari päeva tagant võetakse sul sada eurot taskust ära ja öeldakse, et see on sinu probleem. Lisanduvad emotsioonid,” räägib Aava.

Šaakaliprobleemi pole riigi tasandil seni piisavalt tõsiselt võetud ja tema populatsioonist puudub ülevaade. Eesti seaduse järgi on tegu väikeulukiga, kelle küttimine on maaomaniku mure, aga lambakasvatajast maaomanik ei ole reeglina pädev jahimees. „Meil on mitmerealine elektrikarjus, mille külge oleme sidunud punasid linte ja lasknud igasuguseid väidetavalt peletavaid aroome peale, kasu ei miskit.”

Abi oleks jahimeestest, aga neil puudub šaakalilaskmiseks motivatsioon, lastud loomaga pole midagi peale hakata ja tema korjus tuleb viia keskkonnaametisse. „Rannaaladel võibki nii lambapidamine lõppeda. Naabrimehel on šaakal isegi lihaveise vasikaid murdnud. Takkapihta on šaakal Euroopa mõistes kaitsealune liik. Kuni tema populatsioon ohus ei ole, võib teda küttida, arvulist piirangut ei ole, aga küttida tohib septembrist veebruarini.

Ungaris on appi võetud peibutusjaht, nii saaks meilgi, aga miski ei pane praegu jahimeest seda tegema. Laseb šaakali maha ja hakkab jamama? Reeglina ei hakka. Nüüd on lisaks lambakasvatajatele sama teemaga hakanud tegelema talupidajate ja jahimeeste liidud, see annab lootust. Kõigepealt tuleb selgeks saada, kui tõsine probleem šaakal reaalselt on, ja siis otsida parim lahendus,” võtab Urmas Aava jutu kokku.

Märksõnad
Tagasi üles