/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704969t1h6bac.jpg)
Kui loodussõber satub talvisel ajal metsa harvem, kui süda ihkab, võib uudishimu leevendada looduskaamerate pilti jälgides. RMK loodusblogi vahendusel saab praegu kaasa elada hirve-, šaakali- ja forellikaamera silma ette jäävate loomade tegemistele.
Eesti looduskaameraid jälgitakse üle maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RMK loodusblogi pidav Tiit Hunt räägib, et viis aastat käigus olnud looduskaameraid jälgitakse päris palju, menukamaid salvestisi on vaadatud tuhandeid kordi. Jälgijate seas on nii tavalised loodussõbrad kui ka ornitoloogid, terioloogid, ihtüoloogid ja muud spetsialistid üle maailma.
Viimase aja üks vaadatuimaid salvestisi oli näiteks Matsalus šaakalikaamera ette jäänud hunt, teda on vaadatud üle 15 600 korra.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704970t1hee1c.jpg)
Levinud arvamuse kohaselt šaakalid ja hundid samas kohas ei ela – šaakalid pigem rannikul ja hundid paksus metsas. Eks see reeglina nii ongi ja Matsalus Saastna poolsaarel kaamera eest läbi jalutanud üksikud hundid on ilmselt rändamas ühest elupaigast teise ega ela seal püsivalt.
„Hunt ja šaakal kokku ei klapi, erinevalt näiteks rebasest, kes šaakaliga samas elupaigas üksteist sallivad,” seletab Hunt. „Šaakal rebast maha ei murra, küll aga on tõsiasi, et šaakali elukohast kaovad kährikud, need murrab šaakal maha.”
Nii polegi šaakalikaamera eest läbi käinud ükski kährik ja nende, varasematel aastatel seal kandis tavaliste loomade jälgigi ümbruskonnas enam ei märgata. Iseenesest pole halb, et võõrliik kährik kuskilt piirkonnast kaob. Matsalu kandis on mere ääres maas palju linnupesi, mida kährikud rüüstasid. Tõsi, kährikuid on ses suhtes asendamas nüüd šaakalid. „Eks aastatega näeme, kui palju šaakalid kährikutega võrreldes linnupesi rüüstavad. Kipun arvama, et pigem vähem,” kõneleb Hunt.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704990t1hdcdf.jpg)
Teist aastat töös oleva šaakalikaamera vahendusel võib üsna tihti mõne looma peale sattuda. Hundi hinnangul on selle asukoht parim võimalik, sest šaakalid käivad kaamera eest läbi peaaegu iga päev, ka valgel ajal, loomulikult hulgaliselt teisigi loomi.
Kaamerate abil saame rohkem teada loomade leviku ja käitumise kohta. On ju näiteks seesama šaakal pisut müstiline loom – ühest küljest räägitakse, et neid on Eestisse palju siginenud, aga näinud on neid vähesed. Hunt tõdebki, et šaakal on väga ettevaatlik ja rebasega võrreldes kohe väga kaval loom.
„Viimati, kui viisin neile sinna toidupalakesi, ei näinud ma ühtegi looma, aga šaakal oli viis minutit pärast minu lahkumist kaamera ees. Ju ta kuskil kadakapõõsas passis,” jutustab Hunt. „Ta peidab ennast ära ja jälgib sind võib-olla kümne meetri kauguselt.”
Kaameratel on peal liikumis- ja soojusandurid, mille märguande peale saab salvestuselt üles leida mõne looma külaskäigu. Olenevalt sellest, kui põnev salvestus on, pannakse RMK blogisse videod üles, ka Looduskalendrisse lisatakse need.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704996t1h5521.jpg)
Looduskaamerad harivad inimesi päris palju ja neid jälgivad ka erialaspetsialistid. Näiteks hoiavad ornitoloogid silma peal rändlindusid jälgivatel kaameratel. „Eelmise aasta šaakalikaamerast tuli välja, et Metsküla kandis, kus pole kunagi varem nähtud punahirve, jalutas too kaamera eest läbi, ja sügisese rändekaamera eest Sassi poolsaarel jooksis taamal läbi šaakal,” toob välja Hunt.
Kui ühe looma kaamera üleval, ei tähenda see, et muude elukate kohta infot ei saa. Hunt meenutab, et kahe aasta eest peeti Hollandis arvet, kui palju nähti eri linnuliike ja kuuldi nende hääli-laulu meie koprakaameras, ning saadi kokku 150 liiki.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704986t1h408e.jpg)
Hundi andmeil jälgitakse veebi vahendusel siinsete looduskaamerate pilti umbes 160 riigis üle maailma.
Kuna alanud aasta loomaks valiti kobras, siis kindlasti hakkab tänavu üks kaamera kobraste elu edastama. Koprakaamera on varemgi üleval olnud ja nende loomade tegemised on väga põnev vaatamine.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704981t1h0470.jpg)
Hunt räägib, et kaamerale sobiliku asukoha leidmine nõuab üksjagu eeltööd ja aega. Ootamatusi võib ette tulla ka siis, kui kaamera on juba mõnda aega edastanud pilti karmi looduse tormituultes, paduvihmades või lumetuisus. Mõnikord söövad loomad juhtmed ära – on hiired neid läbi närinud, aga ka veised on kaabli läbi ampsanud, šaakalid sikutanud juhtme lahti või on sipelgad kaamerasse pesa teinud.
Kuna Hundi enda suur huvi on juba tudengipõlvest saati mägrad, siis pakkus talle palju põnevust mägrakaamera jälgimine. Mullusel mägrahooajal sai kaamera vahendusel esimest korda näha mägrapoegi.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704972t1h25eb.png)
„Ka kährik tõi samas mägralinnakus pojad ilmale ja siis sai vaadata, kuidas mäkrade ja kährikute elu kõrvuti elades välja paistab. Põliselaniku mägra ja allüürnikust kähriku vahel ei paista suhted olevat just sõbralikud, tihtilugu läks jagelemiseks ja tõsiselt kismaks. Kährik läks noorele mägrapojale raevukalt kallale ja kui ema poleks läheduses olnud, oleks õnnetu mägrahakatis sootuks maha murtud,” jutustab Hunt.
Viimastel aastatel on palju räägitud, kuidas loomade arv metsas muutub, näiteks on metssigade uputus asendunud metskitsede omaga. Seda muutust näeb ka kaamerast.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11704977t1h980e.jpg)
„Hirvekaamerast on metssead kadunud, mullu sattus vaid korra üks kesik kaamera ette, muidu olid nad kaamera ees peaaegu alalised kunded, ei läinudki söödaplatsilt kauaks ja kaugele ära, nüüd neid pole,” tõdeb Hunt.
/nginx/o/2019/01/10/11704980t1h5100.jpg)