Ilmatark: Jäide ja kiilasjää

Jüri Kamenik
, Meteoroloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Langovits

Viimastel nädalatel on Riigi Ilmateenistuses peamiselt 1. astme ehk kollane hoiatus olnud: näiteks 7.01. õhtul ja 8.01 öösel oli kõikjal suur jäiteoht! Mis on jäide ja kiilasjää ning kuidas see tekib?

Vahel esineb allajahtunud sademeid – pilvedest langevad veetilgad madalama kui 0 °C õhutemperatuuri juures. See tekitabki jäidet ja kiilasjääd. Vast tuntum allajahtunud sademeliik on jäävihm, mida sajab enamasti kihtsajupilvedest. Jäävihm tekib siis, kui pilvede ja maapinna vahel on piisavalt paks soe õhukiht, kus lumi sulab, kuid aluspinna lähedal külm õhukiht, kus tekkinud vihm hakkab uuesti külmuma. Nii tekivad peenikesed ja tugevad läbipaistvad jääterad diameetriga 1–3 mm.

Seega on jäävihma ajal tegu tugeva inversiooniga. Seetõttu sajab sageli jäävihma puhul segamini tavalisi, kuid sageli allajahtunud vihmapiisku koos jääterakestega, mille sees võib-olla külmumata vett. Kui veetilkade külmumine on osaline, siis võib tekkinud jääterade keskele jääda tahkumata vett, mida on peetud koguni ebausu allikaks („Sajab tahket vett soojaga, on oodata nälja-aastat“ jne). Kõvale pinnale kukkudes võib terake katki minna ja järele jääda kaks poolikut koorikut. Mõnikord jäätuvad vihmapiisad täielikult – siis sajab jääkuulikesi, mis on samuti jäävihma üks vormidest. Jäävihma sajab iseloomuliku sahinaga. Tegu on laussademetega (kihtsajupilvedest, harvem kõrgkihtpilvedest). 

Jäävihmaga sarnane on jäätuv vihm, mille ainsaks erinevuseks on see, et sademed (vihm) on täiel määral vedel. Sageli sajabki jäätuvat (udu)vihma, sest külma õhu kiht pole piisavalt paks või piisavalt külm, et uuesti jäätumine toimuks. Jäätuv uduvihm erineb jäätuvast vihmast veetilkade suuruse poolest: uduvihma tilgad on alla 0,5 mm läbimõõduga, praktikas – veepinnale kukkudes ei tekita veeringikesi.

Ja lõpuks on olemas jäälörts, kus osaliselt sulanud lumehelbed on külmas õhukihis uuesti jäätunud – tugeva tuulega võib see kõndija jaoks olla päris valus. Jäälörts tekib sarnaselt jäävihmaga, kuid soojas õhukihis jõuavad lumehelbed vaid osaliselt sulada, st tekib märg (osaliselt sulanud) lumi. See hakkab külma (miinuskraadidega) õhukihti sattudes jäätuma. Nii tekivad üsna karedad ja krõbedad lumetombud. Sellega võib kaasneda jäite ja kiilasjää oht. Jäälörts näitab tugeva inversiooni olemasolu, mis tekib tavaliselt enne sulale minekut.

Tavaliselt moodustub maapinnale ja esemetele, mille temperatuur on alla 0 °C, jääkiht, mis on ülimalt libe. Kui see tekib maapinnale, siis nimetatakse seda kiilasjääks, kui esemetele, siis jäiteks. See jääkiht võib tekkida ka siis, kui õhutemperatuur on just tõusnud üle null kraadi, sest maapind või objektid pole veel üle null kraadi jõudnud soojeneda. Nii jäide kui kiilasjää on väga tüüpilised näiteks ilma sulale mineku ja sooja frondiga seoses. Niisiis, jäidet või kiilasjääd põhjustab udupiisakeste või vihma külmumine allajahtunud (alla 0 °C) olekus maapinnale või esemetele.

Mõnikord öeldakse, et sajab jäidet. Selline suupärane ütlemine pole siiski õige – sadada võib ikka kas allajahtunud ehk jäätuvat vihma või jäävihma, mis võib jõuda teatud juhtudel täielikult jäätuda (tekivad jääkuulikesed).

Juhul, kui tekkinud jääkiht on õhumullikestest vaba (tekib jämedamate vihmapiiskade korral), siis on see läbipaistev. Kui jäitesse või kiilasjäässe jäävad sisse õhumullikesed ja –tühimikud (näiteks udupiisakeste või uduvihma külmudes), on tulemuseks läbipaistmatu, aga vähem ohtlik kiht. Ladestuse paksus ja sageli ka olemasolu sõltub tuulest: eelkõige tekib jäide tuulele eksponeeritud külgedele, hiljem võib tekkida ka tuule eest varjatud külgedele.

Nii jäide kui kiilasjää on väga ohtlikud, sest ladestus on sageli äärmiselt libe ja võib soodsatel tingimustel isegi mitu sentimeetrit pakseneda. Seetõttu võib jäide põhjustada puude murdumist, kommunikatsiooniliinide katkemist jmt

Allajahtunud sademed (jäävihm, jäätuv vihm ja jäälörts) on Eestis seotud eeskätt lõunatsükloniga, mis toob väiksematelt laiustelt kohale väga sooja õhu, kuid selle all, maapinna lähedal, on külm (miinuskraadidega) õhukiht. Sellist olukorda, kus temperatuur kõrgusega tõuseb, nimetatakse inversiooniks. Inversioon kaasneb alati allajahtunud sademetega ja on siis väga tugev.

Ilm on olnud loodevoolu tõttu ebatavaliselt muutlik, nii et iga päev toob isemoodi ilma. Samas Eesti kagunurgas ja kõrgustikel on siiski miinuskraadid pikemat aega püsinud ja võib rääkida ka stabiilsest talvest, kuid saartel ja lääneservas on olukord selles osas eriti niru. Eks aeg näitab, kas toimub stabiliseerumine või mitte. Tundub siiski, et läheb külmemaks ja pärast 12. jaanuarit võib oodata õhutemperatuuri püsimist kõikjal alla 0 °C ja sademeid üksnes lumena. Elame, näeme!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles