Verikäkki peetakse uueks väetoiduks

Veretooteid hinnatakse mujalgi, näiteks Inglismaal on traditsiooniline toit black pudding, mis sarnaneb meie verikäkiga.

FOTO: Shutterstock

Jõuluajal saab paljudel verivorstist isu täis, ometi tasub toitainerikkaid veretooteid menüüs edasi hoida, tihtipeale on rauanäljas just naiste organism.

Vahest tasub nüüd proovida verikäkki, mille britid paar aastat tagasi suisa uueks väetoiduks nimetasid. Meiegi telekanalitel jooksvates kokandussaadetes on tippkokk Jamie Oliver seda tervislikuks kiitnud ja oma retseptides kasutanud.

Kes varem verikäkki söönud pole, võiks esimeseks kogemuseks kindla peale minna ja valida poeletilt Tallinna toidumessil FoodFest 2018 parimaks verikäkiks tunnustatud Atria Maks & Mooritsa verikäki koore ja sibulaga, varem on sama tiitli saanud näiteks Oskari kahe peki verikäkk. Eri tootjate verikäkivalik on suures toidupoes lai ja maitseid seinast seina.

Atria müügidirektor Meelis Laande seletab, et verivorsti ja -käki sisu pole ühesugune. Kui verivorsti põhikoostisosa on toiduveri, liha, maitseained ja odrakruup, siis verikäkil on kruupide asemel nisu- ja/või rukkijahu.

„Veretooted on rauarikkad ja sisaldavad organismile vajalikku B12-vitamiini. Samuti on toiduveri valgurikas. Veretooted on suure toiteväärtusega, see on meie laiuskraadil elavatele inimestele tarvilik just külmal ajal,” räägib Laande.

Verikäkist tuleb lõigata 1–2 sentimeetri paksused viilud ja praadida pannil mõlemalt poolt. Kes põnevamat ampsu tahab, neil soovitab Laande valmistada verikäkist krõpsud: lõigata õhukesed viilud, pintseldada kergelt õliga, laduda ahjuplaadile ja küpsetada kõrgel temperatuuril, kuni viilud muutuvad krõmpsuks. „Väike vaheldus tavapärasele valmistusviisile,” kiidab ta.

Kui vanal ajal oli verikäkitegu taludes üsna levinud, siis tänapäeval valmistatakse neid vaid tõeliste toiduentusiastide kodudes. Maablogi on vahendanud Eesti Põllumajandusmuuseumi spetsialisti Ell Vahtramäe juttu, et verikäkid olid vanemal ajal perekondlike pidupäevade ja tähtpäevadega seotud toit, eriti pulmades esimese toiduna kuni 19. sajandi lõpukümnenditeni. Neid söödi üle maa mihkli- ja mardipäeval, ka kadripäeval ning muidugi jõulude ajal.

Käkitainas segati värskest verest, veest ja jahust, see tuli tihke ja tugev. Möödunud sajandil hakati käkitainasse lisama praetud pekitükke sibulaga. Käkid pätsiti käte vahel valmis ja keedeti küpseks kas vees, liha keeduleemes või hapukapsasupis. Kui vesi keema hakkas, pandi varem valmis vormitud käkid sisse. Kui käkid pinnale kerkisid ja siis uuesti põhja vajusid, olid need küpsed. Käkikeeduleent rüübati mõnuga käkkidele kõrvale.

Mida kasulikku verikäkist veel saab? Selles on tsinki, magneesiumi, proteiini, kaaliumi, kaltsiumi ja dieedipidaja rõõmuks vähe süsivesikuid.

Verikäkki oleme harjunud sööma kergelt praetuna koos hapukoore või pohlamoosiga. Mõned armastavad seda ka toorelt. Tervislikuks valmistamiseks soovitatakse esmalt verikäkk hoopis keeta ja pärast viilud kergelt oliiviõlis pruunistada.

Loomulikult sobib verikäkki valmistada ahjus või grillil. Ka nagu kartuleid otse sütel küpsetades pidavat saama maitsva suutäie.

RETSEPTID

Verikäkid

0,6 l verd

0,4 l vett

200 g soolaliha

200 g sibulat

1,2 kg odrajahu

3 tl soola

3 tl söögisoodat

majoraani

Segage tugev tainas, lisage praetud sibul ja lihakuubikud. Mätsige pätsikesed ja keetke vees või puljongis, kuni käkid pinnale kerkivad ja siis uuesti põhja vajuvad.

Verikäkikrõpsud

Lõigake verikäkist õhukesed viilud, pintseldage kergelt õliga, laduge ahjuplaadile ja küpsetage kõrgel temperatuuril, kuni viilud muutuvad krõmpsuks.

Populaarne

Tagasi üles