Kuidas suhtuda pikaajalistesse ilmaprognoosidesse?

Kas see, kui rabarber ootamatult jaanuaris kasvama hakkab, on märk ülemaailmsest kliima soojenemisest? Foto: Toomas Huik

Kirjutama ajendas 13. detsembri Maa Elus ilmunud artikkel „Eesti ilm soojeneb maailma keskmisest kiiremini”. Selles avaldatud Eesti Taimekasvatuse Instituudi agrotehnoloogia osakonna teaduri Triin Saue ilmastikuprognoosi suhtun küllaltki skeptiliselt.

On teada, et tänapäeva meteoroloogiateenistus ei suuda anda isegi rohkem kui paarinädalasi ilmaprognoose. Kuidas suudab üks teadur siis ette näha, milline on meie ilmastik ja sealjuures ka taimede vegetatsiooniperiood sajandi keskpaigaks ning isegi aastasaja lõpuks? Muidugi poleks paha, kui Eesti ilm oleks, nagu selles ennustuses öeldud, sarnane praegu Šotimaal valitseva küllaltki leebe kliimaga. Ärevaks teeb tema ilmaprognoosis aga väide, et praegused mitte eriti sagedased ekstreemsed ilmanähtused muutuvad tavaliseks.

ÜRO egiidi all tegutsevad teadlased

IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change, eesti keeles – valitsustevaheline kliimamuutuste paneel) on ÜRO egiidi all tegutsev valitsustevaheline teaduslik organisatsioon. Selle teadlased ähvardavad maailma rahvaid aga veel suuremate õnnetustega: maailmamere tase tõuseb, mis uputab suured maismaa-alad. Ennustavad ka suure osa seniste põllupindade muutumist kõrbeks, mis kutsuks esile ülemaailmse näljahäda. Selle tulemusena koliksid lõunapoolsed tsivilisatsioonid paremaid tingimusi otsides põhja, jahedamasse ja niiskemasse vööndisse. Eesti ise aga muutuks kolme aastaajaga maaks. Lumega talved oleksid haruldased ja porine sügis kestaks oktoobrist märtsini. Seda kõike juhul, kui ei võeta ette otsustavaid samme globaalse soojenemise peatamiseks.

Seejuures püüavad ÜRO kliimateadlased tõestada, et praegune Maa soojenemine ja üha enam sagenevad ekstreemsed ilmastikunähtused on 95protsendilise tõenäosusega põhjustatud just inimtegevusest ja sellega kaasnevast kasvuhoonegaaside, eriti CO₂ katastroofilisest suurenemisest atmosfääris.

Kui varasemat Kyoto kliimalepet jälgides püüti hoida inimtekkeliste kasvuhoonegaaside sisaldust õhus 1990. aasta tasemel, siis Pariisi kliimakonverentsil seati eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni nii, et maakera keskmine temperatuur ei tõuseks sajandi lõpuks enam kui kahe Celsiuse kraadi võrra võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega.

Väidetakse, et Maa keskmine temperatuur on 1880. aastaga võrreldes juba kraadi võrra tõusnud, millest pool kraadi olevat põhjustatud inimtekkelisest CO₂st. Hoiatatakse, et kui samas tempos jätkatakse, jõuame sajandi lõpuks nelja kraadi võrra soojema kliimani.

Eelnevast järeldub, et kasvuhoonegaaside emissiooni piirates saaksime ära hoida ennustatavat temperatuuri tõusu. See tähendab suunata oma soovi järgi maakera edasist temperatuurimuutust, vältida väidetavat edasist Maa kliima soojenemist ning ähvardavat ökokatastroofi. See on siiski üritus, kus ühe suhteliselt kõrvalise tähtsusega teguriga püütakse suunata looduslikke protsesse, mis on toiminud miljoneid aastaid, ammu enne inimkonda.

Tulevikuprognoosidest

Kui tõsiselt võetavad on need tulevikuprognoosid ähvardavatest katastroofidest, mida tänu laialdasele lobitööle laialdaselt usutakse?

On teada, et süsteem, milles Maa kliima kujuneb ja muutub, ei ole tervikuna lihtsakoeline, vaid  kompleksne, koosneb paljudest omavahel seotud ja üksteist mõjutavatest komponentidest. Kliimat mõjutavate tegurite ja protsesside paljusus ja varieeruvus ongi asjaolu, mis takistab kliimamuutustest täiel määral arusaamist ja nende prognoosimist.

On ilmselge, et mitte kasvuhoonegaasid ei soojenda maakera, vaid seda teeb Päike. Otsides kliimamuutuste põhjusi, tuleks põhitegurina arvestada just Päikesel toimuvaid protsesse. On teada, et Päikese aktiivsus aeg-ajalt muutub, seega ka soojusenergia, mida Maa Päikeselt saab. Samuti on teada, et Maa ei tiirle ümber Päikese kogu aeg täpselt sama trajektoori pidi. See kõik mõjutab ja kujundab otseselt Maa kliimat. Seega süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ega inimtekkeline osa selles ei ole Maa kliima kujunemises määrav. Selleks on siiski Päikeselt Maale tulev kiirgus. Akadeemik Endel Lippmaa soovitas kord nii meil kui ka ÜRO kliimaprofessoritel, et vähegi mõista Maa kliimaprotsesse, tulla vaadetes üle maakeskselt Ptolemaiose süsteemilt päikesekesksele Koperniku maailmasüsteemile.

Vastuväiteid kliimasoojenemise teooriale

Allakirjutanu on süsinikualaseid uurimusi teinud üle poole sajandi ja esitab mõned vastuväited praegu laialt leviva globaalse kliimasoojenemise teooria kohta.

Esiteks ei ole seni esitatud ühtegi tõsiteaduslikku tõestust, mis kinnitaks, et Maa soojenemine pärast väikest jääaega oleks põhjustatud inimkonna poolt tööstusrevolutsiooni tagajärjel õhku paisatud süsihappegaasist, mitte aga põhiliselt looduslikest teguritest. Samuti ei ole senini kellelgi õnnestunud tõestada, et valitseks kindel seos inimtekkelise süsihappegaasi emissiooni ja meid tulevikus ähvardavate kliimamuutuste vahel.

Üldse püütakse üle tähtsustada süsihappegaasi osa Maa kasvuhoonegaasina. On üldteada, et põhiline kasvuhoonegaas on veeaur, mis annab kuni 70% maakera üldisest kasvuhooneefektist. Süsihappegaasile langeb sellest 9–26% , metaanile 4–9% ja osoonile 3–7%.

Edasi kiputakse maha vaikima tõika, et inimtekkeline süsihappegaas moodustab ainult 5% atmosfääri paisatava CO₂ üldhulgast. Ülejäänud 95% on loodusliku päritoluga, põhjustatud organismide hingamisest, orgaanilise aine lagunemisest ja vulkaanipursetest. Seega inimtekkelise süsihappegaasi osa summaarsest kasvuhooneefektist on suhtelisel väike – ainult mõni protsent.

Väidetakse, et süsiniku ringlus, mis peaks liigse õhku paisatud süsihappegaasi atmosfäärist kõrvaldama, on maakera üldise saastatuse ja ookeanide hapestumise tõttu takistatud või peaaegu isegi lakanud. Seetõttu põhiline osa inimtegevusega õhku paisatud süsihappegaasist jäävat sinna püsima ja isegi piiramatuks ajaks. Selle tulemusel toimuvat CO₂ pidev kuhjumine atmosfääri, mistõttu kasvuhooneefekti mõju muudkui kasvab.

Julgen siiski väita, et mingit katastroofilist CO₂ kuhjumist atmosfääri ei toimu ega saagi lähemas tulevikus toimuda. Väga kindlaid tulemusi selle põhjenduseks andsid 1960. aastate tuumakatsetuste tagajärjel õhku paisatud jääkradiosüsiniku uuringud, mis näitasid, et süsiniku ringlus toimub tänapäeval samuti nagu pool sajandit tagasi ning iga kümne aastaga viiakse atmosfäärist ära ligi pool seal olnud süsihappegaasi koguhulgast.

Süsihappegaasi kõrvaldamisest

Mis on aidanud aastatuhandete jooksul ja tänapäevalgi liigset süsihappegaasi atmosfäärist kõrvaldada? Esmalt muidugi maakeral kasvav taimestik, mis kasvuprotsessis seob rohkesti süsihappegaasi. Rohkem veel kui viljapõllud, heina- ja karjamaad neelavad seda maakera niinimetatud kopsud – metsad, eriti troopilised vihmametsad.

Peamised süsihappegaasi siduvad ja mahutavad reservuaarid on siiski ookeanid, mis sisaldavad endas kuni 90% kogu Maa ringluses olevast süsinikust lahustunud CO₂ kujul. Süsihappegaasi neeldumist maailmameres kindlustab ookeanides kasvavate veetaimede ja vetikate (planktoni) suur süsihappegaasi sidumise võime, samuti surnud veeorganismide ja mineraalsete moodustiste pidev settimine ookeanide põhjakihtidesse. Ookeanide plankton ja veetaimed neelavad isegi suuremas koguses süsihappegaasi kui kogu maakera maismaal kasvav taimestik.

Maakeral toimuvas süsiniku ringluses on nii süsihappegaasi emissioon kui ka neeldumine tasakaalulised protsessid. Kui suureneb CO₂ kontsentratsioon õhus, suureneb ka süsihappegaasi neeldumine, kuna intensiivistub taimede assimilatsioon ja kasvab ka ookeanide CO₂ neeldumisvõime, sest ka süsteemi ookean-õhk vahel valitseb tasakaal.

Kuidas aga seletada, et süsihappegaasi tase atmosfääris on aastatel 1861–2015 siiski märgatavalt tõusnud üle varasema 0,04% taseme, nagu väidetakse IPCC aruannetes? Just sellega püütaksegi seletada ja isegi põhjendada juba toimuvat Maa globaalset soojenemist.

Nagu eelnevalt mainitud, on peamised süsihappegaasi siduvad ja mahutavad reservuaarid ookeanid. Praegu toimuva kliima loodusliku soojenemisega tõuseb ookeanide pinnavee temperatuur ja väheneb CO₂ lahustuvus ookeanides. See toob paratamatult kaasa süsihappegaasi hulga mõningase suurenemise atmosfääris. On teada, et maakera soojematel perioodidel – jäävaheaegadel oli atmosfääri süsihappegaasi sisaldus suurem kui jääaegadel. Seega CO₂ sisalduse praegune tõus atmosfääris pole mitte Maa soojenemise põhjus, vaid ookeanivee soojenemise tagajärg. Seda on veenvalt põhjendanud mereuurija Ivar Murdmaa artiklis „Ookean ja kliima” kogumikus „Universum valguses ja vihmas”.

Lõpetuseks ei taha ma sugugi eitada, et kliimas ja selle kujunemises on oma osa olnud ka inimtegevusel. Rahvaarvu suurenemisega kaasnenud meeletu urbaniseerumine, metsade, eriti troopiliste vihmametsade hävitamine ja suurenev looduse saastumine on kindlasti omajagu mõjutanud ka meie kliimat, mitte aga inimtekkeline süsihappegaas.

ARVAMUS

Ilmateenistuse juhtivsünoptiku Taimi Paljaku seisukohavõtt kliimamuutuste kohta 2017. aasta 14. detsembri Maa Elus:

Väga pikaajalisest ilmaprognoosist rääkides on pakutud, et kliima läheb soojemaks ja Eestiski võiks julgemalt virsikupuid aeda istutada, teise teooria kohaselt on tulemas hoopis väike jääaeg.

Kliima on aastasadade jooksul pidevalt muutunud ja arvan, et muutused toimuvad ka tulevikus. Pooldan kliimat käsitledes pigem terminit kliimamuutus, mitte ühesuunalist terminit kliima soojenemine. Arvan, et praegune soojenemise tendents pöördub mõne aja pärast jahenemisele. Mil määral ja kui kauaks – see on küsimärk. Siin on loodusel endal väga kaalukas sõna öelda. Inimene peaks jälgima muutusi ja rohkem loodusega arvestama, püüdlema vähema saastatuse ja tervislikuma elukeskkonna poole.