Väidetakse, et Maa keskmine temperatuur on 1880. aastaga võrreldes juba kraadi võrra tõusnud, millest pool kraadi olevat põhjustatud inimtekkelisest CO2st. Hoiatatakse, et kui samas tempos jätkatakse, jõuame sajandi lõpuks nelja kraadi võrra soojema kliimani.
Eelnevast järeldub, et kasvuhoonegaaside emissiooni piirates saaksime ära hoida ennustatavat temperatuuri tõusu. See tähendab suunata oma soovi järgi maakera edasist temperatuurimuutust, vältida väidetavat edasist Maa kliima soojenemist ning ähvardavat ökokatastroofi. See on siiski üritus, kus ühe suhteliselt kõrvalise tähtsusega teguriga püütakse suunata looduslikke protsesse, mis on toiminud miljoneid aastaid, ammu enne inimkonda.
Kui tõsiselt võetavad on need tulevikuprognoosid ähvardavatest katastroofidest, mida tänu laialdasele lobitööle laialdaselt usutakse?
On teada, et süsteem, milles Maa kliima kujuneb ja muutub, ei ole tervikuna lihtsakoeline, vaid kompleksne, koosneb paljudest omavahel seotud ja üksteist mõjutavatest komponentidest. Kliimat mõjutavate tegurite ja protsesside paljusus ja varieeruvus ongi asjaolu, mis takistab kliimamuutustest täiel määral arusaamist ja nende prognoosimist.
On ilmselge, et mitte kasvuhoonegaasid ei soojenda maakera, vaid seda teeb Päike. Otsides kliimamuutuste põhjusi, tuleks põhitegurina arvestada just Päikesel toimuvaid protsesse. On teada, et Päikese aktiivsus aeg-ajalt muutub, seega ka soojusenergia, mida Maa Päikeselt saab. Samuti on teada, et Maa ei tiirle ümber Päikese kogu aeg täpselt sama trajektoori pidi. See kõik mõjutab ja kujundab otseselt Maa kliimat. Seega süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ega inimtekkeline osa selles ei ole Maa kliima kujunemises määrav. Selleks on siiski Päikeselt Maale tulev kiirgus. Akadeemik Endel Lippmaa soovitas kord nii meil kui ka ÜRO kliimaprofessoritel, et vähegi mõista Maa kliimaprotsesse, tulla vaadetes üle maakeskselt Ptolemaiose süsteemilt päikesekesksele Koperniku maailmasüsteemile.