Unustamatu 1988. aasta «Viljaveskis»: vigade parandamise aeg

16. juunil 1988 taasavatud mälestusmärk I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele Pärnumaal Mihkli kalmistul.

FOTO: Mailiis Ollino

Kuula artiklit

Maa Elu jätkab eelmise aasta 18. oktoobri, 8. novembri ja 20. detsembri lehes avaldatud ülevaadet omaaegse «Viljaveski» saadetest 1988. aastal.

30 aastat tagasi, 19. jaanuaril 1988 viib «Viljaveski» saatelõik vaataja Rakvere rajooni Vilde kolhoosi.

Saatejuht Mati Narusk juhatas selle sisse nii: «On hea aja märk, et on tekkinud usk ja lootus oma maa ja rahva igapäevase elu paremale korraldamisele. Ja hea on seegi, et ei istuta käed rüpes ega oodata, et keegi kuskilt tuleb ja hakkab asju paika panema, vaid tullakse ise kokku ja pakutakse välja paremaid lahendusi.»

Paneme ise käed külge

Jah, 30 aastat tagasi tahtsime väga lõpuks ometi ise oma elu korraldama hakata, ise käed külge panna. Kas pole kummaline, et just need inimesed, kes toda aega mäletavad, on nüüd järjest häälekamalt hakanud nõudma, et hoopis riik peab hakkama meie eest rohkem hoolitsema? Riik peab ütlema, mida ja kuidas, riik peab sätestama sellegi, mis kellast inimene tõusma peab ja kui palju saia süüa tohib.

Narusk jätkas: «Nii ka siin, Vilde kolhoosis Pajustis, kus majandi kultuuriosakonna eestvõtmisel tulid ajurünnakule kokku kultuuritöötajad, põllumajandusjuhid ja ajakirjanikud. Ühiselt otsiti vastust kultuurielus lahendamist ootavatele küsimustele, mida on aastate jooksul kogunenud kümnete kaupa. Kaks päeva tõsist mõttetuld ja üldsuse poole võidi pöörduda juba konkreetsete ettepanekutega.»

«Haridusel ja tööstaažil ei ole kultuuritöötaja töötasuga mingit seost, juurde makstavad lisatasud jäävad pensioniarvestusest välja.»

Teda täiendas Vilde kolhoosi kultuuriosakonna juhataja Valdur Liiv: «Maakultuuriasutuste juhendamine on liiga killustatud. Riiklike kultuurimajade tööd suunab kultuuriministeerium, ametiühingu klubide oma ametiühingute nõukogu ja kolhoosiklubide oma sisuliselt fiktiivselt ATK (agrotööstuskoondis – toim). Rajoonis võiks olla üks kultuurielu suunav keskus, kus arvestataks paikkonna omapära ja lähtutaks missioonitundest.»

Oma mõtteid jagas Eesti Raadio reporter Ott Kool: «Majandid suhtuvad oma piirkonna kultuuriellu väga erinevalt juba ühe rajooni piirideski ja see sõltub paljudest asjaoludest. Kui majandis ei jätku tööjõudu ja inimesed peavad ilma puhkepäevadeta tööd rabama, siis ei saa normaalsest kultuurielus osalemisest juttugi olla.»

Niisiis tehti töö parema korraldamise ettepanekuid õige mitmel rindel. Mõnda asja sai kohapeal parandada, aga enamik muutusi vajas kõrgema taseme juhtide abi.

Huvitav on järgminegi saatelõik, milles reporter Koit Raud annab teada Mäetaguse sovhoosist: «Siin elab 12 rahvuse esindajaid, neist 42% eestlased, 40% venelased. Eestlased on uhked 80 aastat tegutsenud pasunakoori ja 40aastase laulukoori üle, siin on mitu vokaal-instrumentaalansamblit ja töötavad isetegevusringid. Vene rahvuse esindajail käib koos vaid pereklubi.»

Kas ei kõla see justkui jutt eileõhtusest «Aktuaalsest kaamerast»?

Olukorda püüab välja vabandada partorg Viljo Kingsepp: «Oleme püüdnud teisi rahvusi kaasa tõmmata. Oleme teinud ankeetküsitluse, viinud selle põhjal läbi uurimuse ja võtnud tööle ringijuhte. Loodetavasti õnnestub meil neilegi meelepärast huvitegevust pakkuda.»

Kas pole see järjekordne tõestus, et oleme juba üle 30 aasta püüdnud anda tegutsemisvõimalusi ka venekeelsetele inimestele? Ei kõla just poliitkorrektselt, aga ometi… Heatahtlikud pakkujad võivad käia kõrvade peal, aga kui huvilisi pole, siis pole. Vaevalt küll, et sinna Mäetaguse laulukoori võeti ainult eestlasi, aga olgu, sinna minekut võis takistada keelebarjäär, aga pasunakoori? Pillimängu ju keeleoskamatus ei takista. Kusjuures, nagu me nüüd teame, on meie üldlaulupeole tulnud täiesti umbkeelseid koore Ameerikast Hiinani, õppinud laulud pähe ja laulnud eesti keeles uhkesti laulukaare all. Ja kui eestlaste koorid ei sobinud, siis mis takistas huvilistel minna ja öelda, et siin me oleme, tahaksime venekeelse ansambli asutada?

Kas oli see pelgalt kultuuride erinevus?

Olid alles naljamehed

Mai alguses on meil tavaliselt aastaringi kõige ilusam aeg, sellest hoolimata alustas Mati Narusk 10. mai saadet mornis tujus: «Seekord sedapidi, et sellest saateplaanist, mida algul pidasime, ei saanud asja. Tujukas aprillilõpu ilm oma lumetormiga ei lasknud põllumehel töid alustada ega meil nendest ka osa saada. Nii meie telemaja plaanimajandus juba kord on: saate põhijutud räägitakse oma paar nädalat varem linti ja saatepäeval ei saagi enam hoolida, mis ilm just parajasti on. Tõsi küll, siit stuudiost saab asju värskemaks üle rääkida ja seda me nüüd teemegi.

27. aprillil oli meil kavas üks suur puuistutamise aktsioon. Kohtame ju ikka veel halle, haljastuseta, alasti maju, mille elanikud oma koduümbrusest eriti ei hooli. Varusimegi mõned kenad ilu- ja viljapuud, et nende majade ustele koputada ja inimestele puukene pihku pista. Seekord takistas meie plaani elluviimist lumi, aga mulle meenub samasugune ettevõtmine mõned aastad tagasi. Siis olid uste avajad küll kui puuga pähe saanud, hämmastuses ja pahasedki, kui oma head tahet üles näitasime.

Kes kohkus, kes sattus segadusse: «Laske inimestel ometi rahulikult magada,» öeldi meile. «Vot tšudaki prijehali! (no on alles naljamehed kohale sõitnud),» kommenteeriti meie ettepanekut ja siis resoluutselt: «Ärge segage end meie asjadesse!»

Lõpuks sai üks unine mees siiski asjale pihta, käskis meil kuurist labida võtta ja lubas meil vahtrapuu lahkesti maja taha maha istutada. Niipalju siis inimeste loodusearmastusest, aga siiski jääb lootus, et aeg muudab ka neid inimesi.»

Sepad kui uue ajastu sümbol

16. juunil 1988 juhtus midagi enneolematut – pärast mitut rahumeelset öölaulupidu vabastati Karl Vaino EKP Keskkomitee 1. sekretäri ametist ja kutsuti tagasi Moskvasse. Tema asemele määrati Vaino Väljas, kes oli rahvale tunduvalt meelepärasem. Inimeste enesekindlus tõusis, nagu ka usk sellesse, et ühel meelel nad võivadki oma tahtmist saada.

Rein Hansoni juhitud 18. juuli saatest ilmnebki selgesti, et ideoloogilised piirangud olid lõdvenenud. Veel aasta tagasi poleks Glavlit (Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse venekeelse nimetuse lühend – toim) selliseid jutte läbi lasknud, veel enam, inimesed, kes selliseid arvamusi avaldasid, oleksid pidanud, pehmelt öeldes, taluma mitmeid ebameeldivusi.

Saate esimese reportaaži tegi Hanson Palmse seppade päevalt, kuhu oli kokku tulnud 60 seppa. Rahvuslipu (juba enesestki mõista) heiskasid kokkutuleku vanim ja noorim sepp, saateks laulis Eesti Raadio segakoor Enn Võrgu laulu «Eesti lipp», dirigeeris Ants Üleoja. Tervitussõnad ütles Heinz Valk, kes juhtis tähelepanu sepatöö sügavale tähenduslikkusele – sepad oskavad hästi teha vanadest kulunud asjadest uhkeid uusi…

Ajalookandidaat Vello Lõugast intervjueeris Hanson muistse rauasulatusahju juures: «Sellised ahjud on siinmail isegi kuni viis tuhat aastat vanad ja need olid kasutusel veel üleeelmise sajandi algul. Säärasesse ahju pandi sadakond kilo maaki ja puusütt ning tubli päevase lõõtsutamise järel tuli siit kümmekond kilo rauda välja. See paistab tüütu jukerdamisena, aga aastatuhande algul maksis mõõk siinmail vähemalt ühe, kui mitte mitme hobuse hinna, ja ahje ei tehtud kunagi ükshaaval – leitud on terveid vanu metallurgiakombinaate.»

Ideoloogilised piirangud lõdvenevad

Oli aeg, kui püüdsime kiirkorras tasuda vanu võlgu. Nii liikus Hanson nüüd koos kaameraga Mihkli kalmistule, kus taasavati mälestusmärk esimeses maailmasõjas langenutele.

Hanson: «Te vaadake ainult, kui palju nimesid. Sealjuures on Mihkli üks väheseid kihelkondi, kus on täpselt teada kõik esimeses ilmasõjas langenud meeste nimed. Kindlalt võib öelda ainult üht – ükski Mihkli noorik pole neid poisse sünnitanud sõja tarbeks, vaid ikka nendesamade Mihkli põldude kündmiseks, oma kodu rajamiseks, samblasoos jõhvikal käimiseks, talviseks puuteoks ja suviseks heinakaareks. Mis teha, kui ülevaimategi loosungite kiuste sõltub siin maises elus inimesest endast teinekord ikka pagana vähe.

Olen juba kord varem väljendanud seisukohta, et olgem ausad ja tunnistagem enestele, et Eestis on territooriume, kus riigivõim on inimese elu jooksul kümmekond korda vahetunud ja seetõttu pole selle maa poegade sõjaväljale sattumist määranud pahatihti mitte isiklikud veendumused, vaid sünniaasta – kelle mobilisatsiooni alla parasjagu satuti. Aga elu on kõigil langenuil olnud üks ja austagem vähemalt nende inimlikku mälestustki.

Klassivõitluse mustvalge kirvega elu kõiki Gordioni sõlmi mustaks ja valgeks lahti raiudes ei saavuta me suurt midagi peale juurtetuse ja hingelise kõleduse – seda on elu juba ülearugi karmilt tõestanud. Sellepärast ei olegi seda, nii paljude hukkunud noorte meeste nimedega kivi, vaja neile – seda on vaja meile endile. Miski ei saa kajastada kodukandi ja sünnimaa ajalugu ausamalt ja õigemini kui kodukandi inimeste lugu. Me suudame olla paremad kodanikud ainult siis, kui teame, mis on saanud meie eelkäijatest ja mida on läinud maksma iga ajalooline saavutus või ka traagiline viga meie väikese rahva eluteel.

Ühel teisel kalmistupäeval tegi keegi naisterahvas ettepaneku lisada esimeses ilmasõjas, 1905. aasta keerises ja Vabadussõjas langenute nimeplaatide kõrvale ka tagasihoidlik tahvel nende nimedega, kes langesid teises ilmasõjas n-ö valel poolel – niisiis mobiliseeritutena Saksa sõjaväkke. See mõte lükati tagasi, aga kas see ongi nii arutu? See ei pea olema ausammas, sest iga mõtlev inimene saab aru, et eesti rahva kannatused on selgi sajandil saanud alguse Saksamaalt. Aga üks tagasihoidlik tahvel mälestuse ja hoiatusena neist aegadest võiks kõne alla tulla küll.

Teisalt, miks on suur osa Punaarmee sõjameestele pühendatud sambaid anonüümsed? Ammu oleks aeg sedagi teada, kus langesid meilt Punaarmeesse läinud mehed. Igaüht nimepidi. Mitmetes rajoonides käib ka stalinismiohvrite konkreetne väljaselgitamine. Alles kõik see kokku annab meile kodukandi tegeliku ajaloo, alles kõik see kokku annab vastutuse oma aja, oma rahva ja iseenese ees. Seda kõike saab taktitundeliselt vormistada kalmistute andestavas vaikuses, ilma liigse kirglikkuse ja meile nii väga verre kasvanud mustvalge halastamatusega. Kes muu kui maarahvas peaks selle üle mõtlema kõigepealt – linn ju elab kuidagi ära ka tulijate-minejatega, aga maa ei iial…» võtab Hanson selle päeva mõtted kokku ja jätkab:

«Aga halastust ja mõistmist ei vaja ainult manalamehed. Ka täna on meie ümber küllalt neid, kes mitte üksi häid sõnu, vaid ka konkreetset abi vajavad. Tõsi, igasugused annetused ja fondid on viimasel ajal vägagi moodi läinud, aga elu on jõudnud juba näidata, et nõnda kuidas keskaparaadi bürokraadid end kõiksugu fondide ja limiitide jumalast seatud peremeesteks on harjunud pidama, nõnda on nad varmad liialt üldnimelistest fondidest ka vabatahtlikult annetatud raha enda kasuks kasseerima. Seepärast leian, et vanal Särgaval oli tuline õigus, kui ta hoiatas: kas ikka maksab Indiiamaa heaks annetada, kui häda oma saunas taevani kisendab.»

Tagasi üles