Juua vajavad ka linnud

Kodutuvid leiavad joomisvõimalusi üsna mitmeti. Foto: Margus Ansu

Vesi on kõigil elusolenditel vajalik kui peamine füsioloogiliste protsesside keskkond. Linnud manustavad endale vajalikku vett nii seda otseselt juues kui ka mahlakat toitu, eeskätt liha ja taimevilju süües, seega paljud liha- ja vilitoidulised linnud ei joo üldsegi.

Linnu organism vajab vett suhteliselt napilt. Linnu kehast eritub vett naha kaudu ülivähe – linnud ei higista. Nende neerudest väljuv uriin on lämmastiku- ja muudest sooladest palju kontsentreeritum kui veres ringlev ja lihaskoes sisalduv vedelik. Lisaks imendub lindude kloaagis sinna jõudnud uriinist veelgi vett verre tagasi, nii et koos roojaga väljutatav kusi on lindudel lausa püdel ja valget värvust. Vedelam on liha- ja eriti kalasööjate lindude väljaheide, kuna nad tarbivad ju veerohkemat toitu. Meie jäälindude poegade „kaka” on koguni nii vedel, et niriseb mööda sissepääsutunnelit pesakoopast aegamisi välja.

Vee kadu lindudegi kehast näib olevat paratamatu hingamisel kopsupinnalt auruva vee tõttu. Ent neil nagu enamikul roomajatelgi suurem osa väljahingatavas õhus olevat veeauru kõris kondenseerub, st veeldub ning neelatakse tilgakestena uuesti seedekulglasse. Toidu koosseisus olev vesi imendub enamjaolt jämesoole seina kaudu verre ja see niinimetatud metaboolne vesi katab suurema osa lindude füsioloogilisest veevajadusest.

Enamik linde joob alanokka vette pistes ja siis pead kergitades, et nokka võetud vesi kurku voolaks. Tuvid ja nende lähisugulased vurilad, kurvitsaliste hulka kuuluvad ledikud ja mitmed värvulisedki, näiteks peoleo ja amadiinid, joovad aga teisiti: nad pistavad noka lausa sõõrmeteni vette ja imevad mao vett täis.

Poolkõrbes ja teistel kuivadel aladel pesitsevad vurilad varustavad oma poegi veega üsna omapärasel moel. Isalinnud lendavad hommikul vee äärde, joovad oma janu täis ja pealekauba leotavad oma koheva rinnasulestiku veega läbi. Siis lendavad nad üsna raske kandamiga – peaaegu teeklaasitäie veega tagasi pesapaigale ja pojad saavad isa suletordikut imedes-lutsutades oma janu kustutada. Õhtupoole lendavad veekogule emalinnud ja kui vett leidub ümberkaudu vähe, pole haruldane, kui jooma koguneb mitmesajalinnuline vurilaparv. Emalinnud poegadele vett ei kanna. Mõnes veeahtramas piirkonnas tuleb vee äärde lennata kuni 60 kilomeetri kauguselt.

Paljud väikelinnud saavad oma joogitarbe rahuldatud hommikuse kaste tilkade või vihma järel lehtedele kogunenud vee varal. Pääsukesed ja piiritajad rüüpavad vett lennult, kastes madallennul oma alanoka vette. Paljud vintlased kasutavad joogikohas kuumal päeval juhust, et end üleni vette kasta. Tuvid aga on nii suplushimulised, et tikuvad talvel sulaveeloikudesse ja on seejärel külmumisohus.

Kui joogiallikad jääga kattuvad, on mõnedki teratoidulised linnud januga jännis ja peavad selle kustutamiseks nokkima-neelama lund. Selle veeks muutmine nõuab muidugi päris palju energiat. Mõnikord hilissügisel söövad lund siidisabad ja rästad – võib-olla ehk käärinud marjadest saadud alkoholi lahjendamiseks ja joobe leevendamiseks?

Joomishetkel on linnud hõlpsamalt rünnatavad. Seda kasutavad nii kiskjad kui ka kullid, eriti pistrikud. Rünnetest pääsemiseks on lindudel võimalus kas käia joomas tiheda kaldataimestiku varjus või tulla joogikohta hulgakesi. Tiheda parvena lendu heitunud lindude hulgast ei olegi ohvrit kerge valida ja tabada – sageli lõpeb pistrikul või haukal jaht tühjade küünistega.

Merelinnud on võimelised jooma ka ookenivett, mille soolsus ületab mitu korda nende neerude toodetava uriini oma. Lahendus on lindude nokatüvikul paiknevad soolanäärmed, mille torukestesse verest väljutatakse soolamolekulid, mis kristallideks ühinevad ja näärmeavadest välja langevad. Tormilinnulistel avanevad need torujad moodustised noka peal ja on hästi märgatavad, nii et seda linnuseltsi kutsuti varem toruninalisteks. Osal merelindudest pudenevad üliküllastunud soolalahuse tilgad või kristallid lihtsalt nokka ja raputatakse sealt välja.

Suvel peaksid linnusõbrad looma oma lemmikutele joomiskohti, kuid ikka laugete servadega anumate näol, et vette sattunud lind suudaks jälle kuivale pääseda, või siis pannes veevanni „päästeparvekese”.