Põhk aitab söödapuudust leevendada

Kes said sügisel teraviljapõhu korralikult kogutud ja hoiustatud, saavad sellega nüüd talvel söödapuudust leevendada. Foto: Elmo Riig

Loomakasvatajatel on sel talvel omajagu peamurdmist, kuidas kari ära toita, sest suvine põud põhjustas suures osas Eestis rohusööda ja söödavilja ikalduse. Abiks võetakse koresöödana ka teraviljapõhk ja maisisilo.

Viljandimaal loomi kasvatav Parduse talu perenaine Heli Malõh räägib, et ehkki nad ei saanud läinud suvel teha nii palju silo, kui oleks tahtnud, siis hätta nad loomade toitmisega ei jää. „Ostsime pisut juurde ka, 150 palli. Igaks juhuks kevadeks ette, äkki siis tuleb puudu ja ei ole enam saada,” sõnab ta. „Varem pole me mitte kunagi pidanud juurde ostma.”

Parduse talus on 150 lehma ja teist samapalju noorloomi. Põuase suve tõttu saavad loomad näiteks rohkem põhku. Natuke kesisem ninaesine mõjutab piimatoodangut. „Juba sügisel märkasime, et piima oleks võinud rohkem olla,” ohkab Malõh.

Vestlustest kolleegidega teab Malõh, et nuputamist loomadele täisväärtusliku söögipoolise varumise pärast on kõigil. „Mõnel on palju puudu ja peavad juurde ostma, mõni tuleb ka välja. Oleneb, kui palju kellelgi maad on,” seletab ta.

Teatavasti on tänapäeva farmides ülitäpselt välja arvutatud, kui palju ja mis vahekorras loomad süüa saavad. Malõh räägib, et neil töötab söödaratsiooni välja maaülikooli haridusega poeg.

„Olen küll eluaeg töötanud loomakasvatuses, aga mina oma teadmisega seda välja enam arvutada ei oskaks, tänapäeva arvutid ja noored teevad selle töö paremini ära,” muheleb naine ja lisab, et säärane täpne ratsiooniarvutus tasub ennast kindlasti ära, nii on vähem haigusi ja toodang suurem.

Põhk läks hinda

Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Olav Kärt, kes praegu ametis Baltic Agro loomakasvatuse konsultandina, räägib, et juba suve keskel tekkis paljudel loomapidajatel mure rohusööda nappuse pärast.

„Kui veisekasvatuse suureks eeliseks oleme harjunud pidama meie mõõdukat kliimat ja soodsaid tingimusi rohttaimede kasvuks, siis nüüd on kõik teisiti,” märgib mees. „Kui kaks esimest niidet oli koristatud, oli nii mõnelgi loomapidajal talveks varutud vaid mõne kuu söödavaru. Kuna põud kahjustas ka kevadel külvatud rohumaid, oli palju nuputamist, kuidas kari ületalve pidada.”

Mitmed farmerid pöördusid Baltic Agro poole, vaagimaks võimalusi sel segasel ajal loomad siiski võimalikult kvaliteetselt ära toita. „On selge, et jõusöödaga saab vaid osaliselt koresööda puudust katta, seepärast oli põhiline soovitus püüda kogu põhk söödapõhu kvaliteediga kokku koguda, kuigi ka teravilja, eelkõige suvivilja põhk oli kohati niivõrd lühike, et selle kogumine muutus tehniliselt võimatuks,” kirjeldab Kärt.

Õnneks oli sügis vihmasem ja suhteliselt soe. See võimaldas heinamaad veel kolmandat ja neljandatki korda üle käia ja saadud lisa siloks korjata. Põllumehed, kes kasvatasid sel aastal maisi siloks, said enamasti vajaliku silokoguse kätte, kes selle suhteliselt uudse kultuuriga veel tegelenud pole, on raskemas seisus.

Kes sai teraviljapõhu korralikult ladustatud ja hoiustatud, saab sellega söödapuudust leevendada.

„Silo vähesuse korral soovitasime mitmes farmis kogu vanem noorkari ja kinnisloomad viia üle põhurikkale söödaratsioonile. Hekseldades ja niisutades põhku, segades sinna proteiin- ja jõusööda ning vitamiin- ja mineraalsööda, saame nimetatud loomarühmade söödavajaduse edukalt katta,” seletab Kärt. „Teravilja osa ratsioonis saame suurendada, kui pöörame tähelepanu tärklise allikale ja vatsas lõhustumise kiirusele. Nii vähendame atsidoosi riski ja säilitame piima soovitud rasvasisalduse.”

Kui lüpsilehmadele ei soovitata kaera enamasti anda, siis rohusööda puuduse korral on kaer suure kiusisalduse tõttu siiski sobiv teravili. „Looma, eeskätt vatsa tervise seisukohalt tuleks eelistada traditsioonilistele teraviljadele maisijahu, minimeerima peaks konserveeritud teravilja kasutamist. Omal kohal veiste söödaratsioonis on rohusööda vähesuse korral ka suhkrupeedi difusioonlõigud,” soovitab Kärt.

Ära eksperimenteeri

Sügisel toimus mitu loomakasvatajate kokkusaamist, et arutada, kuidas konkreetselt eeloleval talvel veiste söötmisel toimida. Pikki aastaid põllumajandusloomade söötmist uurinud ja maaülikoolis õpetanud Kärt soovitab võimalusel kasutada söödameistri teenust, et traditsioonilise sööda vähesuse tõttu mitte eksperimenteerida ja tagada loomadele õige koostisega segusööt.

Baltic Agro söödameistri teenuse tootejuhi Jarmo Randmaa sõnul tõid nad suurenenud nõudluse tõttu sügisel lisaks olemasolevale kolmele mobiilsele söödaveskile turule veel neljandagi. Need käivad loomakasvatajate juures kohapeal jahvatamas ning klient teab ja näeb, milliseid tooraineid ta oma loomadele ratsiooni paneb. „Nii on valmissööt alati värske ja kvaliteetne,” sõnab Randmaa.

Parduse talu perenaine Malõh on söödameistri teenuseid kasutanud juba aastaid ja tõdeb, et see tõepoolest lihtsustab põllumehe elu loomade söötmisel.

„Vanasti tegime sööta oma viljast ise, aga kui loomi tuli juurde, siis muutus see raskeks. Ise sööda valmistamine nõuab tööjõudu, masinad vajavad hooldust ja see on kõik nii raha- kui ka ajakulu,” selgitab Malõh. „Söödameistri teenuse puhul kasutame oma vilja – nisu ja otra ning paneme ratsiooni ise kokku, aga mobiilne veski teeb segu küüni all valmis ja puhub punkrisse – teenus võimaldab meil lausa kaht sorti sööta tellida.”

Põlvamaal tegutseva Krootuse Agro loomakasvatusjuhi Imbi Pokbinderi sõnutsi on lisaks mugavusele söödamikseri kasutamine rahaliselt mõistlik. „Söödameistri teenus on odavam kui ise sööta valmistada. Varem meil oli endal veski olemas, aga mobiilset veskit tellida on soodsam nii ajaliselt kui ka rahaliselt,” selgitab ta. „Ratsiooni paneme ise kokku ja söödameister segab komponendid täpselt ära.”