Vaidlus karusloomakasvatuse keelustamise üle ei vaibu

Tšintšiljakasvatamisega alustamine on üsna kulukas. Oleneb, kui suur põhikari võ a, loom ise maksab 100–120 eurot, lisaks puurid ning puhas ja soe ruum.

FOTO: Toomas Šalda

18 Riigikogu liikme esitatud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt keelustataks Eestis alates 1. juunist 2024 loomade pidamine, nende aretamine ja paljundamine üksnes või peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil, on kohalikud karusloomakasvatajad ärevusse ajanud.

Sarnase sisuga eelnõu on esitatud varemgi, aga keeluni pole jõutud. Maaeluministeerium teatas nüüdki, et jääb oma 2016. ja 2017. aastal esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et karusloomakasvatuste tegevust ei ole põhjust keelata, kui kasvatustes on täidetud loomade pidamise ja loomade surmamise kohta kehtestatud nõuded. Eelnõu ei toeta praegu ka Keskkonnaministeerium. Peagi arutab asja Riigikogu keskkonnakomisjon. Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid, kokku umbes 200 000 karuslooma.

Järvamaal tegutseva Kurna OÜ tšintšiljafarmi peremehe Aado Oherdi arvamuse kohaselt ei tea eelnõu esitajad maaelust midagi. „Alles poolteist aastat tagasi oli teema päevakorral, nüüd jälle. Nad ei mõista, et 98% siin toodetud karusnahast läheb ekspordiks, et see on umbes kahesaja perekonna leib, et see on näiteks minusugusele pensionärile oluline lisasissetulek ja tegevus.

Kui rääkida looduse säästmisest, siis karusnahast tehtud esemeid pärandatakse põlvest põlve, aga kunstkiust riideid ei päranda keegi ning nende tootmisel ja hooldamisel kasutatakse loodusele kahjulikke aineid. Kiskjaliste karusloomade ehk rebaste ja minkide kasvatamisel kasutatakse toiduainetööstuse jäätmeid. Kui näiteks HKScan Eesti ASi jäätmed vedada Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse, tõuseks märgatavalt linnuliha hind. Samal ajal toidaks lätlane oma minke jääkidega ja saaks ka linnulihaturul Eesti ees konkurentsieelise.”

Eetikaküsimuste juurde jõudes selgitab Oherd, et kui meie Eestis karusloomakasvatuse keelustamegi, ega siis need loomad kasvatamata ja hukkamata jää. „Meie täidame rangeid nõudeid ja tagame loomadele kindlasti parema elu, kui neil oleks näiteks Hiina kasvandustes. Pärast jõuavad need kaugel maal ja teadmata oludes kasvanud loomade nahad ka meie enda turule. Karusnahatoodete müümist pole keegi keelama asunud.”

Oherd ei usu, et karusloomakasvatajad lähitulevikus rahule jäetakse. Seda ka juhul, kui keelustamisest selgi korral midagi välja ei tule, jätkuvalt kasutatakse ära võimalust endale tähelepanu tõmmata.

„Mängitakse noorte ja isegi laste emotsioonidega ning sügavuti ei selgita seda asja neile keegi. Tegelikult saaks karusloomakasvatust nii meie maainimeste kui ka riigi huvides paremini ära kasutada. Praegu ei julge noored sellega alustada ja kogenud kasvatajad investeeringuid teha. Kõik algab üleolevast suhtumisest maainimesse. Nii ongi maal järjest rohkem tühje maju.”

Võrumaal FIEna juba ligi kakskümmend aastat tšintšiljasid kasvatav Maia Parts kinnitab, et tema ei ole keelustamisjutul enda tegemisi mõjutada lasknud, aga mitu temaga konsulteerinud noort peret pole julgenud alustada. „Alustamine on üsna kulukas. Oleneb, kui suur põhikari võtta, loom ise maksab 100–120 eurot, lisaks puurid ning puhas ja soe ruum. Investeerida on praegu riskantne. Kui oli laastav seakatkulaine ja sigalad tühjaks jäid, oli neidki, kes oleksid suurelt ette võtnud, aga ei julge. Rohkem on surve all küll rebase- ja naaritsakasvatus, aga tšintšiljade kasvatamine keelataks ju ka ära. Ise pean tšintšiljakasvatust väga sobivaks just maal elavatele eakatele inimestele, kellel on raske ümber õppida või kuskilt mujalt pensionilisa otsida. See tegevus hoiab mind rakkes, aga ei murra konti. Saan üksinda hakkama. Loom ei ole haigustundlik, teda ei vaktsineerita. Väga suur pluss on kindel turg.”

Viljandimaal rebaseid kasvatava osaühingu Foximoor juhatuse liige Erko Roosma tõdeb, et kindlustunnet tal küll pole, aga lõpetamisele ka ei mõtle. „Väiketalunikuna on mul mitu tegevusala, aga kuna majanduslikus mõttes on tegu perspektiivika alaga, plaanin jätkata.”

Ei ole mustvalge teema

Andres Metsoja, Riigikogu keskkonnakomisjoni liige, rõhutab, et kuna Isamaa fraktsioon ei ole oma seisukohta selles küsimuses veel kujundanud, on järgnev tema isiklik arvamus. „Käisime keskkonnakomisjoniga hiljuti Karjaküla karusloomakasvatuses. Ikka on nüansse, mida saaks paremini teha, aga ma ei saa öelda, et loomi koheldaks seal hoolimatult. Nägin viisakaid olusid nagu igas teises normaalses loomafarmis.

Samas tuleb tunnistada, et ühiskond liigub selle poole, et kasvatamine ja ennekõike hukkamine on õigustatud vaid juhul, kui vajame looma toiduks. Me ju ei pea pidama loomi puuris, et oma keha nende nahaga katta. Aga kogu teema on selline, et igale küsimusele või väitele võib vastata vastuküsimuse või -väitega. Näiteks keskkonnasäästlikkuse seisukohast on karusloomakasvatus kindlasti vähem kahjulik kui tekstiilitööstus jne.

Lisaks teame ju, et kui Eestis keelustada, kolib see tegevus lihtsalt mujale ja seal on tingimused tõenäoliselt palju hullemad. Ja lõpuks on kogu majandustegevus loodusele kahjulik. Ma ei ole tänaseks endas lõpuni selgust saanud, kas karusloomakasvatus tuleks Eestis lõpetada või mitte. Aga seda ei saa kuidagi heaks kiita, et keelustamise toetajad saatsid Riigikogu liikmetele vana aasta lõpus iga päev paarsada elektronkirja, selline tegevus töötab oma eesmärgile vastu.”

Kasvatajate seisukohad

Väljavõtteid Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu vastusest keelustajate eelnõule:

• Farmides peetavad loomad on nagu teised koduloomad, keda on aretatud üle 200 aasta ning nad ei saa ilma inimese abita eksisteerida. Karusloomad ei ole metsloomad, nagu seletuskirjas väidetakse. Näiteks hõberebased on aretatud inimeste poolt. Karusloomakasvatus on meie kliimas ja majandusruumis sobilik ettevõtlusvorm, mis on üks vähestest põllumajandussektoris, kus Eestil on kliimast tulenev eelis.

• Karusloomakasvatust riik ei doteeri, valdkonda arendatakse üksnes omavahendite arvelt. Karusloomakasvatus annab tööd ja elatist umbes 200 perekonnale Eesti maapiirkonnas. Ligi 1000 Eesti inimest töötab Soome karusloomakasvandustes, meelsamini tegutseksid nad kodumaal.

• Karusloomakasvatajad täidavad kõiki seadusest tulenevaid väga karme norme ja reegleid, mis jõustusid 1. jaanuaril 2017.

• Karusloomade toodang läheb 98% ekspordiks ehk aitab suurendada Eesti eksporti 7–9 miljoni euro eest aastas. Karusloomade söötmiseks kasutatakse toiduainetööstuse jäätmeid, mille utiliseerimiseks kuluks palju muid ressursse (u 6000 tonni aastas). Karusnahatööstus on üks eeskujulikumaid näiteid ringmajandusest, kus jäätmeid peaaegu ei teki. Karusloomad ei saasta loodust, neist saadav toodang on väikese keskkonnamõjuga, erinevalt tekstiilitööstusest. Kunstkarusnaha tootmisest ei teki mikroplasti. Karusnahast tooted peavad vastu mitukümmend aastat ja neid on võimalik värskendada. Karusnahk laguneb looduses orgaaniliselt.

• Oleme peaaegu kõigis eluvaldkondades võtnud eeskujuks edukaid ja kõrge eetikastandardiga Skandinaavia riike. Võiksime sedasama teha ka karusloomakasvatuse puhul, mis on näiteks Soome Eduskunnas kinnitatud üheks sajast maa kõige perspektiivikamaks majandusharuks oma 400 miljoni eurose aastamahuga ja võimega hoida elus suuri maapiirkondi.

• 2017. aasta kevadel teatas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, et nende Turu-uuringute ASilt tellitud uuringu kohaselt leiab kõigest 22 protsenti vastanutest, et karusloomakasvatust ei tohiks lubada.

Keelustajate seisukohad

Väljavõtteid loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast:

• Karusloomad on metsloomad. Neile ei ole võimalik karusloomakasvanduste intensiivpidamise tingimustes tagada ligilähedaseltki liigiomast elu. Samas ei suudeta Eestis tegutsevates karusloomakasvandustes täita isegi intensiivpidamise tingimustele vastavaid nõudeid. Karusnaha tootmisega kaasneb lisaks hulgaliselt keskkonnaprobleeme. Karusnahk on luksuskaup ja karusnaha tootmine ei ole inimese eluks oluline tööstusharu. Seetõttu on põhjendatud karusloomakasvandused teatud üleminekuajaga sulgeda.

• Loomade pidamine karusnaha tootmise eesmärgil on ühiskonna jaoks eelkõige eetilise mõõtmega. Eesti on tugevate läänelike väärtustega riik, kus aina enam küsitakse loomadele kannatuste põhjustamise vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Väga olulisel kohal on tervislikud valikud igapäevaelus ja majanduse jätkusuutlik areng. Karusnaha tootmine ja karusnahast toodete kasutamine ei sobitu enam sellisesse maailmapilti.

• 26. novembril 2015 esitleti Euroopa Parlamendi loomade heaolu ja kaitse sisekomisjonis teadusraportit, mille kohaselt on karusloomafarmide keelustamine ainus lahendus, et ära hoida karusnahatööstuses aset leidvat loomade heaolu tõsist rikkumist. Raportist nähtub, et karusloomafarme, kus suudetaks metsloomade vajadustele vastu tulla, ei ole olemas. Ka parimad katsed loomade heaolunõudeid järgida ei suuda loomade heaolu tõsta tasemeni, mida enamik inimesi piisavaks peaksid.

• Paljudes riikides on karusloomakasvatus keelatud.

• Loomade eestkoste organisatsiooni MTÜ Loomuse tellitud küsitluse kohaselt ei poolda 81% naistest ja 55% meestest loomade kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil.

Populaarne

Tagasi üles