Uksed kõnelevad minekust

Nii mõnegi ukse kohta on autoril Viive Taluril rääkida isiklik lugu.

FOTO: Kristi Ilves

Juba mõnda aega on Viljandi vallas Mustlas vaadata näitus, mis kõneleb sellest, kuidas kõik läksid ära. Kohaliku huvikooli kunstiosakonna õpetaja Viive Talur jäädvustas perega väljasõite tehes ümbruskonnast fotole sada ust, millele koputades enam keegi ei vasta.

Näitus kannab pealkirja „Kõik läksid ära. 100 ust, kus koputusele ei vastata”.

Maja tähtsaim detail 

Autori sõnul on näituse kesksete piltide hulgas näiteks abikaasa sünnikoht, samuti üks ilus tahveldatud uks autori enda kooliaegse Mustla kodu naabermajalt. Tolle uksega on näituse loojal unustamatu mälestus.

Ühel külmal hommikul, kevadtalvel, kus eelmise päeva sula oli öise külma käes jäiseks muutunud, läks ta kooli. „Lõikasin nurka üle põllukese nagu ikka,” meenutab ta. Juba kaugelt paistis, et mingi tume kogu on raja kõrval maas. Selgus, et tegu on vanamemmega, kes elas sealsamas. „Ta oli küürakas ja käis kepiga. Ta oli öösel meeltesegaduses ööriideis välja tulnud, lumes kahlanud, sääred vermeile tõmmatud, ning siis surnuks külmunud,” jutustab Viive Talur. Taluril oli meeles seegi, kuidas tema enda jalad krampi tõmbusid ega paigast liikunud. Lõpuks, kui ta jooksma pääses ja koju jõudis, ei tulnud sel päeval kooliminekust enam midagi välja.

See uks on siiani alles, mille taga vanamemm elas. Maja ise paistab Taluri sõnul suisa läbi, aga uks on tugev ja just tugevus autorit kõnetaski. „Kogu aeg on sealt käidud ja see püsib. Uks on kõige tähtsam – sealt tullakse ja minnakse, saadetakse teele ja võetakse vastu. Uks on maja osa, mida puudutatakse kõige rohkem, sealt on ta on oma väe saanud.”

Nukrad hääbumislood

Näitus kõneleb kurvast saatusest, mis võib kunagisi elu täis maapiirkondi tabata. Kuidas maal jääb inimesi vähemaks ja kui kiiresti üks tühjaks jäänud majapidamine sureb.

Mõni koht, mille uks pildile jäi, on müügis, aga ostjat leida pole lihtne. „Kes tuleb ja suudab investeerida nii palju,” jääb Talur nõutuks. „Töökohti nii palju pole ja maal elada on raske, kui pole korralikku liiklusvahendit ja head sissetulekut. Talu ülesehitamine nõuab suurt ressurssi ja seda peab ka järjest juurde tulema,” lausub ta. Nii polegi äraminejate rajale kedagi uut asunud.

Sada ust

Saja ukse näitus algas Viive Taluri enda huvist. „Me sõidame nädalalõpul loodusesse ja ikka kõrvalteid mööda,” räägib ta. Kaasas on näiteks abikaasa, teinekord ka lapselapsed. „Oleme alati looduslähedased olnud.”

Ükskord tehti jälle seesugust tiiru ja esimesed uksed jäidki silma. „Teadsin seda kanti ja mäletan inimesi, kes seal elasid. Alles nad olid ja juba on läinud. See on väga kurb.” Talur on eluaeg koolis töötanud ja mäletab lastega peresid, kes täitsid maja eluga.

Ta tegi tookordsel ringsõidul telefoniga ühe pildi. Avastas siis, et kõrvalhoonet ennast peaaegu polegi, aga kivimajast on alles ukseraam ja sellel ripub tugev uks.

Nii jõudiski Talur oma sõnul enda sajani, viidates sellega paljudele ettevõtmistele, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.

Saja mahajäetud ukse ülespildistamine nõudis viit väljasõitu. Külastatud sai Mõnnaste, Kitsi, Roosilla, Suislepa ja Kärstna kanti, lisaks mõned rattasõidud ja jalutuskäigud Mustla alevikus. „Neljandik või kolmandik meie piirkonnast,” ütleb autor.

Tõeliselt nostalgiliseks peab autor käiku lapsepõlveradadele Kärstna küla lähistel. „Undiusse oli seal metsa nimi ja Undiusse talu oli ka kusagil.” Varases lapsepõlves oli selle metsa vahel kõhe käia. Naabrite poole mindi ikka hobusega. Vanaisa talvel ütles: näe, hobune on ärevil, ju on hunt äsja üle tee läinud.

Taluri sünnikodus elavad praegu inimesed, seetõttu selle maja uks pildile ei saanud. Seevastu naabermajapidamised, kus elasid tema esimesed sõbrad, olid tühjad.

„Uksed olid lahti, aknad ripakil. On ära mindud. On nii mindud, et asjad on lihtsalt maja jäänud.” Õues losutasid põllutööriistad: äkked ja adrad – kõik need olid kunagi väga vajalikud. Tuulekojad olid lahti. Sisse vaadates oli näha mööblit ja riideid, isegi mänguasju vedeles. Kõige selle keskel näisid aga uksed tugevad ja korralikud. „Uks ripub küll võib-olla üheainsa hinge peal, aga on olemas.”

Näitus sai esmalt üles Tarvastu gümnaasiumi vilistlaste kokkutulekul, kus nii mõnigi otsis oma lapsepõlveradu ja leidis tühjaks jäänud sünnikodu. Kuna näitus kohalikku rahvast kõnetas, jõudis see edasi Mustla raamatukokku, kus see on üleval 20. jaanuarini. Huvi on tuntud ka naabervallast.

Populaarne

Tagasi üles