Ilmatark: Talvine jääpurikas paljastab soojalekkeid

Foto: Mailiis Ollino

Kui on piisavalt lund ja külma, siis tekib majade katuseräästastesse jääpurikaid. Käesoleval talvel ei ole kas soojade või kuivade (vähese lumega) ilmade tõttu eriti jääpurikaid tekkinud. Samas mõnel külmal ja lumerohkel talvel, nagu 2009/2010 ja 2010. aasta detsembris, oli neid ohtralt ja nad olid soodsates kohtades ülivõimsad (kuni 5meetrised). Aga nüüd on uuesti ilm külmem ja lund sadanud, samuti jagub soojuslekkega maju, nii et jääpurikad moodustuvad jälle. Kuidas jääpurikad tekivad ja arenevad?

Jääpurikate tekkeks on vaja soojusallikat ja 0 °C-st madalamat välisõhu temperatuuri. Enamasti on soojaallikaks hoonete sisesoojus, mis väljalekkimise korral sulatab katusel olevat lund. Seega võivad jääpurikad aidata avastada soojalekkeid. Paks lumi aitab kaasa veel sellega, et kuna lumi on väga halb soojusjuht, siis ei haju lekkiv soojus kohe ära, vaid jääb lume alla lõksu, mistõttu sulab rohkem lund ja jääd.

Muidugi tähendab paks lumi ka rohkem toormaterjali jääpurikatele. Jääpurikad kasvavad niisiis ka pilviste ilmade ja öö korral väga hästi, sest päikese mõju jääpurikate tekitamisele vähemalt sügisel ja talve esimesel poolel on üldiselt väike või puudub üldse.

Tavaliselt tekivad päikese mõjul jääpurikad hilistalvel ja varakevadel, mil päikesekiirguse soojendav mõju on piisav lume sulatamiseks, täpsemalt: katuseservad jms tumedad pinnad neelavad kiirgust, soojenevad ja hakkavad lund sulatama. Puhas valge lumi peegeldab pea kogu lühilainelise kiirguse ega hakka ise päikesekiirte toimel naljalt sulama. Päikese toel tekkinud purikad ei ole tavaliselt siiski väga suured, vaid paari kuni mõnekümne sentimeetri pikkused.

Seevastu soojalekete tõttu tekkivad purikad võivad kasvada paljude (kuue kuni kaheksa) meetrite pikkuseks ja selliseid leiab tavaliselt vanematelt hoonetelt, rongitöökodade katuseservadest jt ehitistelt. Väga võimsad purikad tekivad veel koskede ümbrusesse, kus on piisavalt vedelat vett, ning pankrannikule ja lubjakivide paljanditele, sest sealt imbub välja põhjavett, mis külma ilma tõttu jäätub ja moodustab jääpurikaid.

Vesi külmub katuselt alla liikudes just jääpurikateks, aga mitte näiteks jääplaadiks seetõttu, et veel on pindpinevus, mis püüab muuta vett kerakujuliseks. Seetõttu tekivad servadele veetilgad, mis külmuvad osaliselt või täielikult jääks ja edasi areneb vee juurdevoolu korral jämedalt võttes koonusekujuline jäämoodustus, mida nimetame jääpurikaks. Selle kasvuks on vaja pidevat vee juurdevoolu. Kui jääpurikas kasvab aktiivselt, siis on selle tipp niiske või veetilgaga. Sealjuures ei ole tipupiirkonna sisemine osa tihedalt täis jäätunud, vaid tavaliselt urbne ja osaliselt jäätunud. Jääpurikatel on enamasti kasvustaadiumis näha ka ringitaolisi moodustisi, nagu aastaringid. Need tavaliselt vähenevad või kaovad, kui jääpurikas enam ei kasva, sest toimub auramine ja jääpinnalt väljaulatuvad osad taanduvad. Auramine ongi kasvu lakkamisel peamine põhjus, miks jääpurikas muutub aja jooksul.

Vaatlused näitavad, et aktiivne jääpurikate teke lõppeb sageli siis, kui katuseservadesse on tekkinud väga paks jääkiht, mis takistab vee tilkumist. Samuti takistavad jääpurikate arengut väga külmad ilmad – vähene vesi, mis kuskilt ehk ka pääseks tilkuma, jäätub pigem, kui et moodustuks uusi jääpurikaid. Seevastu mõne miinuskraadiga vaikne pilvealune ilm on soodsaim jääpurikate tekkeks, eriti kui äsja on sadanud varem paljastele katustele värske paks lumekiht.

On huvitav, et kaua aega ei teatud, miks jääpurikal on selline kuju, nagu tal on – kitsa põhjaga pikk koonus. Alles mõned aastad tagasi lahendasid teadlased selle küsimuse. Selgus, et kui vesi liigub mööda jääpurikat alla, kuni viimaks jäätub, siis vabaneb veidi soojust, mis tõuseb purika külgi mööda üles ning pidurdab jääpurika ülemise osa kasvu, samal ajal, kui tipp kasvab väga kiiresti edasi.

Kuni 25. detsembrini püsis rahulik talvine ilm. Enne ilmamuutust sadas 23. detsembril mitmel pool üle 5 cm lund, Alatskivil ja veel mõnes paigus koguni üle 10 cm lund ööpäevaga maha. 24. detsember oli veel rahulik ja kohatise nõrga lumesajuga, aga 25. detsembril tõi loodest saabunud madalrõhulohk sooja ja niiske õhumass, mistõttu õhtul sadas juba vihma. Vaatamata sellele jäi isegi lääne pool mingisugune lumi maha. Pärast seda algas muutlik ja sooja ilmastikuga periood.

Järgmistel päevadel liigub madalrõhkkond üle Baltikumi või Venemaa lääneservast edasi lõunapoolsete oblastite poole ja selle lääneserva mööda kandub Läänemere äärde külmem õhumass. Aeg-ajalt sajab lund ja tuiskab. Puhub väga tugev põhjakaartetuul. Õhutemperatuur on ööpäeva jooksul –2...–7 °C.