Maaelu vajab terviklikku lähenemist
Arvamusplats

Eesti külaelu argipäev, millesse toob vähe rõõmsama hetke kauplusauto.

FOTO: Arvo Meeks

Et säilitada Eesti suurim rikkus – meie maaelu – on tarvis päevapoliitikast sõltumatut kokkulepet. Maaelu peab muutuma ühiskonnas läbivaks teemaks nagu haridus või tervishoid.

Juhtusin hiljuti raadionupu keerama Vikerraadio lainele, kus südamega kuulamist pakkunud saate „Kajalood” külaline oli Viljandimaal käsitöötalu ja muuseumi loonud teenekas vaibakunstnik, vanade mustrikirjade tundja, hoidja ja õpetaja Anu Raud. Eesti suurim rikkus on maaelu, kõlas tsitaat saatest. Maal on veel vaikust ja aega – väärtuslikku ressurssi, mida suurlinnade hektilises turbulentsis aina vähemaks jääb. „Maal on veel süvitsi minekut,” ütles mainekas kunstnik. „Hea on kasvada seal, kus pole ümber asju, sabinaid-rabinaid. Kus su vaade on mets või meri, ümber endale sobiv väike kogukond.”

Külaliikumise Kodukant hiljutisest küsitlusest, millele vastajaid oli kõigist Eesti maakondadest, selgus, et maal elamise suurimaks eeliseks peetakse looduslähedust ja head kasvukeskkonda lastele. Hinnatakse rahu, vaikust ja turvalisust, aga ka seda, et inimestel on üksteise jaoks aega. Aega hoolida.

Maaelu kaaluka väärtusena nimetati noorte perede lisandumist. Tulemusi vaadates võin rõõmustada: palju kardetud elanike väljavool küladest on pidurdunud, noored ja pered igatsevad maale elama. Tulevad Tallinna kesklinnast, vahetavad korteri majakese vastu Saare- või Setomaal, asuvad lapsi kasvatama, kohapeal ettevõtlust arendama ja kogukonnas aktiivselt kaasa lööma. Rassivad kiigeplatsi korrastada, sätivad korda mänguväljaku, puhuvad külamajale uue elu sisse.

Kuni avastavad, et tee, mida mööda kodumajani sõita saab, laguneb iga aastaga üha enam ja kuna sõitjaid on vähem kui põhimaanteedel (naabrimemm ja ümberkaudsete perede lapsed saavad ju ühe auto peale), pole väikest teed justkui kellelegi tarvis. Tallinnast vaadatuna mõistagi.

Kuni ühel päeval saabub pisikesest hubasest kohalikust koolist, kus õpetajatel oli veel aega õpilaste tegemistesse süveneda, nukker kiri, mis teatab, et uuest aastast pere kolm last sinna enam tulla ei saa. Pisikese kooli pidamiseks ei jaguvat riigil ressurssi ja üleüldse olevat suund tõmbekeskustele.

Bussipeatust pole, sest pole piisavalt sõitjaid ja ega ükski mõistlik transpordiettevõte laguneva teega sinna ei trügikski. Postipunkt ja raamatukogu pandi kinni ning väike külapood vaagub hinge. Kiirest internetiühendusest, õhtutest kenades kohvimajades, kultuuriüritustest, spordisaalist ja rongipeatusest võib ainult und näha. Õhinal alanud elu maal muutub päev päeva järel keerulisemaks.

Kas see peabki nii olema? Või on veel võimalik teistsugune tulevik, kus praegu maaelu jaoks hiilgavast võimalusest on kinni hakatud, kokku lepitud, kogukondade vajadusi arvestatud, taristu loodud, teenused kättesaadavad ja kellelgi ei tule pähe arvata, nagu võiks elamisväärne elu tulla kõne alla vaid pealinnas.

Eesti maaelu suurim häda on selle killustatus: iga valdkonda vaadeldakse ja arendatakse eraldi, aga puudub suur pilt, mis need konteksti asetaks. Poliitikaülene kokkulepe aitab hoida maaeluga seonduva erakondlikest tõmbetuultest sõltumatuna.

Otsa tegid lahti kolm maaelu mõjukat organisatsiooni: Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Leader Liit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, kes sõlmisid maaelu ühise ja tervikliku arendamise koostööleppe.

Eesti külad kogunevad 2019. suvel taas suurele Eestimaa külade maapäevale, et manifestis kirja pandu üle vaadata. Kahe aasta eest Vana-Võidus ütlesid külad maapäeva manifestis, et maaelu vajab terviklikku lähenemist, see on ministeeriumide vahel killustatud ja puudub valitsuse otsus, milline institutsioon vastutab maaelu tervikliku juhtimise eest.

Endiselt vajab täpsustamist maapiirkonna mõiste, kogukonna kaasamine otsustamisse ja kogukonnateenuste arendamine, maa- ja linnapiirkondade koostöö. Kuigi maaelu valdkonnas sünnib arengukavu, jääb tervikpilt ähmaseks.

Külade soovidest, organisatsioonide heast tahtest ja nende ühistest kavatsustest jääb väheks, kui riik jõuliselt õlga alla ei pane. Tähtis on, et maaelu puudutava poliitikaülese leppe vajadust teadvustaksid kõik erakonnad ja leppe peaeesmärk oleks selge igale Eesti inimesele. Kui tahame säilitada Eesti maaelu, saame seda teha ainult kõik koos. Pelgalt pilootprojektidest ja õhinapõhisusest ei piisa, et saaksime külades ka Eesti 200. sünnipäeva tähistada.

Populaarne

Tagasi üles