Marja- ja puuviljasööjad

Hoburästas. Foto: Elmo Riig

Looduse väga mitmekesiste toiduahelate üks lülisid on mahlakate taimeviljade söömine lindude poolt. Taimedele on see seemnete levitamiseks vajalik ja neil võib leida mitmeid sellega seotud kohastumusigi, et oma tarbijaid endaga soodsamalt siduda.

Nii värvub marjade ja puuviljade kest erksasse tooni alles seemnete valmimisel, andes lindudele märku, et viljad on söömiseks soodsad: viljalihasse on lisandunud suhkruid ja selle toiteväärtus on muutunud optimaalseks ning esialgne kibe maik on mahenenud.

Vastupidi viljaliha hõlpsale seeduvusele on seemned oma kesta tõttu lindude seedemahladele vastupidavad ja väljuvad linnu kehast enamasti kahjustumata või koguni paraja portsu „starterväetisega”.

Parasvöötmes kannavad taimed marju ja puuvilju hooajaliselt, nii et siinsete lindude hulgas pole ühtki täielikult viljatoidulist liiki. Marjad ja puuviljad on sesoonne toit ja näiteks kevadel putuktoidulised värvulised ja teised lülituvad marjadieedile alles juulikuul ning kasutavad seda menüüd „kuni kaupa jätkub” või oma ärarändeni. Ka sügisrände ajal söövad paljud linnuliigid marju ja ilmselt neile kohastunult on Vahemere maadel mitme taime marjade valmimisaeg üsna hiline.

Metsamarjade söömist me peaaegu ei märkagi, ent aedades võivad kuldnokad ja hallrästad sõstrapõõsastel ja maasikapeenardel olulist kahju teha. On aga täheldatud, et juuli algupoolel jääb meil kuldnokki nädalaks-paariks vähemaks, sest nad teevad vaherände ja jõuavad Leetu ja Poolasse. Sõstrasaagi valmimise ajaks on neid siin jälle rohkem, aga need on enamjaolt Soomes ja Venemaal pesitsenud linnud.

Üks tuttavamaid marjasööjaid on Põhjala metsaharvikutes ja puistundras pesitsev siidisaba, kelle salgad-parved ilmuvad meile oktoobri lõpul ja püsivad siis kuni pihlamarjade lõppemiseni. Peale nende süüakse lodjapuu-, tuhkpuu-, leedripuu- ja kibuvitsamarju ning nokitakse ka õunu. Kesktalve veedavad nad lõuna pool ja ilmuvad uuesti meie kanti veebruaris, mil toitutakse ka mahlakamatest puupungadest.

Iga siidisaba on võimeline sööma päevas oma kehakaaluga võrreldes kahekordse portsu marju. Niihästi suhkru talletamiseks kui ka käärinud marjades oleva alkoholi kahjutuks muutmiseks on siidisabal suhteliselt suur maks.

Talvise marjasöömise järgi on saanud oma ladinakeelse nime hoburästad, kes sügisel lõuna poole siirdunult hõivavad mõne puuvõõrikuid kandva puu. Puuvõõrik on parasiittaim, mis kasvab lehtpuude okstel ja kannab valgeid marju. „Oma” puud kaitseb iga hoburästas südilt, kuni marjad otsas. See kaugemalt vaadates puu otsa sattunud luuana näiv taim levib just rästaste abil, kelle väljaheites olevad võõrikuseemned kleepuvad järgmise peremeespuu oksale, seal kevadel idanevad ja ajavad juured puidukoesse, toitudes puu mahlast. Veel hiljaaegu kuni Läti laiuskraadideni küündinud puuvõõrik on viimastel aastatel hakanud kanda kinnitama ka Kagu-Eestis.

Troopikavööndis, kus eri taimedel leidub küpseid marju enam-vähem aasta ringi, on palju linnuliike, kelle põhitoidus on just puuviljad ja marjad. Selle järgi on neil, nagu tuukanitel-sarvlindudel, udelindudel, keisertuvidel ja paljudel papagoidel, suur nokk ja avar neel.

Kuigi kotkad ja teised nn röövlinnud on reeglina lihatoidulised, leidub nende seas ka erand: Kesk-Aafrikas elutsevad palmikotkad söövad õlipalmi viljaliha ja raffiapalmi vilju. See on ka nende poegade põhitoit – tervelt 90 protsendi ulatuses. Muidugi ei ütle palmikotkad ära väiksematest loomadestki, nagu konnadest, krabidest ja kaldale uhutud kaladest.

Üks huvitav marjasööja on öösorriliste hulka kuuluv õlilind ehk guahaaro, keda leidub Lõuna-Ameerika põhjapoolsemas osas ja Trinidadi saarel, ta pesitseb pikkade pimedate lubjakivikoobaste eenditel.

Osa õlilinde veedab koobastes päeva ka väljaspool pesitsusaega, enamasti aga peitutakse puuvõrades. Videviku saabudes lennatakse toituma palmide ja teiste taimede, eeskätt loorberiliste õlirikastest marjadest ja seemnetest, millega toidetakse ka poegi. Marja- ja seemnekestadest koguneb kuni 30 cm kõrgune pesakuhik.

Koobastes ja ka lõunamaises pimeduses orienteeruvad õlilinnud oma kajaloodivõimet kasutades, viljad leiavad nende tugeva lõhna järgi. Vanalinnud kaaluvad keskmiselt 400 grammi, hästi toidetud pojad kosuvad kuni 600grammisteks ja on ülimalt rasvased.

Iidsetest aegadest peale on kohalikud elanikud käinud-turninud koobastes õlilinnupoegi hankimas ja sulatanud nendest õli nii enda toiduks kui ka valgustite tarbeks. Ilmselt pideva jälitamise tõttu kasutavad õlilinnud peaaegu ainult vee kohale avanevaid koopaid, kuhu inimeste juurdepääs on raskevõitu. Nüüdseks on õlilindude arvukus ja levila üsna kokku kuivanud ja nad on oma kodumail riikliku kaitse alla arvatud.

Linnud on marjades sisalduvate toksiliste ainete suhtes enamasti vähetundlikud. Näiteks söövad Lääne-Euroopas rästad astelpõõsa ehk iileksi vilju, kuid jõuluilu tarbeks tuppa toodud iileksioksad on oma punaste marjadega sageli põhjustanud mürgistusi, eriti lastel.