Linnapea: Omavalitsuste liitumine Pärnuks pole kellegi huve kahjustanud

Maa Elu korraldas linnapea Romek Kosenkraniusele põgusa teadmiste kontrolli Pärnu linna koosseisu kuuluva 49 küla asukoha osas. Sai hakkama küll. Foto: Toomas Šalda

1. novembril 2017 jõustus Audru valla, Paikuse valla, Pärnu linna ja Tõstamaa valla ühinemine. Haldusreformi tulemusena sündis kolme osavallaga Pärnu linn.

Tõstamaa Vallavolikogu ei nõustunud vabatahtlikult Pärnu linnaga liituma ja vaidlustas riigi otsustatud sundliitmise Riigikohtus, kuid jäi seal kaotajaks. Omavalitsuse pindala on nüüd 858,07 km². Selle koosseisu kuuluvad Pärnu linn, Audru ja Tõstamaa alevik, Paikuse ja Lavassaare alev ning 49 küla. Maa Elu käis külas Pärnu linnapeal Romek Kosenkraniusel.

Romek Kosenkranius, olete pindalalt Eesti suurima linna linnapea. On sel faktil teie jaoks mingi väärtus?

Tegelikult on väga tore, et Pärnu on saanud külge Eesti suurima linna märgi. Mis siis, et ainult pindala poolest. Reklaamin seda välismaalastele ja eriti turistidele meelsasti. See on turismis müügiargument, et meil on nii ilus puhas loodus ja eraldumisvõimalus kui ka kuurordist keskus koos kõige selle juurde kuuluvaga. Lõppenud aastal kosus üllatuslikult ühendatud omavalitsuse rahvaarv: kui aasta algas u 51 600 elanikuga, siis 270 elanikku on juurde tulnud.

Olete linnapea teist ametiaega. Mees on sama, aga omavalitsus erinev. Mis on muutunud?

Linna mõõtmed on teised, struktuur ja töökorraldus hoopis erinev. Kohalikud valimised olid 2017. aasta 15. oktoobril, uus linnavalitsus asus ametisse 13. novembril. Midagi kindlat ju enne valimisi uue omavalitsuse töökorralduse osas otsustada ei saanud. 1. jaanuarini 2018 jäi seega ainult poolteist kuud, et luua uuel kujul jätkavale omavalitsusele toimiv struktuur.

Tegelikult kulus sisuliseks omavalitsuse ümberkorraldamiseks pool aastat ja see protsess pole tänagi päris lõppenud. Kõigepealt tuli tööle saada osavallakeskused, püüda ühtlustada kehtivad korrad ja lahendada hulk jooksvaid küsimusi.

Meie siin Pärnus valisime paljude teiste liitujatega võrreldes keerulisema tee. Neid, kes tegid osavallad oma osavallakogude ja -keskustega, on Eestis üsna vähe. Enamasti on haldusreformijärgsetel omavalitsustel üks keskus ja kaugemal infopunktid. Pärnu valitud variant tähendab sedagi, et osavaldu puudutav otsustusprotsess on pikem, sest osavallakogud teevad ettepanekud ja kujundavad oma arvamuse. Meil ei olnud eesmärki eri piirkondi ära pärnustada. Tahtsime, et osavaldades säiliks piirkonna eripära.

Enne ühinemise jõustumist kardeti, et kaugema kandi rahvaga ei arvestata ja kuna kõige arvukamalt on valijate seas ikkagi Pärnu keskuse elanikke, hakkavad otsused selle poole kalduma. Kas aastaga on see hirm üle läinud?

Osavallakogud ja -keskused saidki loodud mõttega, et inimesed saaksid olulised teenused jätkuvalt kätte võimalikult kodu lähedalt. Kes käis seni asju ajamas Audru, Paikuse või Tõstamaa vallamajas, läheb samasse majja tänagi, kuigi silt uksel on vahetunud. Ametnikud on uue ja suure omavalitsuse palgal, aga teenindavad oma kindlat piirkonda.

Olen osavallakeskuste juhatajatele tihti esitanud kontrollküsimuse, kas elanike jaoks on midagi muutunud, ja vastuseks olen saanud, et elanikud ei taju võimu kaugenemist. Oma ala spetsialistidest ametnikud on viidud just maapiirkonna inimestele lähemale, tõusnud on avaliku teenuse kvaliteet. Nii et laias plaanis pole keegi midagi kaotanud, aga eks viperusi on ikka ette tulnud, näiteks on hooldaja vahetuse tõttu mingi ala niitmata jäänud, aga see on nii suure ühinemise puhul paratamatu.

Kaks haldusreformi märksõna olid kokkuhoid ja teenuste kvaliteedi parandamine. Kui palju on kokku hoitud, teenuste kvaliteet tõusnud?

Seda palju räägitud säästmist me ühinemisel esikohale ei seadnud. Kuigi oleme allesjäänud ametnike palka tõstnud, oli ometi 2018. aastal paariprotsendiline kokkuhoid. Tähtsam on kvaliteet. Tüüpilises paari tuhande elanikuga vallas pidid paljud ametnikud varem töötama väga laia küsimuste ringiga, näiteks sotsiaalnõunik tegeles nii lastekaitse kui ka vanuritega. Nüüd pakume teenust, kus spetsialist tegeleb konkreetselt oma valdkonnaga.

Teisalt oli valdu, kus teatud valdkonna spetsialistil oli alakoormus. Kõrgharidusega spetsialist aga polnud nõus töötama poole koormuse ja poole palgaga, talle tuli maksta kas täispalka poole koormuse eest, anda ametnikule ülesandeid, mille täitmiseks tal puudus ettevalmistus, või oli koht täitmata. Suures omavalitsuses saame tööd sättida nii, et valdkonna spetsialist saab väiksema kohapealse nõudluse korral teenindada mitut osavallakeskust või linnakeskust.

Ametnike arv vähenes nelja omavalitsuse peale kokku 226lt 183le. Seega sama töö tehakse ära väiksema arvu inimestega, teenuste kvaliteet on tõusnud ja oma ala spetsialistidele saab maksta konkurentsivõimelisemat palka.

Viimase aastaga oleme struktuurid ja korrad põhiosas käima saanud, aga nurki on veel lihvida. Äsja ühtlustasime sotsiaaltoetuste määrasid, mis olid varasemates omavalitsustes erinevad. Siin on nii võitjaid kui ka kaotajaid: kui ühes omavalitsuses oli toetus suurem, aga teises väga väike, siis eelarveaukude vältimiseks tuleb leida kompromiss. Varem ainult Audru vallas kehtinud erateede toetus laienes üle terve omavalitsuse.

Püüame kogu uue omavalitsuse territooriumil kehtestada ühtsed ja parimad omavalitsuste varasemad praktikad. Seda nii toetuste kui ka tegevuste osas. Tähtis valdkond on ühistransport, selle oleme koostöös osavaldadega viinud paremini vastavusse inimeste vajadustega. Pärnust on saanud suur ja tugev omavalitsus, juba eelarve räägib enda eest – 2019. aasta eelarve on meil planeeritud 75 miljonit eurot, sellest kolmandik investeeringuteks.

Pärnu suurim investeering on tänavu uue ujula ja lasteaia ehitus. Kaheksa rajaga ujulat hakkavad kasutama kogu omavalitsuse elanikud. Samuti on olulised investeeringud avalikesse teedesse ja tänavavalgustusse, Tammsaare kooli ümberehitus, investeeringud haridusse ja inimestesse – näiteks kultuuri-, sotsiaalvaldkonna ja haridustöötajate palgad.

Kiidan osavallakeskuste juhatajaid Priit Annust Audrust, Kuno Erkmanni Paikuselt ja Anu Petersoni Tõstamaalt, kes oma piirkonna kogenud esindajatena tunnevad kohalikke olusid põhjalikult. Koostöö nendega laabub tulemuslikult. Kohalikud inimesed teavad oma piirkonnas kindlasti paremini, millesse eelisjärjekorras panustada, usaldame neid. Pärast ühinemist vaatame kogu omavalitsust ühise arengupiirkonnana, enam ei ole see-on-meie-raha-ja-see-teie-raha-suhtumist.

Ühinemisel kaotasime 300 000 eurot riigi raha põhjusel, et riik liitis vägisi Tõstamaa Pärnu külge. Kuna omavalitsuste ühinemislepingus lepiti kokku investeeringud vaid nende osas, kes vabatahtlikult ühinesid, arvati, et nüüd „unustab” suur Pärnu linn Tõstamaa ära. Tõstamaa osavallas on planeeritud investeeringute mahuks omavahendeid ligi 400 000 eurot, 2017. aastal oli valla investeerimismaht u 53 000 eurot.

On mõni väliskülaline teilt küsinud, et mis imemoodustis see uus 858ruutkilomeetrine Pärnu linn on?

Euroopas ega mujal maailmas pole haruldane, et harjumuspäraselt linnaks ja maaks peetavad maa-alad ja nendega seostatavad tegevused on segunenud. Olen suhteliselt palju reisinud ja kogenud, et on linnu, kus linn ei tähenda sugugi mitte ainult tiheasustust, tööstust ja suuri kaubamajasid, vaid seal võib olla ka metsi, soid ja põlde. Maaomavalitsus omakorda võib olla vägagi linlik asum.

Näiteks Saksamaal on Travemünde Lübecki eeslinn ja nende vahele jääb mitmekümne kilomeetri jagu põlde ja metsi. Nüüd Audruga liitudes sai Pärnu lisaks sõpruslinn Vaasale endale kaasavaraks veel teisegi Soome linna, Kurikka, selle pindala on üle 1700 ruutkilomeetri, millest põhiosa moodustavad põllud, metsad ja järved. Elanikke on linnas 21 000, neist päris keskuses umbes 7500, ülejäänud elavad põldude ja metsade keskel juba aastakümneid.

Eesti kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ütleb, et kohalik omavalitsus võib olla linn või vald ja nende juurde võivad kuuluda osavallad ja linnaosad, kusjuures kumma külge need käivad, pole sätestatud. Järgnev osa seadusest ei ütle sõnagi selle kohta, et linn ja vald kuidagi erineksid, näiteks et linnas ehitatakse kõrgeid maju või vallas haritakse põldu.

Seaduse mõistes on kõik omavalitsused täpselt ühesugused. Kõik peavad osutama ühesuguseid teenuseid ja struktuuridki on sarnased. Varasemates vallavalitsustes ei olnud ju palgal põllupidamise spetsialiste. Nii et sisuliselt ei ole vahet, kas kanda linna või valla nime, see on emotsioonide ja harjumuse küsimus.

Aga mõistan ka neid, kes imestavad, et kuidas Pärnu linnas on nüüd sood ja põllud ja metsad. Vastu võib küsida, et kuidas siis Saaremaa vallas saab olla Kuressaare, mis harjumuspäraselt hinnates peaks olema linn mis linn. Tegelikult probleemi ju pole, sellele küsimusele pole mõtet aega ega energiat raisata, esmatähtis on omavalitsuse sisu ja suutlikkus.

Kuidas sundliidetud Tõstamaa inimesed Pärnu linnapeasse suhtuvad?

Esimene lugu Tõstamaalt, mis minuni eelmise aasta alguses jõudis, oli naljakalt positiivne. Üks Tõstamaa mees oli Pärnus suuremat sorti mööblit ostmas ja kassas oli silt, et kojuvedu linna piires on tasuta. Aus kaupmees oli, viiski kauba „äärelinna” ära. Aga üldjoontes on teema maha jahtunud. Teenused Pärnu keskusse ei kolinud ja elu läheb edasi.

Aasijaid on ehk tänagi, kes peavad oma ametlikku aadressi imelikuks, näiteks Pärnu linn, Audru osavald, Päkapiku 8, aga seegi on emotsiooniküsimus. Kui sisu täidab ootused, pole kohalikel põhjust nuriseda.

Mujal Eestis tullakse mulle rohkem ligi ja visatakse nalja – tere, maailma suurima linna linnapea. Kahjuks ei ole me siiski maailma suurim, jagame pindala poolest alles 83.–84. kohta. Esikohal on New York.

Näiteks Paikuse osavallakeskuse juhataja Kuno Erkmann on kindel, et haldusreform Pärnumaal peab jätkuma ja loogiline lahendus on, et terve Pärnumaa on üks omavalitsus. Mida Teie arvate?

Esmatähtis on nende Tori valda jäänud linnalähedaste külade elanike mure, kes tahavad kuuluda linna koosseisu. Omavalitsuse ja maakonna piiride kattumiseni läheb veel aega, kuigi ratsionaalselt mõeldes oleks see õige. Võib-olla ongi hea, kui praegusel kujul asjad läbi teeme, õpime ja tunneme ära ohud.

Soome on teinud kolm haldusreformi ja andnud aega omavalitsustel uuega harjuda, reformide vahe on olnud ligemale 20 aastat. Mõistlik on siingi asja rahulikult ja etapiviisi edasi viia. Meie Eestis peame ka nüüd mõnda aega inimestele ja omavalitsustele rahu andma ja ehk kümne aasta pärast teema juurde tagasi tulema.

Pärnus on lisaks keskusele alevid, alevikud ja 49 küla. Kui paljudesse küladesse olete jõudnud?

Olen, ka koos abilinnapeade ja osavallajuhtidega, tuuritanud uues omavalitsuses omajagu ja püüdnud kohalikke probleeme lahendada. Näiteks ühele Pärnu linna Pootsi külas taimi kasvatavale ettevõtjale heitsid kaupmehed aastaid ette, et tema taimedel on peal hallituskiht. Ei olnud hallitus, lihtsalt tee oli suvel nii tolmune, et tolm tungis autosse. Sügiseks sai tee mustkatte ning elanike ja ettevõtja aastatepikkune mure lahendatud.

Ainult Sorgu saarele pole ma ise jõudnud, Manijale küll – sinna tuleb peagi uus hõljuk, hõljukiplats, parandatakse teed, lahendatakse tuletõrje veevõtuprobleem, külakeskuse maja remonditakse. Ei ole nii, et keegi on tähtis ja keegi vähem tähtis, oleme kõik üks Pärnu.