Väikesed õllepruulijad võitlevad ellujäämise nimel

Käesoleva aasta alguses pruulis Tarmo Tali koos Pihtla pruulikojaga ühe õlleteo iidsete Eesti tavade järgi.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Seda lugu ajendas tegema ühe väikese käsitööõlle pruulija kurb teade, et tema lõpetab pärast viie aasta pikkust tegutsemist tootmise, kuna aktsiisitõusu ja kaupmeeste suhtumise tõttu käsitööõllesse pole rabelemisel enam mõtet.

Tallinna külje all väikeses külas kvaliteetlinnasest, sordihumalast, veest ja pärmist ilma säilitusainete ja maitseparandajateta pastöriseerimata käsitööõlut pruulinud mees ei soovi oma nime avaldada, kuid rääkis pikalt, kuidas tema viis aastat kestnud pingutusel pole enam mõtet.

On üldteada, et poes müüdavast kümnest õllest on üheksa pastöriseeritud ja filtreeritud ehk elutud ja need on hinnalt palju soodsamad. Ühe põhjusena mainibki mees, kes peab nüüd oma 300 000 euro suuruse investeeringu korstnasse kirjutama ja perele uut tegevust otsima, suurtootjatega konkureerimist. On selge, et käsitööõlut pole võimalik sellise hinnaga toota, nagu teevad Saku või A le Coq. Teiseks ei soovi kaupmehed neid tooteid kõrgema hinna ja lühema säilivusaja tõttu, mis eeldab madalamat temperatuuri, müüki võtta.

Ka Raasiku Õlletehases valmib üksnes elav õlu, millel kõik kasulikud ained sees. Tehase juhataja Oksana Bandura sõnul valmib näiteks nende meeõlu nii, et mesi, mis on kohalikku päritolu, lisatakse juba käärimisel. Sellega saadakse joogile tugev meelõhn, aga maitselt on tegu ikka õllega ja see pole liiga magus. Lisaks õllele on Raasikul tehtud kaligi oma naturaalse maitse tõttu väga hinnatud.

Toodetu tuleb ka maha müüa

Ega Raasiku Õlletehaselgi pole kerge olnud ja on tulnud pingutada, kuid praegu ollakse tänu ilusale suvele kerges plussis. Talv on muidugi raskem ja tuleb kõvasti müügitööle panustada. „Kliente on palju, mis ei tähenda aga, et kõik ostavad palju ja maksavad hästi,” lausub Bandura. Hoolimata aktsiisitõusust pole hinda tänavu tõstetud, kuid on tulnud uusi kliente otsida. Kaasa aitab see, et rohkem müüakse vaadiga erinevatesse söögikohtadesse ja vähem pudelites.

Uutes ja poppides kohtades on müük muidugi parem. Tallinna vanalinna suveniiripoed võtavad pudeliõlut kast või paar korraga, kuid ka seal on turunduse mõttes tähtis kohal olla. Lisaks tegutseb Raasiku Õlletehasel oma maja all pubi, mis nädalavahetustel rahvast täis. Koduste tähtsündmuste või firmapidude korraldamiseks saab sealt ka liikuva õllebaari kohale tellida ja selleks vajalikke seadmeid rentida. Teenustööna ja eritellimusel saab tellida omanimelisi õllepudeleid nii juubelite kui ka firmapidude tarvis.

Pastöriseerimata õlle pudeleid on kaubakettidesse Bandura sõnul väga raske sisse saada, sest neid tuleks säilitada külmas letis teatud temperatuuri juures, tavariiulil võivad kergesti hapuks minna. Kauplustest, kus pole nende õllele soovitud kohta leitud, on tulnud see müügilt ära võtta. Praegu lähevad Raasiku õlled vaid Tallinna ja Stockmanni kaubamajja ja Kaupmehesse ning Rimi „Talu toidab” külmkappi. Need, kes on aru saanud, et tegu on gurmeetootega, müüvad üsna hästi. Peale õlle läheb väga hästi Raasiku naturaalselt kääritatud kali, mis näiteks Stockmanni kaubamajas kipub kogu aeg otsas olema.

Tulevaks aastaks on sihikule võetud mõned uued suured kliendid, näiteks tervislikku toitu pakkuvad kiirsöögikohad. Müügitöö on Bandura sõnul ülitähtis, sest üksi sellest, et teed hea toote, jääb väheks – see tuleb ka edukalt maha müüa. Selleks on meeskonda tugevdatud mitme uue energilise müügiinimesega.

Küsimusele, miks kõik väiketootjad välja ei vea, vastab naine, et paljud pruulivad sageli mingi erilise maitsega kibedat õlut, mida võib küll nautida, kuid mille tarbijaid kuigi palju ei ole. Seevastu Raasikul valmiv hele pilsner on klassikalise maitsega, mis läheb hästi paljudes maades. Samas on selle valmimisaeg 30 päeva pikk ja see avaldub ka joogi maitses. Bandura sõnul oli Eestis suvel 52 ametlikku pruulikoda ja seda on tema hinnangul liiga palju. Näiteks Soomes oli samal ajal 39 õlletootjat. Nii on loomulik, et osa proovivad, aga neil ei tule välja.

Järsud maksumuudatused muserdasid

Keilas tegutseva Lehe Pruulikoja omaniku Tarmo Tali sõnul on Eestis miljoni elaniku kohta rohkem pruulikodasid kui Saksamaal ja Belgias kokku ning see pole jätkusuutlik. „Eks iga äri tegemisel tuleb võtta riske ja teha oletusi selle kohta, mida tulevik toob. Järskude maksumuutuste tõttu märgatavalt kahanenud alkoholiturg on kindlasti kõigile osalistele paras proovikivi. Kui Eestis tegutsevale rahvusvahelisele suurettevõttele on see väike ebamugavus, siis kohalikule väikeettevõttele võib selline muutus saatuslikuks saada,” selgitab ta praegust olukorda.

Lehe Pruulikoda oli eelmistel aastatel väikeses kahjumis, kuid selle aasta lõpetab kas väikese plussi või nulliga. „Kuna tegemist on kiirelt areneva pere-ettevõttega, siis kasum ei ole meie jaoks kõige olulisem arv. Finantsnäitajatelt on meie jaoks tähtis, et EBITA oleks suurem intressikulust, sest see tagab vaba rahavoo ettevõtte arendamiseks,” räägib ta. Pruulikojas on iga päev täiskohaga tööl neli inimest, lisaks veel neli, kelle teeneid vajatakse aeg-ajalt.

Lehe Pruulikoda kuulub Eesti kolme suurima käsitööõlle tootja hulka ja on konkurentsitult suurim ja edukaim pere-ettevõte selles valdkonnas. „Üsna raske on öelda, mis on need konkreetsed tegevused, mis meid siia toonud on. Kindlasti aitas see, et olime ühena esimeste seas, kes oma pruulikojaga välja tulid. Kui nii pruulikoja juhatus kui ka üldkoosolek saab igal õhtul söögilaua ümber kokku, siis on kiirem ja lihtsam põnevate ja eriliste õlledega välja tulla. Lisaks erilistele õlledele oleme algusest peale suurt tähelepanu pööranud sellele, et kliente avatult ja austusega kohelda,” selgitab Tali püsimajäämise põhjusi.

Aktsiisitõusu mõju on olnud ka tema hinnangul väga tugev. Kuigi käsitööõlle hinnast ei moodusta aktsiis väga olulist osa, lõi maksutõus segi nii turismi- kui ka jaekaubandussektori. „Kui kodus on külmkapp Lätist odavalt toodud õlut täis, siis ei satu inimene niisama lihtsalt käsitööõlle leti ette, et uusi ja põnevaid pruule otsida. Eemale peletatud turistid on avaldanud väga suurt mõju Eesti restoranidele ja pubidele ning nende kaudu ka meile,” kirjeldab ta toimunut ja lisab, et järgmise aktsiisitõusu ärajätmine hoiab ehk ära järgmise suure languse, aga juba lätlastele maha mängitud positsioone see tagasi ei too.

Käsitööõlle jaekettidesse sisse saamine ei ole Lehe pruulikoja omaniku hinnangul kuigi lihtne. Nõuded on ranged ja tihti väiketootjale ebasoodsad. „Oleme peamiste jaekettidega ikka ühise keele leidnud. Kord juba müüki võetud tooted on reeglina hästi esitletud, küll aga kipub käsitööõlle kiiresti muutuvale hingele piiranguks jääma see, et suuremad ketid vaid paar korda aastas oma sortimendi üle vaatavad. Selgelt on näha, et kauplused, kes saavad ja tahavad paindlikult uusi tooteid müüki võtta, on käsitööõlut müües edukamad,” selgitab ta.

Keskmiselt müüakse pudelisse villituna umbes 80 protsenti Lehe Pruulikoja tehtud õllest, ülejäänu läheb vaatidega pubide ja restoranide kraanidesse. Eksport on umbes 15 protsenti ja peamised sihtmaad on Soome, Saksamaa ja Holland.

Küsimusele, kuidas on käsitööõlle populaarsus viimasel ajal muutunud, vastab Tali: „Käsitööõlu on tulnud selleks, et jääda. See on osa üldisemast ja suuremast liikumisest, kus inimesed eelistavad kohalikku, isikupärast ja värsket kaupa. Käsitööõlu on muutumas osaks tavalisest igapäevaelust ning seda ei eelistata enam selle pärast, et see on moodne teema. Ühekordsete katsetajate asemel tekib rohkem neid, kes on otsustanud mahu maitse vastu vahetada ja kelle ostukorvis on kuuspaki asemel väike pudel käsitööõlut.”

Jõulud ja aastavahetus on oodatud pühad, kus peolauale jõuab tavalisest rohkem ka käsitööõlut. Samas on õlle pruulimine pika vinnaga protsess, jõuludeks hakatakse õlut pruulima juba augustis ja töö uute jõuluõlledega hakkab kohe, kui ühed jõulud läbi on saanud.

Tagasi üles