OÜ Pärnamäed meelitab Via Balticalt alla keerama

Et Via Baltica ääres oma kohviku avada saaks, pidi ettevõte investeerima peaaegu pool miljonit eurot maanteel ohutuma liikluskorralduse väljaehitamisse. Foto: Urmas Luik

Kui sõita mööda Via Balticat Lätist Pärnu suunas, siis pisut enne Lottemaad ahvatleb juba aasta aega peatust tegema lätlastele kuuluv pagarikoda-kohvik Pärnamäed.

Pagariäri juht Andris Petersons räägib, et ettevõtte omanik Dagnis Čākurs käis omal ajal Pärnu-Jaagupis magusaid kõrsikuid ostmas. Siis jäi talle silma ilus koht maantee ja jõe vahel, kus seisis juba nõukogude ajal alustatud, aga pooleli jäänud motell.

Lätis samuti teeäärset pagarikoda omaval mehel tekkis soov Reiu jõe äärde oma äri rajada ja 2010. aastal ostiski kinnistu ära. Paraku jõudis varsti kohale arusaamine, et kiiresti pole võimalik siin oma pagariäri avada. Asjaajamine võttis sedavõrd kaua aega, et vahepeal avati ajutiselt oma väike pagarikoda Pärnus.

Teeäärne asukoht

Algusest saati siinset äri juhtinud Petersons seletab, et põhiline raskus oli Reiu külas asuva kinnistu puhul leida üksmeel Maanteeametiga, kuidas maanteelt kinnistu juurde nõuetekohane mahasõit ja parkla ehitada.

„Väga-väga keeruline oli saada luba, et siin tiheda liiklusega maantee kõrval tegutsema hakata,” nendib mees. „Seitse aastat võttis see kokku aega.”

Lõpuks pidigi pagarikoda oma raha eest välja ehitama maantee laienduse ja tänavavalgustuse. Petersonsi sõnutsi kulus selleks peaaegu pool miljonit eurot, euroliidu toetusena saadi tagasi 180 000 eurot. „Jah, see on suur summa, mille välja pidime käima, aga muud moodi polnud võimalik siin poodi ja kohvikut avada,” tõdeb ta.

5. jaanuaril 2019 saab täis aasta Reiu külas. Paraku pole teemure veel lõppenud, sest Via Baltica neljarealiseks ehitamise kava näeb ette, et uus tee läheks Pärnamägedest kaugemalt mööda. Seega jääks autovoog eemale ja külastajaid vähemaks. Lisaks tekib küsimus, miks oli siis vaja nõuda, et ettevõte praegu sadu tuhandeid eurosid maanteesse investeeriks, kui plaanis on uus tee hoopis mujale viia.

Petersons on siiski lootusrikas. „Ma väga loodan, et leitakse ka selline võimalus, et meil väga halvasti ei läheks,” kõneleb ta. Huvitaval kombel ongi kogu meie jutuajamine eestlase jaoks harjumatult positiivne: igast raskusest rääkides ei kõla lõunanaabrist ettevõtja suust kriitikat siinse bürokraatia suhtes, vaid võimalike lahenduste otsimist-pakkumist.

Kohvikus ringi vaadates tundub, et optimismiks on ka põhjust. Maa Elu käis Pärnamägedes tavalise tööpäeva pärastlõunal ja maja oli külastajaid täis: kohvikus vaid mõni vaba laud ja müügisaali kassasabas pisike järjekordki.

Petersons tõdeb, et asukoht tiheda liiklusega tee ääres on tõesti hea – möödasõitjad astuvad ikka sisse. Suvel on rahvast rohkem, talvel vähem. Enamik klientidest on küll möödasõitjad, aga on ka püsikliente. „Päris palju on nägusid, kes meelde jäänud, sest astuvad tihti sisse,” rõõmustab Petersons. „Aga kõvasti on veel tööd teha, et rohkem rahvast tuleks.” 

Leib poodides

Eestis on Pärnamäed oma leibade, pirukate ja küpsistega jõudnud juba umbes paarisaja poe letile. Jah, konkurents Eesti pagaritoodete turul on tihe, kuid Petersons usub, et nende suuresti käsitööna valminud toodetele on siin ruumi küll. Seni ongi saadud palju kiitust, mis julgustab aina suuremaid plaane tegema.

Pärnamägede leib on keskmisest pisut kallim ega jõua suurte tootjatega hinnas võistelda, aga käsitööleibadelgi on oma ostjad olemas. „Mis parata, käsitöö juures on kõige kallim just tööjõud,” nendib Petersons.

Poodidesse on oma toodetega pääseda keeruline nii Lätis kui ka Eestis. Oma kodumaal on nad tegutsenud juba 25 aastat ja nimi tuntud, Eestis aga alles 7–8 aastat. „Igal pool on keeruline jalga ukse vahele saada ja erinevus kahe riigi vahel pole suur. Räägime küll eri keelt, aga seda küll ei saa öelda, et Eestis oleks keerulisem,” seletab Petersons.

Praegu valmivad hulgimüügi jaoks Pärnamägede kirja kandvad leivad Põhja-Lätis asuvas tehases, aga tulevikus on plaanis Eesti turu jaoks küpsetama hakata Pärnu külje all.

„Leiba küpsetame öösel ja hommikul lähevad autod poodide poole. Eestis küpsetades jõuaks kaup natuke kiiremini kohale,” ütleb Petersons ja lisab, et siinne pagarikoda töötab praegu 30protsendilise võimsusega.

Põhitakistus, mis segab laienemist, pole miski üllatus – tööjõupuudus. Pärnamägedes on praegu ametis 35 töötajat, aga täisvõimsusel tööle hakkamisel oleks vaja 60 inimest. Kuna pagarikoda ei asu Pärnus, vaid 13 kilomeetrit linnapiirist, oleks osal inimestest raske liikuda. Päeval on bussiliiklus hea, kuid öisel vahetusel oleks tülikas tulla. Aga Petersons usub, et nad leiavad lahenduse sellelegi probleemile. „Midagi ikka mõtleme välja,” kinnitab ta.  

Ostuturistide üle rõõmsad

Kui jutt hindadeni jõuab, pole võimalik lätlaselt Eesti ostuturistide kohta küsimata jätta. Mida lätlased arvavad meie viinarallist?

„Lätlased on selle üle väga rõõmsad,” kinnitab Petersons. „Meid see ei sega ja hea ju, kui raha meie juurde tuleb.”

Palju ostavad eestlased Lätist ka ehitusmaterjale ja Valmiera Depo esine on laupäeval-pühapäeval Eesti numbrimärkidega autosid täis. „Mulle on sealsed müüjad rääkinud, et on vaja hakata eesti keelt õppima,” kirjeldab mees.

Iga päev Läti ja Eesti vahet sõitev Petersons ütleb, et mõni asi on Eestis, mõni Lätis soodsam. Näiteks tema ostab kohvi alati Eestist, siin on see hulga odavam. Piimgi tundub siin pisut soodsam.

Petersons ise elab Lätis Ruhjas ja sõidab iga päev 80 kilomeetrit Pärnamägedesse tööle. „Tunnike sõita. Just paras aeg, et rahulikult tööplaanid peas selgeks mõelda,” kõneleb mees. „See maa polegi pikk. Tean, et mõned sõidavad siit Tallinnasse 120 kilomeetrit tööle.”

LIEPKALNI LUGU

Janis Mendzinšele kuulus 1928. aastal rajatud suur talu Liepkalni, eesti keeles Pärnamäed. Liepkalni põldudel kasvasid rukis ja oder, maja kõrval sirgusid suured pärnapuud.

Sügisel viidi vili veskisse jahvatada. Laupäeviti sidus perenaine valge rätiku pähe ja pani taina leivakünasse hapnema. Siis köeti suur leivaahi kuumaks ja perenaine tõstis puust leivalabidaga suured ümmargused leivapätsid ahju.

Kolhoosiaastatel Liepkalni talu hävis. Kui 1990. aastate algul Janis Mendzini lapselaps Dagnis ja tema vend said tagasi Liepkalni talu maad, oli maja täiesti hävinud. Dagnise unistus, et põldudel kasvab jälle vili, täitus varsti. 1993. aastal, kui esimesed rukki- ja nisusaagid olid pekstud, taasalustas uus peremees omakasvatatud teraviljast leiva küpsetamist. Tema ise valmistas juuretise ja sõtkus tainast. Retsepte leidis mees vanaema märkmetest ja kuulis ümbruskonna naistelt.

Leiba küpsetati ka ümbruskonna inimestele. Tasapisi tootmine kasvas ja praegu tegutsetakse juba viies pagariäris: Ruhjas, Valmieras, Klintaine vallas Liepsalas, Riias ja Pärnu külje all.