Pühademeeleolu loovad taimed tahavad jahedat tuba

Selaginellisordid ei vaja kaunistuseks kunstlumevahtu. Foto: Säde Lepik

Pühade ajaks võib lisaks jõulukuusele või hoopis kuuse asemel tuppa tuua mõne põneva toataime, millel ehk juba ongi tähtis roll muu maailma pühadetraditsioonis.

Täkiline ardiisia

Sügavroheliste igihaljaste lehtede ja punaste viljadega täkiline ardiisia (Ardisia crenata) on peaaegu sama pilkupüüdev kui värvikate kõrglehtedega jõulutäht. Mürsiineliste sugukonda (Myrsinaceae) kuuluv täkiline ardiisia on oluline taim Ida-Aasia aastavahetuse kombestikus, näiteks Jaapanis peetakse seda rikkalikult viljunud põõsakest õnne ja jõukuse toojaks. Saksamaal ja Prantsusmaal on seda aga kutsutud jõulupõõsaks.

Kuid ka meie pimedasse ja sombusesse hilissügisesse toob just sügisel erepunaseks värvuvate viljadega taim palju sära, seda saate täiega nautida, kui õnnestub osta ardiisia, mille viljad alles hakkavad värvi muutma. Taime nahkjate lehtede servades on väikesed tunnuslikud paksendid. Tallinna lillekauplustes maksavad suuremad, u 50 cm kõrgused ardiisiad, millel ilutseb tiheda „viljavöö” kohal veel võluv lehetutt, 28.50, väiksema ardiisia (kõrgus silma järgi u 30 cm) saaks 12 euro eest.

Hea hoolduse korral ei pruugi ardiisia ilu ühtede pühadega otsa saada. Toataimena vajab ardiisia hästi valget, kuid otsese päikese eest varjatud kasvupaika. Kerge ja õhuline kasvumuld hoidke potis parasniiske. Eriti hea on, kui muld on kergelt happelise reaktsiooniga.

Taimele meeldiks, kui temperatuur püsiks ruumis 15 kraadi ümber. Keskküttega korteris on seda raske saavutada, kuid sooja annab ehk vähemalt ööseks vähemaks keerata. Keskküttega elamises on õhk tavaliselt ka liiga kuiv, sel juhul tuleks täkilist ardiisiat aeg-ajalt veega piserdada. Niiskemas keskkonnas püsivad ilusad viljad taimel mitu kuud. Mida jahedam on ruum, seda tagasihoidlikumalt võib ardiisiat talvel kasta, kompleksväetist andke u kord kuus.

Kevadel hakkab taim uusi võrseid ja lehti kasvatama, seejärel puhkevad tähekesekujulised hea lõhnaga roosakasvalged õied ja hakkavad arenema viljad. Suve võiks taim veeta õues varjulises paigas. Täkilisel ardiisial on ka kirjude lehtede ja valgete viljadega sorte. Ardiisia liikidest kasvatatakse sooja kliimaga paikades ilu- ja hinnatud ravimtaimena ka jaapani ardiisiat (A. japonica).

Kunstlumise ebaküpressi asemel selaginell

Hollandist jõuavad meile pühadeks müügile väikesed kunstlumevahuga kaetud või haljad ebaküpressid, nt sinakasrohelise okkatooniga kalifornia ebaküpress (Chamaecuparis lawsoniana) ‘Ellwoodi’, lõhnav ebaküpress (C. thyoides) ‘Top Point’, mägi-ebaküpress (C. pisifera) ‘Boulevard’ jt. Neid annab sobitada jõuluseadeisse või kasvatada talveaias.

Paraku rändavad need pärast pühi tihti ruttu prügikasti, sest soe ja kuiv tuba neile ei sobi. Talvepäevad on meie tubades okaspuude jaoks ka liiga hämarad ning turbas kasvavat taime on lihtne üle kasta. Jõuluks ostetud ebaküpresse on talvitatud jahedas ja valges ruumis, kasutatud suvel taimekastis või siis otsitud neile aias poolvarjuline, parajalt niiske ja tuuleta koht, kuid meie talved võtavad need jõuluiluks poputatud taimed enamasti ikka ära.

Kui teil on tahtmist keeruka taimega jännata, siis ostke hoopis mõni selaginelliliste (Selaginellaceae) hulka kuuluv Martensi selaginelli (Selaginella martensii) efektne sort, mille võrseotsad on justkui härmas, (hõbe)valged või valkjaskollased. Selaginelli saab lillepoest umbes 8 euro eest. 15–30 cm kõrgune igihaljas taimeke meenutab natuke lopsakat ja pitsimustrilist mätast.

Põneva taime suur pluss on see, et troopilise vihmametsa asukana on see harjunud üsna vähese valgusega ja lepib seega meie hämarate tubadega. Need vajavad poolvarju ja hajutatud valgust. Lisaks tahavad need palju vett ja niisket õhku ning nõrgalt happelise reaktsiooniga kasvumulda. Kuivemas ruumis tuleb taime sagedasti sooja veega piserdada. Ahiküttega kodus, kus ruum püsib niiskem, tasub sellega jännata. Hea koht selaginelli kasvatamiseks võiks olla ka aknaga vannituba. Keskküttega ruumis saaks neile sobivalt niiske ja sooja keskkonna luua ehk klaasanumas.

Kõrge araukaaria

Madeiral, Kanaari saartel jt lähistroopilise kliimaga paikades seatakse aedades ja haljasaladel tihti pühadeehtesse taimi, mis kasvõi pisutki meenutavad kuusepuud. Kui ehtima ikka ulatab, on selles rollis väga kena nt 50–65 m kõrguseks sirguv koonilise võraga kõrge araukaaria (Araucaria heterophylla). Kui puul on kasvades olnud piisavalt valgust ja ruumi, tunneb selle eemalt ära selle järgi, et oksad paiknevad justkui korrapäraste rõhtsate korrustena ümber tüve.

18 araukaaria liigist kõige tuntum kõrge araukaaria pärineb Uus-Meremaast põhja poole jäävalt Norfolki saarelt ja see on ka ainus koht, kus see looduslikult levib.

„Ränduri taimeraamatus” kirjutab Urmas Laansoo, et esimeste eurooplastena nägid seda puud 1774. aastal kapten James Cook ja tema meeskond. „Alates 1793. aastast hakati taime kasvatama kultuuris, kuid tema teaduslik kirjeldus avaldati alles 1952. aastal. /…/ Kõrge araukaaria talub hästi liivast pinnast, mõõdukat tuult ja soolase vee pritsmeid ning seepärast kohtab teda eriti sageli ranniku lähedale istutatuna. /…/ Kõrgel araukaarial on triibuliste, sinakate ja hõbevalgete okstega ning erineva võra ja okka kuju ning võra suurusega sorte, kuid neid kasvatatakse harva.”

Mõisahäärberites ja muudeski avarates ning kõrgete lagedega ruumides oli kõrge araukaaria väga menukas toataim 19. ja 20. sajandi vahetusel. Graatsiliste okste ja pehmete okastega taime hüüti toakuuseks. Keskküte muutis ruumid selle jaoks aga liiga kuivaks ja palavaks.

Kena ja kahara, silma järgi umbes meetrikõrguse taime hind oli lillepoes 36.50. Kõrge araukaaria tasub koju tuua siis, kui teil on talveaed või mõni muu valge, õhurikas, jahe ja suur ruum, kus talvel on sooja kuni 15 kraadi. Valge ruum võib olla ka natuke soojem.

Araukaariat ei tohi üle kasta ja sellele ei meeldi ka kuivale jääda, keskküttega ruumis tuleks sedagi taime piserdada. Kui taime valesti kasta või kui ruum on liiga soe või pime, siis vajuvad araukaaria oksad longu ja kahjuks nende ilus asend siis enam ei taastu. Taimele sobib nõrgalt happeline kasvumuld. Suitsetajal ei maksa araukaariat endale tahta, sest suitsuses õhus tõmbuvad okkad kollaseks ja varisevad ruttu.

Teistest araukaaria liikidest on meil müügil olnud ka tšiili araukaariat (A. araucana) ja Bidwilli araukaariat (A. bidwillii), neile ei maksa pai tegema minna, sest ka väikeste toataimedena on nende okaste tipud väga teravad.