Unustamatu 1988. aasta „Viljaveskis“: rõõm ja mure käsikäes

Foto: Meelis Lokk / Postimehe arhiiv / Scanpix

Maa Elu jätkab 18. oktoobri ja 8. novembri lehes alustatud ülevaadet omaaegse „Viljaveski“ saadetest 1988. aastal.

16. juunil 1988 juhtus midagi enneolematut – pärast mitut rahumeelset öölaulupidu vabastati Karl Vaino EKP KK 1. sekretäri ametist ja kutsuti tagasi Moskvasse. Tema asemele määrati Vaino Väljas, kes oli rahvale tunduvalt meelepärasem. Inimeste enesekindlus tõusis, nagu ka usk sellesse, et ühel meelel olles nad võivadki oma tahtmist saada. Kui ülevaid tundeid 1988. aasta suvi eestlastes ka tekitas, läks elu esialgu edasi endist rada.  

Nokk kinni, saba lahti

20. juuni saadet alustas Mati Narusk kõneka muusikapalaga „Ei saa mitte vaiki olla”. Kõnekas oli ehk seegi, et saade läks veerand tundi üle lubatud pikkuse – see kestis 75 minutit lubatud 60 minuti asemel. Narusk lähetas teele jaanipäeva-eelsed head soovid kõigile, kelle südameis loitis õigluse tuli, aga sellega oli saate pidulik osa läbi.

Seekord oli saatejuhile abiks tulnud ETV õppestuudio praktikant, ameti poolest Rakvere rajooni Õitsengu kolhoosi peaveterinaararst Kalmar Kala, kes rääkis sellest, millest kõige paremini teadis: „Piima GOST (Nõukogude Liidus kehtinud riiklik tehniline standard) on muutunud, aga selle saavutamine pole reaalne. Eelmine piimastandard pärineb 1970. aastast ja on oma aja ära elanud. Uus GOST on esitatud piimakombinaatidele, aga majanditele on öeldud vaid seda, et see hakkab kehtima uuest aastast. Majandeil on viimane aeg hakata ennast sellega kurssi viima, sest rangematele kvaliteedinormidele mittevastav toodang läheb madalamasse sorti ning selle eest saab vähem raha. Uue GOSTi järgi ei tohi vastuvõetava piima temperatuur ületada +10 ja eriti head hinda hakatakse maksma sellise piima eest, mille temperatuur ei ületa +5 kraadi. Tore lugu küll, sest möödunudaastasest jahutusseadmete vajadusest rahuldati ainult veerand. On see siis käsu- või kasumajandus? Teame, et ei jätku pesuvahendeid ega sooja vett, piimal on söödamaitse, puudu on ligi 400 lüpsjat.”

Piima kvaliteedist rääkis Kalmar Kala ka 5. juulil, seekord Paide piimakombinaadis. Seal tõdes ta nukralt, et kõrgemat sorti piima varuti eelmisel aastal kahjuks vaid 37,4%, ja sellest juba Emmentali juustu ei tee.

Veel korra rääkis Kala piimast, täpsemalt individuaalsektori piimakarja iga-aastasest vähenemisest, 30. augustil: „Piimapunktide ja meiereide kaotamisega tehti loomapidajatele karuteene. Praegused piimaringid ei õigusta ennast, sest suvel kipub piim seal hapuks minema, talvel külmuma. Lehmapidajad aga ootavad tundide viisi autot. Probleem on ka piima kvaliteedis. Kogu individuaalsektori piim valatakse ühte tsisterni ja kombinaadis tehakse üks proov – piim läheb igal juhul II sorti, sest I sordi hinda pole individuaalsektorile ette nähtudki.” Ja ta lisas: „Aastaks 2000 kavatsetakse Eestisse rajada 10 000 talu – aga kui  suhtumine piimatootjasse ei muutu, siis on see äärmiselt küsitav.”

Häda, mis taevani kisendas

Nii et kaugeltki kõik ei olnud ülev ja rõõmust ülevoolav. Tollaste põllumeeste mällu jäi too aasta, nagu ilmselt jääb ka tänavune suvi, erakordse põua poolest.

18. juuli saadet alustas Rein Hanson nukral noodil: „Viimaste päevade ja nädalate põhiteema on aga vähemasti Lääne-Eesti rajoonides põud. See imekaunis suvi, mis suvitajate jaoks võib kogu sajandikski unelmate suveks jääda, tähendab Saaremaa, Hiiumaa ja Haapsalu rajooni põllumeestele ka paljude aastakümnete kõige karmimat põuda. Ärgu teiste rajoonide maamehed minust valesti aru saagu – tean küll, et see suvi on omamoodi karm ja kapriisne  olnud igal pool, ent Lääne-Eestis on seekordne põud võtnud tänaseks juba loodusõnnetuse mõõtmed. Nagu palju-palju aastaid tagasi on selle õnnetuse epitsenter jälle Saaremaal, kus omakorda üks kõige enam kannatanud piirkondi on Sõrve.

Masendav on vaadata lambakarjamaad, kus maa on mustale mullale näritud, masendav on näha oma füüsiliste eelduste poolest lopsakat rohusööta vajavat musta-valget karja  rebasevärvi maal jooginõude ümber rüselemas; masendav on näha kalli raha eest parandatud poolesajahektarist uudismaaobjekti madalal maal, kus pole tärganud mitte ükski odratera,  masendav on eemalt päris ilus paistev kollane rukis, kus kõrred ometigi paiknevad viiesentimeetriste vahedega.

Ametlike hinnangute järgi on Saaremaal täielikult hukkunud 25% suviteraviljast, 41% köögiviljast, 30% söödajuurviljast, 11% taliviljast ja 3% kartulist. Osaline põuakahjustus on tabanud 75% suviteraviljast, 89% taliviljast, 59% köögiviljast ja 28% söödajuurviljast. Nagu näeme, annab enamik arvupaare kokku 100%, nii et kahjustamata põlde polegi …

Nii see põllumehe elu on. Halisemata siinkohal ülearu pikalt juhtunu üle, mida niikuinii enam ka kõige kangema dekreediga parandada ei saa, mõtlen lihtsalt, kuidas edasi. Mulle meenub ühe meie vabariigi väga kõrge ülemuse sõnavõtt kevade lõpul, kui ta ütles, et meie toidulaud on garanteeritud, kuivõrd põllumees olla planeerinud tänavuseks terasaagiks 35 ts/ha. Ah see siis oligi see ainus ja kindel garantii? Millal ometi saame aru niisugusest laste liivakasti tasemel planeerimise hukatuslikkusest? Muidugi, plaan võiks olla veel tänagi reaalne, kui põllumehe kaubanduspartneriks poleks riik abstraktselt, vaid usaldusväärne varudega partner. Niisuguses olukorras ostab põllumees kogu maailmas lihtsalt raha eest vilja juurde, söödab oma loomad ja täidab oma lepingud, kuigi muidugi kasinama tuluga kui heal aastal. Aga meie põllumehel pole paraku aimugi, kui palju ta vilja juurde osta saab. Mõistlik maamees tapaks sel sügisel karja väiksemaks, et ülejäänud osa täisväärtuslikult toita, aga kes seda lubab ja mis siis homme saab? Olen 100% nõus, et lõpuks leitakse mingeid võimalusi ja vahendeid nagunii ja selleks, et hädalisi aidata, ATK ülepea olemas ongi, aga milleks kõik see teadmatus ja närvikulu seal vahepeal? Mis teha, esialgu on elu veel just niisugune …” lõpetab Hanson oma monoloogi sama kurval toonil.

2. augustil kordab sama juttu Märt Müür: „Maamees ütleb, et kui kombainid viljas, siis ka sügis käes. Selle järgi võttes peaks sügis juba paar nädalat vana olema ja sealjuures üsna kahvatu näoga, sest suvine põud on viljatera peeneks küpsetanud ja saak loodetust tublisti väiksem. Rajoonides loetakse-rehkendatakse kokku alla 20 ts/ha (plaan oli, teadagi, saada üle 35). Aga parata pole midagi, ilmataat käsukorrale ei allu.”

Põuast ei pääse üle ega ümber Mati Naruskki 30. augusti saates: „Põllumees külvas tänavugi seemne suurte ootuste ja lootustega mulda, aga … aastad pole vennad. Nüüd on 8 ts/ha saak mõnele majandile hea tulemus, sest paljudelt põldudelt pole kõrtki koristada. Elama aga peab ja õnneks on olukord piirkonniti ka mõnevõrra erinev. Paide rajoon sai põua tõttu pisut vähem kannatada, aga nüüd teevad sajud liiga ja ega ole kerge siingi.”

Narusk saab saatelõigu lõppu lisada ka midagi head: „Kirna kolhoosis aga on suudetud 80% teraviljast koristada ja saak on 29,2 ts/ha, mis on vabariigi paremaid – kui mitte parim.”

Samas saates annab Naruskile intervjuu EKP KK II sekretär Artur-Bernhard Upsi, kes püüab põllumeeste tuju tõsta, kinnitades, et vabariigi juhtkonna prioriteet kuulub kindlasti põllumajandusele.

Upsi: „Meil on tungiv vajadus paigutada vahendeid teistest rahvamajandusharudest ümber põllumajandusse, et tugevdada selle materiaal-tehnilist baasi ning luua võimalused maaelu kiiremaks arenguks. Mitmes meie maa piirkonnas on seda teed juba mindud nagu Irkutski  oblastis ja Läti NSVs. Muidu on nii, et suured linnad laienevad ja tööstusehitised kerkivad, aga toiduaineid on kesiselt. Eelseisval EKP Keskkomitee pleenumil see teema tõstatatakse. Muidugi on oodata ka vastuseisu, kuid teist teed meil ei ole.”

Ei ole midagi uut siin päikese all

Kõik kordub. Enam-vähem igale tänapäevasele protsessile võime leida minevikust paarilise. Praegu oleme ühendanud valdu, kunagi – enamasti 1970. aastatel – ühendasime kolhoose. Kõik kokkuhoiu nimel, nii praegu kui ka siis. Ja nagu praegu ei ole kõik läinud kui lepase reega, ei läinud ka siis.

16. veebruaril võttiski Märt Müür uuesti kõne alla ühe pikalt vindunud probleemi: „Nüüd aga loo juurde, mis on meie põllumajandusele tüüpiline. Nimelt ühendati 12 aastat tagasi Sandla sovhoos Kõljala sovhoosiga.  Keskus jäi Kõljalasse, sovhoos jäi sama nime kandma ja Sandla inimesed hakkasid end tahes-tahtmata ääremaalastena tundma. Sandla sovhoos oli 11 000 ha suur, Kõljala 6000 ha, mõlema majandus vastuvõetaval järjel ja inimestel oli mõlemal puhul oma majandi tunne hinges. Kuid ometi pandi leivad tol ajal käsu korras ühte kappi. Ja nüüd on rahval juba paar aastat soov uuesti lahku minna. On peetud koosolekuid ja hääletatud, kuid lõpliku otsuseni pole jõutud ja see teeb inimesed nõutuks.”

Müür ajab juttu Sandla osakonna töökoja ja aiandi töötajatega. Jutuajamisi kokku võttes võib öelda, et:

* elu siinmail on viimastel aastatel kehvemaks läinud;

* 12  koos elatud aastaga on üle 100 töötaja vähemaks jäänud, sest kultuurielu on soikunud, noortel pole meelepärast tegevust ja nii minnaksegi ära;

* asjaajamine on keeruline, sest keskusesse on siit kümmekond kilomeetrit, kuid iga vajaliku jupi järele tuleb sinna minna. Keskuse rahvas pole ka eriti lahke, hoiab kõike oma  meestele;

* ühtset kollektiivi pole kujunenud. Inimestele on hinge jäänud näiteks see, et esimese asjana pärast ühinemist viisid Kõljala mehed Sandlast ära puhkpillide komplekti. Läks trumm ja kogu orkester. Mõni aeg hiljem saadeti kontrabass tagasi, kuid sellelgi polnud enam keeli peal.

Müür: „Inimestel on lastud kolmel korral hääletada. Ühel korral oli hääletus isegi salajane ja iga kord saadi vastuseks, et lahutame, ometi on ikka kokku jäädud. Miks?”

Direktor Tõnu Hütt: „Tulid isemajandamine ja enesefinantseerimine ning kui olime kõik poolt- ja vastuargumendid läbi rehkendanud, siis leidsime, et pole õige majandit kaheks lahutada, sest siis ei vea välja üks ega teine. Niisiis oleme otsustanud oodata 1988. aasta lõpuni ja otsustada siis.”

Sama teema natuke teisest nurgast võttis 29. märtsil üles Rein Hanson: „Haapsalu rajoonis lahutati selle aasta jaanuaris endine suur Karuse kolhoos kaheks: Vatla ja Karuse kolhoosiks. Muidugi oli see lahutamine omaaegse administreeritud liitmise n-ö vigade parandus, aga probleem pole selles. Probleem on selles, et lahutamisel tekkisid arusaamatused sotsiaalehitusse paigutatud vahendite jaotamise pärast ja kokkuleppele pole ikka veel jõutud. Põhivaidlus käib kuue korteri kasutamise ümber, kusjuures Vatla kolhoosi esimees ütleb, et kui need korterid nende kasutusse jäävad, siis neil muid rahanduslikke pretensioone ei ole. Karuse esimees ütleb, et nendest korteritest pole inimesi keegi välja ajanud ja nad võivad seal sees elada, kuni Vatlas uued majad valmis saavad. Vatla esimees ütleb, et suuline lubadus ei maksa midagi, tema jääb rahule alles siis, kui see on ka paberil fikseeritud.

Haapsalu ATK esimees Toivo Kivimäe kinnitas, et probleemi on arutatud ATK nõukogus ja seal lubas Karuse samuti, et inimesed võivad seal edasi elada, nii et tema ei näe edasiseks protsessimiseks enam põhjust. Ometigi pole kokku leppida õnnestunud.

Hullemgi veel. Hanson: „Eilseks kutsuti kokku Vatla kolhoosi üldkoosolek, et võtta vastu seisukoht Karuse kolhoosi vara jagamise asjus. See koosolek näitas armutu selgusega, kui vägivaldne, ülekohtune ja aastakümneid pikki pingeid tõi kaasa omaaegne majandite sunniviisiline liitmine. Sellega kaasnes tänaseni tajutav stress, inimeste kodupaikadest minemasundimine, töötahte langus ja mis kõik veel. Koosolekul süüdistati ATK juhatajat, juhataja asetäitjat ja ATK nõukogu esimeest äraostmisest ja altkäemaksust kuni alkoholi kuritarvitamiseni välja. Vastavalt üldkoosoleku protokollile otsustas Vatla kolhoos Karuse kolhoosi kohtusse kaevata. Nii et lahutus kestab.”