Jaanus Aun: Omanikutunne on metsale päris tugev kaitse

Jaanus Aun arvab, et tasub edendada just vabatahtlikku looduskaitset. Foto: Viio Aitsam

Metsa ja muu looduse kaitsmine on päevakorral ja moes. Paraku lisab see omajagu pinget looduskaitse ja metsaomanike suhetesse.

Riigi sihtasutuse Erametsakeskus juhataja Jaanus Aun on erametsanduses tegutsenud kakskümmend aastat. Nii praegusel ametikohal kui ka eelmisel (2002–2006 oli Jaanus Aun Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees) on ta näinud looduskaitse ja erametsaomanike suhete arengut lähedalt pealt.

Miks nii on, et looduskaitse on tänaseni metsaomaniku jaoks pinget tekitav probleem, kus vastuolu tegelikkuse ja soovitu vahel on suur?

Ega seda soovitut väga üheselt määrata ei saa. Meie ühiskonnas pole sellist kokkulepet ka, kui just ei arvesta neid ametlikke otsuseid, et nii ja nii palju peab metsamaad kaitse all olema. Seisukohti looduskaitse ulatuse ja sisu osas on pigem palju – alates sellest, et midagi ei peaks kaitsma, ja lõpetades sellega, et kaitsma peaks kõike.

Kuidas looduskaitsepiiranguid rakendada nii, et konflikti ei oleks ja maaomanik ka rahul oleks? Minu arvates võiks see olla kokkuleppimise tee, lepinguline suhe.

Mulle Eestis on väga meeldinud vääriselupaikade* kaitsmine vabatahtliku lepingulise süsteemi alusel. Seda on palju kritiseeritud – keskkonnakaitsjad seepärast, et paljud erametsades olevad vääriselupaigad on veel lepinguta, ja maaomanikud seepärast, et lepingutingimused pole piisavalt head, aga kui selle lepinguni ikkagi jõutakse, siis metsaomanik võtab selle olukorra omaks. Olukord, kus on jõutud kokkuleppeni, tõmbab kõige rohkem konfliktide pinget maha.

Palju kurjemad on maaomanikud seal, kus on kehtestatud riigi määratud looduskaitse: need alad on kaitse all ja punkt, sinu maa selle hulgas. Kui kaasneb kompensatsioon, siis on nördimus väiksem, aga oleneb ka, kui suure bürokraatiaga kompensatsiooni saamine seotud on.

Kokkulepe on parem. Üht sellist instrumenti, vabatahtlikku lepingut on rakendatud juba 20 aastat ja seda tuleks edasi arendada.

Millest võiks tulla, et avalikud sõnavõtjad justnagu ei saa aru metsaomanikuks olemisest – üle kõige kõlab, nagu oleks neil ainult majandushuvi?

Majanduslik külg ei ole muidugi ainuke. Samas on see metsaomaniku jaoks tavaliselt üsna olulisel kohal – turumajanduslikus ühiskonnas on normaalne, et omandist ka kasu saadakse. Metsaomanikul on ootus samuti kasu saada, olgu või küttepuude varumisega.

Teisalt tegime hiljuti koostöös keskkonnaagentuuriga päringu metsaregistrisse, kust tuli välja, et tervelt kolmandik majandatava erametsa katastriüksustest (pindalaliselt) on sellised, kuhu viimase kümne aasta jooksul pole metsateatist esitatud. Neid metsi ei majandata, ei raiuta. See tähendab, et on terve hulk omanikke, kes majanduslikku kasu ei pea nii tähtsaks. Kindlasti on nende hulgas ka neid, kelle metsaomand on nii väike, et seda ongi väga keeruline tulusalt majandada, kuid suurem osa, usun, on seotud mõttelaadiga, et las loodus toimetab.

Need on sisuliselt nagu eraviisilised kaitsealad – on majandusmets, omanikud maksavad igal aastal maamaksu, aga nad ei majanda oma metsi. Et selle otsuse on nad ise teinud, ei võta nad seda piiranguna, vaid see on näiteks kas osa maaomanikuks olemise identiteedist, pere traditsioon vms. Head uuringut ei ole selle kohta tehtud, miks inimesed nii käituvad.

Mulle tundub, et kui majandav metsaomanik soovib, et temaga arvestataks, et tema metsa puutuvad riiklikud otsused temaga läbi räägitaks, siis selle taga on ka veel midagi muud kui ainult tahtmine tuluallikast mitte ilma jääda.

Kindlasti. See on see, millest ühel seminaril rääkis Viljandimaa metsaomanik Mihkel Maala – „ma pole oma metsa enam oodatud”. Tema ütles seda seoses Natura nn varialaga, mis ootamatult ta metsa kaardile ilmus. Inimesel võib olla majandamissoov või ka mitte, aga kui ta saab teate või kirja, et teda informeerimata on tema maa võetud kaitse alla, on see eelkõige õiglustunde riivamine. Omanik tunnetab ebaõiglust. Selliste olukordade teke looduskaitsele kasuks ei tule – metsaomanik hoopis kaugeneb loodusest.

Kui sotsioloog Ülo Vooglaiu termineid kasutada, siis sellesse inimesesse pole suhtutud kui subjekti, kellega suheldakse, vaid suhtutakse kui manipuleerimise objekti, keda lihtsalt koheldakse. See pole väärikas.

Jah. Riik vahel ju kasutab ikkagi ka sunnimeetodeid, kui näiteks on tegu mõne kaitsealuse liigiga, kes peab püsima jääma jne – ei ole lõpuni usaldust, et mets ametliku kaitseta alles jääb. Aga see ei tähenda, et ei peaks inimestega rääkima. Omaniku kaasamine protsessi on minu meelest elementaarne.

Kas on olemas mingit eestikeelset teoreetilist alust, mille abil vabatahtlikku looduskaitset edendada?

Ma ei tea sellist. Nii-öelda laual on see teema olnud seoses ökosüsteemiteenustega. Aasta tagasi oli üks seminar, kus olid esinejad Oxfordi ülikoolist. Seal räägiti Inglismaa kogemusest, kus maaomanike keskkonnahoidliku käitumise hüvitab mitte riik, vaid erasektor. Tuntud brändidega tugevad ettevõtted aina rohkem eraldavad selleks raha.

Võib-olla võiks see olla kunagi ka meie tee. Saaks kohmakad riiklikud mehhanismid vahelt välja. Selle, et maaomanik ei majanda, maksab kinni keegi kohalikul turul tegutseja, kelle oma tegevuses on keskkonna jalajälg suur, kuid sisimas soov loodusele midagi tagasi anda. Maaomanik ei majanda, arvestab oma saamata jääva tulu kokku, aga ei pea küsima ka täissummat, vaid osa – lisab sellega ka oma panuse ja naudib seda esteetilist väärtust.

Keskkonnakaitsjate poolelt mulle meeldivad need juba Eestiski tekkinud seltskonnad, kes püüavad metsa kaitsta oma raha abil. See on aus lähenemine selle kõrval, et vaid rääkida teistele, kuidas nad käituma peaksid.

See võib vast tekkida metsaomanike poolel ka – üks seltskond, kes teatab, et korraldame ise oma metsas looduskaitset ja ärgu teised tulgu ette ütlema?

Vabalt. Aga kui mõelda kolmandikule, kes juba praegu ei majanda... Seda oma looduskaitsena ekstra välja kuulutama paneks vahest vaid soov oma meelsust näidata.

Minu meelest tasuks looduskaitsjatel, selle asemel, et metsaomanikes vastaspoolt näha, hoopis näiteks toetada erametsaliidu taotlust muuta maksuseadust nii, et metsa majandamisel oleks füüsilistele isikutele mingis ulatuses puidu müük maksuvaba. Samas ei peaks tagastatud metsamaa müük enam tulumaksuvaba olema. Praegune kord, mis annab maksusoodustuse hoopis maa müümisel, soodustab metsakinnistute müüki, aga vaja oleks, et füüsilisest isikust omanike omand drastiliselt ei väheneks.

Omanikutunne on päris tugev kaitse metsale. Näiteks mõni majandajast metsaomanik ütleb ka: ma majandan, aga oma maja taha metsa harvesteri ei lase. Looduskaitse võiks võita sellest, kui omanike paljusus säilib. Ja vaja on meetodeid, mis ei tooks kaasa metsaomanike kohtlemist suhtlemise asemel.

Miks ühiskond ei märka omanikutunnet, vaid rahahimu?

Rahahimu on ka olemas ja võib-olla need taunimisväärsed asjad jäävad lihtsalt rohkem silma. Teine asi, et erametsandusega lohiseb siiani kaasas 1990. aastate lõpu halb maine.

See on miljoni dollari küsimus, kuidas ühiskonnale selgeks teha metsaomanikuks olemine, mille põhiosa ei ole rahahimu. Majandusliku kasu saamine on oluline komponent, aga selle kõrval on omanikule tähtsad teised väärtused ka. Oleme proovinud seda selgitada, aga tundub, et raha tagaajamine on ühiskonnas stereotüübina üsna tugevalt kinnistunud. Väga kurb.

Mulle tundub vahel, et see pole kinnistunud, vaid on kuidagi tagasi pöördunud – vahepeal on olnud aeg, mil omanikuks olemine oli Eestis ideaalina ka au sees.

Võib-olla see tagasipöördumine on paratamatus, mis kaasneb raie intensiivistumisega. Kuna on palju küpseid metsi, siis raie ongi intensiivsemaks muutunud, teede äärest on seoses pehmete talvedega raiutud rohkem jne. Raiesmikud jäävad inimestele rohkem silma ja lageraie nägemine seostub vaatajale kohe sellega, et metsas on käidud raha pärast. Selline stereotüüpne suhtumine. Hästi kasvavaid noorendikke tavaliselt metsakauge inimene ei märkagi.

Viimastel aastatel on nähtud raielanke rohkem ja see on mõjutanud metsanduse mainet negatiivses suunas.

Kas linnastumine võiks olla üks suhtumise muutumise põhjus?

Võib küll olla. Vaadata tasub ka, mis tonaalsust käimas olevas metsadebatis hoitakse. Omandiõiguste austamine kuulub pigem parempoolse konservatiivse maailmavaate juurde. Nüüd on tulnud peale seda põlvkonda, kes ise pole näinud nõukogude aega, mil kõik oli kõigi oma. Neil pole negatiivset isiklikku kogemust minevikust. Võib-olla mõjub kaasa ka see, et inimestel on kombeks arvata, nagu oleks parem alati seal, kus meid ei ole. Leitakse, et teistmoodi on parem.

Selle põhjal, kuivõrd olen metsadebati ülesastumisi jälginud, tundub mulle, et selles voolus, mis on praeguse metsamajandamise vastu, on palju noori linnainimesi. Väga tugevalt domineerib vasakpoolne, ühise omandi joon, mida iseloomustab seisukoht, et loodus ei peaks kellegi eraomandis olema.

Kuhu see viib?

Ei tea. Praegu on see lihtsalt ühiskonnas silma hakkav mõttevool. Kui see pikas joones kasvab, mis siis on... Võib-olla tehakse kogu süsteem ringi. Praegu toimib turumajandusliku ühiskonna mudel, aga võib-olla tulevikus ongi nii, et otsustatakse: natsionaliseerime maaomandi – seekord siis ise, kuulutame kõik rahva omandiks ja teeme ühe suure rahvuspargi.

Mul on meeles üks kirjutis, kus oli öeldud, et kui ikka meie, linnainimesed, kes me oleme ühiskonnas enamuses, tahame, et rohkem puid ei raiutaks, siis rahvahääletusel selle me ka saavutaks.

Rahvahääletusel see olekski nii. Linnainimesed piiraks teiste inimeste omandi kasutamist. Maainimesed võib-olla seepeale tahaksid piirata linnainimeste korteriomandi kasutamist. Kuna maainimesed on vähemuses, siis nad ei võida. Linnainimesed saavad edasi kasutada oma korterit täitsa vabalt, aga maainimene metsa enam kasutada ei saa.

Õnneks on Eestis ikka oidu olnud siiani.

Kaalukausid on nii palju kaldus, et eesti traditsiooniline elulaad, mis loomulikul kombel nagunii muutub, võib sattuda lükata ja tõmmata olukorda – on ohus.

Eks ohus ole see nagunii. Aga me ei tea, kuidas paarikümne aasta pärast on. Meie siin ütleme, et erametsaomand on väärtus, sest inimene hoolib maast, panustab selle heasse käekäiku jne, aga praegusekski on hulk selliseid igapäevaseid tegevusi, mis on kord olnud, aga enam ei ole. Kas me siis nutame iga päev, et meil neid pole?

Kõlab karmilt, aga võib-olla on erametsaomand kunagi samuti ajalooline nähtus. Ütleme, et see on väärtus, aga me ei tea, mida suured protsessid ühiskonnas võivad muuta.

Juba väga palju on inimesi, kes räägivad, et peaks inimese vahelesegamise metsaasjadesse üldse ära lõpetama. See näitab, et juba ongi ühiskonnas meelsus muutunud ja on olemas tahe korraldada neid asju teistmoodi.

Kommunistlikud pöörded kiirustasid likvideerima eraomandit, et inimestelt ära võtta turvatunne. Kas nüüd siis oma riigis...

Mingil ajal lugesin metsadebati sõnavõttudest isegi selliseid arvamusi, nagu olekski eelmine riigikorraldus parem olnud. Mulle, kes ma ikka mäletan nõukogude aega, oli seda õõvastav lugeda.

 Ma ise pean jätkuvalt väärtuseks erainitsiatiivi, maast hoolimist, maa ja loodusega sügava sideme hoidmist hinges. Aga me keegi ei tea, mis suhtumine 50 aasta pärast on. Võib-olla siis on Eestis kolm linna ja kogu ülejäänud maa rahvuspark. Võib-olla inimesed on siis väga rahul ja õnnelikud selle üle.

* Vääriselupaik on majandatavas metsas ala, kus suure tõenäosusega võib esineda kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdis või haruldasi liike.