Linnud, kelle põhitoiduseks on kala

Kormoran Pärnu lahes.

FOTO: Henn Soodla

Lihatoiduliste linnuliikide hulgas võime leida nii selgroogsetest maismaaloomadest, putukatest ja teistest lülijalgsetest, koorikloomadest ja limustest ning kaladest toituvaid linde. Päris kindlat, vaid üht liiki või kitsamat loomarühma tarbivaid linde polegi. Põhiliselt kalu söövad kuue linnuseltsi esindajad: pingviinid, kaurid, pütid, tormilinnud, pelikanid ja haigrud, kokku umbes 320 liiki.

Ka teistes linnurühmades on rohkesti kalatoidulisi, näiteks kosklad, kajakad, ännid, tiirud, käärnokad, alklased, hulk kullilisi, paar kakku, hulk jäälinde jt. Värblindude hulgast söövad kalu juhuse avanedes paljud vareslased, meil näiteks hallvares ja ronk, kes aga ise aktiivset kalajahti ei pea. Ka mitmed kajakad ja kullid, näiteks must-harksaba, lepivad kaldalt leitud või veepinnal ulpivate surnud kaladega. Peale kalade püüavad hea sukeldumisvõimega pingviinid, enamik alklasi ja tormilinde ning mitmed teisedki ookeanilinnud ka vähilaadseid (nn krilli) ja väikesi peajalgseid (seepiaid ja kalmaare).

Toitu hangivad eri linnuliigid üsna mitmel viisil. Pingviinid, sukel-tormilinnud ja alklased (nt krüüsel, lunnid, tirgud) kasutavad vee all sõudes tiibu. Enamikul teistel veelindudel on põhilised sõudevahendid ujulestad. Veealust kalajahti peetakse enamasti horisontaalselt ujudes. Seda harrastavad kaurid, pütid, kormoranid, kosklad ja algid. Pingviinide ujumisvõime lubab neil sukeldumissügavust väga operatiivselt muuta ja nad lausa sähvatlevad üles-alla, kala- või krilliparve liikumise järgi.

Mitmed linnud tabavad kalu sööstsukeldumise teel. Nii talitavad mitmed pelikanid ja pelikaniliste seltsi kuuluvad suulad, kes mere kohal tavaliselt salkadena lennates-patrullides kalaparve märgates tõmbavad väljasirutatud tiivad keha ligi kokku ja kukutavad end pea ees mitmekümne meetri kõrguselt vette. Langemishoog viib neid kuni 10 meetri sügavusele, kus kahmavad kala või kalmaari noka vahele. Nad võivad vee all jalgade ja tiibade varal ujudes oma saaki jälitadagi, jõudes mõnikord kuni 25 meetri sügavusele.

Samasse linnuseltsi kuuluvad kormoranid – neid on maailmas üle 40 liigi – seiravad saaki veepinnal ujudes ja kala märgates sukelduvad. Nad liiguvad vee all suurte ujulestadega jalgadega ja tiibadega sõudes ning võivad mitu minutit kestval püügiretkel küündida kuni 45 meetri sügavusele. Püütud kalad kugistatakse kohe alla, enne seda muidugi keeratakse nad pea ees neelu poole. Poegade toitmiseks öögatakse saak tagasi kurku, kuhu pojad selle juba poolseedunud toidumassi järele peadpidi küünitavad.

Enamik pelikanilaadseid pesitseb ookeanisaartel hiigelkolooniatena ja nende miljonite lindude poolt sinna kümnete või sadade aastatuhandete kestel poetatud väljaheidetest on moodustunud paksud guaanolademed, mida oskasid väetisena kasutada juba inkad.

Alklased, nagu tirgid, krüüslid ja teised, kasutavad sukelujumisel nii jalgu kui ka tiibu. Pesitsusajal püütud kalad võtavad nad ristipidi noka vahele, isegi kuni tosin korraga, hoides neid ülanoka ja keele vahel. Kalanoosiga pesa poole lennates jäävad nad tihtipeale silma ännidele, varasema nimetusega röövkajakatele, kelle sihikindlad ründed sunnivad kalakandjaid oma saagi hülgama ja röövlitele loovutama...

Sööstsukeldumise teel püüavad kalu ka jäälinnud, kes aga tulevad saagiga tagasi varitsusoksale ja seal selle alla neelavad või pesaurgu poegadele viivad. Kala- ja merikotkas küll sööstavad oma saagi poole, tiivad taha koomale tõmmatud, jalad ette sirutatud ja teravate küünistega varustatud varbad harali, kuid aktiivselt ei sukeldu, vaid püüavad võimalikult madalalt vette süüvida. Uuesti lendu saamiseks nad justkui toetuvad oma veepinnal laiali aetud tiibadele. Püütud kala kannavad nii nemad kui ka Kagu-Aasias leiduvad kalakakud küüniste vahel, kusjuures kalakotkas sätib saagi pea lennusuunas ettepoole, vähendamaks õhutakistust. Kalakakud rabavad kalu veepinna alt ka pilkases pimeduses oma sulgedeta pikkade jalgade varal, sealjuures sulestikku märjaks tegemata.

Paljud pelikanid ja kormoranid tavatsevad madalamas vees kalu jahtida kambakesi. Nad piiravad kalaparve poolringis sisse ja ajavad selle jalgadega ägedasti summides kalda poole. Pelikanid kahmavad kalu peamiselt pindmisest veekihist ja koguvad neid nokaalusesse pauna, kormoranid tabavad oma saagi sügavamalt ja kugistavad alla.

Omapärane on lõunameredel elavate käärnokkade kalapüük: nad lendavad otse veepinna kohal, nokk avatud ja pikema alanoka tipp pisut vees. Nokaga kalakest puutudes surutakse nokk kokku ja neelatakse saak n-ö käigult. Meie tiirud aga lendavad kümmekonna meetri kõrgusel vee kohal ja sööstavad kala, enamasti ogalikku märgates alla ja napsavad saagi nokka, ise vette süüvimata.

Haigrud kütivad kalu neid madalas vees varitsedes. Mõnikord löövad nad ohvri pika terava nokaga nagu piigiga läbi. Saagi neelavad nad samas alla ja kui pojad on toita, öögatavad neile toidu pesaplatvormile. Sügisrändel võib hallhaigruid näha rohumaadel, kus nad püüavad ka hiiri, nälkjaid ja muid loomakesi. Mõned „kõverkael-kured” aga jäävad talveks siia, osates elus püsida mõnel kinnikülmumata veesoonel toitu leides.

Populaarne

Tagasi üles