Puhta toidu taga tuleks näha põllumeest

Noorte Põllumeeste klubi käis läinud kuul enne eksameid külas kolmel ettevõttel: Scanolas uurimas, kuidas tehakse rapsiõli, seejärel Kõo Agro biogaasijaamas ja osaühingus Mangeni PM. Foto: Erakogu

Siim Sepp on Eesti Maaülikooli tudeng, kes õpib bakalaureuseõppe kolmandal kursusel ja on tudengeid koondava Noorte Põllumeeste Klubi juhatuse aseesimees.

„Meie organisatsioonis on mõlemat – kõik on üliõpilased, aga osa meist on juba ka ettevõtjad,” lausub ta. Ise õpib Sepp põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Nagu enamik kaasüliõpilasi, leidis temagi eriala sedakaudu, et pere oli varem põllumajandustootmisega tegelenud. Umbes 80 protsenti üliõpilastest tulebki eriala õppima, kuna on varem sellega kokku puutunud.

Põllumees on toidutootja

Noorte Põllumeeste Klubi loomisaeg jääb 1970. aastate lõppu, kuid vahepeal selle tegevus hääbus. Taasasutamine toimus 2013. aastal, sellest ajast on noorte eesmärk tugevdada üliõpilaste ja praktikute sidet.

„Korraldame külastusi ja noorte põllumeeste arutlusõhtuid,” kõneleb Sepp. Liikmeid on 25 ja kellegi ees, kes oma teadmisi laiendada tahab, ust kinni ei panda. Siiski võib öelda, et põllumeheamet pole Eestis noorte seas ülearu populaarne.

„Põllumajanduse maine Eestis pole nii hea kui mujal maailmas,” nendib Sepp. Näiteks tänavu astus põllumajanduserialal esimesele kursusele 26 üliõpilast, oodatust kõvasti vähem. „Kohti on 50 inimesele.” 

Noore vaatevinklist on põllumajandusele külge jäänud liiga palju minevikku, et kõik on raske ja must, kuigi tänapäeval ei erine moodsa traktori juhtimine kuigivõrd arvuti taga töötamisest.

„Tehnoloogia on viimastel aastatel jõudsalt arenenud,” sõnab Sepp. „Põllumajandustootjat võiks võtta kui toidutootjat, kes toob toidu su lauale. Meie oleme niimoodi püüdnud seda pilti inimesteni tuua – mitte et põllumees on see, kes teeb ainult rasket musta tööd.”

Ametil on perspektiivi

Niiviisi, noorte vaatepunktist vaadates, on asjal jumet küll, sest puhas ja kodumaine toit on ühiskonnas teretulnud. Aga sageli ei jõutagi põllumeheni, kui räägitakse toidu päritolust.

„Soovime, et saadaks aru, kus see algus on, ja hinnataks seda, et toode tuleb Eesti põllult,” räägib Siim Sepp. Ei tohiks pidama jääda poemüüja juurde, kes leti tagant head toitu ulatab, vaid vaadata tuleb kaugemale.

Klubi aseesimees leiab, et põllumeheametil on perspektiivi. „Põllumajanduses on päris hea võimalus karjääri teha, sest konkurents pole tihe ja noori niipalju peale ei tule.”

Samas otsivad suurettevõtted spetsialiste ja müügiinimesi ning peagi on Eestis oodata generatsioonivahetust, sest praegu on põllumehe keskmine vanus päris kõrge.