Külapoodide pidaja: maaelu väljasuretamisotsus on meie endi kätes

Osaühingu Tanksemäe Saffer juhatuse liige Marek Balder Albu toiduaidas.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Järvamaal maapoode pidav Marek Balder soovitab maaelu kritiseerijatel peeglisse vaadata. Mida vähem kohapeal teenuseid kasutada, seda suurem on tõenäosus, et varsti kodu lähedalt enam midagi ei saagi.

Tegelikult ei piirdu Marek Balderi ja Aili Tammlehe Tanksemäe Safferi tegevus vaid Kaalepi ja Albu külapoodide pidamisega. Asjaosalised majandavad ka Albu toiduaidas. See tähendab Albu kooli- ja lasteaialaste toitlustamist, kuid mitte ainult. Toiduaita võib lõunatunnil sisse astuda igaüks, ka ei puudu toitlustusärist toiduringid kohalikesse ettevõtetesse.

Kaheksa töökohta

Inimesi, kellele Marek Balder tööle lõunasöögi toob, on talvehooajal kolme firma jagu, 25–30. „Suvel lõunatajate arv kasvab, siis viin välja ligi 60 portsjonit,ˮ täpsustab ta. „See on meile väga oluline arv eriti suvel, sest kooli siis ju ei ole. Toiduaida töötajate töömaht selle võrra väheneb, kuid õnneks kasvab põllumeeste osa ja see tasandab aasta ära. Teeme ka sünnipäevadeks peolaudu, detsembris läheb väga hästi, kuid jaanuar-veebruar on nutused. See on toitlustuses ja kaubanduseski tavapärane.ˮ

Maapiirkonnas ettevõtjana hakkamasaamine pole Marek Balderi sõnul kerge, kuid nad on siiani toime tulnud ükskõik mis tööga. „See ettevõte on mu põhitöö olnud juba paar viimast aastat ning hetkeseis on selline, et kui kes tahes mu töötajatest haigeks jääks, suudan kõiki asendada,ˮ on ta kindel.

Tanksemäe Saffer annab koos omanikega tööd kaheksale inimesele. Kaupluses on ametis kolm ja toiduaidas samuti kolm inimest.

„Noorte puhul olen märganud suundumust, et inimesed võivad küll maale kolida, kuid see on nende jaoks vaid magala. Nad õpivad ja töötavad mujal ega tarbi kohapealseid teenuseid,ˮ leiab ta. „Mu elukaaslane käib Tallinnas tööl. Ta jõuab koju kell 19 ja hommikul kell kuus jälle stardib. Kui inimene on suure osa ärkvelolekuajast mujal, siis paratamatult ta kohalikku teenust ei tarbi. Kui ma ka ise linnas tööl käisin (Balder on toitlustuses olnud tööl aastaid, pealinnas palgatöölisena), siis eks ma tõin samamoodi toidu sealt. Lihtne ja mugav!ˮ

Kõigele vaatamata näeb Marek Balder elu- ja äritegevust Järvamaal Järva vallas positiivsena. „On juttu olnud sellesama Albu põhikooli väljasuremisest,ˮ sõnab ta. „Inimesed, vaadake peeglisse. Me teeme kõik ise selleks, et kool välja sureks. Ise oleme need, kes viivad lapsed mujale õppima. Kooli, kus on piisavalt õpilasi, ju kinni ei pandaks.ˮ

Vajalikud teenused

Samasuguse võrdluse saab tuua poepidamises. Kui kooli elujõud on õpilased, siis kauplustel kliendid. Kui ostjaid ei jagu ja nende suhtumine on, et mis sealt maapoekesest, kehvast kaubavalikust ja kallitest hindadest ikka võtta on, siis on keeruline. Samas eeldatakse, et ka maal peaks pood olema, saamata aru, et suuresti on elu väljasuretamisotsus inimeste eneste kätes. „Olen huvi pärast teinud oma ja ketipoodide hinnavõrdluse. Jah, on kallimaid kaubagruppe, näiteks piimatooted, kuid küsimus on ka mahtudes,ˮ räägib Marek Balder. „Kui võtsime toiduaida üle, siis tegelikult piimatööstus tõstis piima väljamüügihinda. Meile tuli aga mahtu juurde ehk sain hinna samaks jätta.ˮ

„Valdava osa kaupade puhul pole hinnavahe selline, et tasuks kaugemale sõita,ˮ lisas ta. „Tegelikkus on selline, et mida rohkem inimesi poes käib, seda rohkem on toidukaupa ning seda soodsamaks läheb hind. Vaadakem nüüd kõik peeglisse: mis me selleks teinud oleme, et kodukohast ei kaoks pood, postkontor, kool? Kui me teenust ei tarbi, siis järelikult pole seda ka vaja.ˮ

Igapäevane elu sunnib aga kauplusepidaja teatud raamidesse. Eriti vähese ostjaskonnaga piirkondades. Nii peab ta kogu aeg kaalutlema, et telliks kaupa, mida reaalselt ostetakse, sellises koguses, nagu see ära ostetakse.

„Kui täna meie poodi minna, siis tean, et näiteks leivariiul on väga hõre,ˮ jätkab ta. „Mul on kogused, millest alates tuuakse kaup kohale. Saaksin küll iga päev kaupa juurde tellida, kuid kui teatud kogus täis ei tule, tuleb transport otsa ja lõpphind tõuseb.ˮ

Ühel keskmisel päeval käib Albu ja Kaalepi kaupluses mõnikümmend inimest. Kuu alguses, mil makstakse palka, liiguvad pensionid-toetused, on aktiivsem aeg. Kuu lõpp on tagasihoidlikum. „Albus annavad tooni koolilapsed, Kaalepis on ostjaid küll vähem, kuid nende toidukorvi maksumus suurem,ˮ toob Marek Balder välja. „Albus on neljapäev välja kujunenud kalapäevana. Kalaauto tuleb umbes kell 13, kuid ostjad tulevad kohale varem. Saadakse kokku, jutustatakse, ostetakse ka poest. Meile kasulik, neile kasulik, sest poest meil värsket kala ei saa.ˮ

Ka on Marek Balder kaalunud poodide lahtiolekuaegade muutmist, kuid leidis kiiresti, et neid (E–R kella 18ni, L kella 16ni) ei ole kuhugipoole muuta. „Kui lähedal töötav inimene lõpetab kell 17 tööpäeva, siis peaks tal olema piisavalt aega, et kohalikku poodi jõuda,ˮ arvutab ta. „Meilt on küsitud ka pühapäeval poe avamise kohta. Arvan, et käibenumber ei tõuseks, pigem langeks laupäeva käive.ˮ

„Lähimad toimivad kauplused asuvad Roosna-Allikul ja Aravetel, viimases on ka toidukohti,ˮ avaldab Marek Balder. „Samas, konkurents on edasiviiv jõud, sunnib pingutama. Mulle meeldib konkurents! Kui täna teen midagi valesti, võib klient kohe konkurendi poole üle minna.ˮ

Üle nelja aasta tagasi loodud Tanksemäe Safferi eestvedajad, Järva valla Vetepere küla elanikud Marek Balder ja Aili Tammleht on tuntust kogunud sellega, et avasid 2015. aasta kevadel Pärnu-Rakvere maantee ääres Seidla mõisa aidas suvekohviku.

Esmalt avasid nad poe Kaalepis 2017. aasta veebruaris. Kuu aega hiljem asuti tegutsema Albu kaupluses. Teine õppeaasta jookseb Albu toiduaidas. Marek Balder ei välista, et mõni tegevusvaldkond võib tulevikus juurde tulla. Paigaltammumine ei ole ju edasiminek.

Populaarne

Tagasi üles