Pruulius proovib peedist õlut teha

Veerand sajandit IT valdkonnas töötanud Alo Karus on õllepruulimise vastu huvi tundnud vaat et lapsepõlvest alates. Foto: Meelis Meilbaum

Peediveiniks kutsuti omal ajal kahtlase väärtusega vastiku maitsega rüübet, mille ainus „voorus” oli see, et ta purju tegi. Peediõlu võib aga olla midagi sellist, mis õllegurmaanidel mõtted liikuma paneb.

Haljalas otse Viru Õlu õlletehase külje all kunagise ilusalongi tagaruumis keeb paarikümneliitrine katel. Pruulmeister Alo Karus katsetab oma tillukeses õllekojas peediõlle valmistamist.

Apelsinikoortega maitsestatud peediõlle virre podiseb omaette. Alo Karus mõõdab refraktoriga virde suhkrusisaldust ja on pisut murelik, sest virde keetmise käigus kaob peedi antud kena punane värv ja õlu kipub kavandatust kangemaks minema.

„Peab veel katsetama, aga mine sa tea, ehk saab ka see kunagi turukõlblikuks,” mõlgutab ta.

Praeguseks on Karus Pruuliuse õllekojas turukõlblikuks saanud viis õlut ja kuues on sellele juba üpris lähedal.

Haljalas mees siiski õlut päris valmis ei tee. Sealses õllekojas valmivad paarikümneliitrised või väiksemadki katsepartiid retsepti paika saamiseks. Kui tulemus lõpuks meistri heakskiidu pälvib, läheb ta seda mõnda tegutsevasse pruulikotta tegema. Õllemeistrite juures nimetatakse seda mustlaspruulimiseks.

Tehas tuleb valida partii suuruse järgi ja selle omanikega tuleb üpris varakult kokku leppida, sest õlletünnid naljalt tühjad ei seisa.

Veerand sajandit IT valdkonnas töötanud Alo Karus on õllepruulimise vastu huvi tundnud vaat et lapsepõlvest alates ja on oma märkmeraamatusse tähendanud, et on teinud umbes paarsada erinevat pruuli.

„Kui vaadata Eesti väikeõlletegijaid, siis millegipärast on IT-meeste osakaal nende seas päris suur,” naerab ta, kuid ei oska seda kokkusattumust selgitada.

Kui mees viimaselt töökohalt koondati, tuligi tal mõte rohkem õllele pühenduda. Seda enam, et koos sõpradega oli juba asutatud firma nimega Oma Õlu, mis valmistab koduõllekomplekte. „Et inimesed saaksid ise kodus lihtsa vaevaga korraliku õlle valmis teha,” selgitab Alo Karus.

Oma Õlu keedab humalast, linnastest ja maitseainetest „õllepõhja” kokku, lisaks kuulub komplekti spetsiaalne õllepärm. Kodus tuleb kaasas oleva valmistamisjuhendi järgi lisada suhkur ja vesi ning kesvamärg käima panna.

Tulemus on poeõllest märksa odavam ja maitselt kindlasti nüansirikkam. Lisaks kõigele on ju võimalik ka ise veel enda tehtava õlle maitset timmida.

Wabadus, Virvatuli ja Vaga Viirastus

Oma Õllest tuli mehel aga lahkuda, et saaks enda firma asutamiseks toetust küsida. Sama katuse all tegutsetakse aga Haljalas tänase päevani. Uue ettevõtte loomise plaan oli paigas ja pidulik porter Wabadus juba mullu detsembrist Põlvamaal Käbliku pruulikojas käimas, et saaks sellega Eesti riigi 100. sünnipäevaks turule tulla, kuid töötukassa jättis esimese toetustaotluse rahuldamata.

Karus ei jätnud jonni, küsis raha teist korda ja lõpuks selle saigi, kuid vabariigi aastapäev oli ajaks, mil Pruulius tänavu märtsis ametlikult loodud sai, juba möödas.

Angervaksaga tembitud Wabadusele järgnes saison-tüüpi Virvatuli, mida on maitsestatud apelsinikoore ja koriandriseemnetega.

Tabiveres Juhuse pruulikojas on valminud Pruuliuse armutu ingveri-stout Lembetu, uue õllekoja tõeliste õllegurmaanide tähelepanu alla viinud greibine IPA G-Punkt ja seni viimasena kaneeline belgiapärane kange ja tume Vaga Viirastus, mis õllesõpradelt samuti väga kiitvaid hinnanguid pälvinud.

Järgmine õlu on Karusel peaaegu valmis, aga tahab veel timmimist. Kui enamasti on tal õige retseptini jõudmiseks tulnud kolm proovipruuli teha, siis uus õlu ei taha ennast nii kergesti kätte anda. „Päris rahul ma veel ei ole,” sõnab ta suveks turule jõudva õlle kohta.

Küll on aga olemas juba uue õlle nimi, mis tavaliselt pidavat viimasel hetkel sündima. „Nimi on seotud ühe värvika tegelasega Rakvere ajaloost,” lausub Alo Karus.

Tänavuse suve saatis mees mööda laatadel ja üritustel õlut müües ja täheldas, et inimesed joovad käsitööõlut küll, kuid päris palju küsitakse suvel kergemat suvejooki. Just sellisega proovibki ta nüüd hakkama saada.

Vaatab tulevikku

Pisikese õllekoja toodangut realiseerida on üpris keerukas ja peamiselt on Karus oma õlut müünud kõrtsidele. Poest saab Pruuliuse pruuliseid osta vaid Tartu ja Tallinna käsitööõlledele spetsialiseerunud kauplustest ja Rakvere Lilleoru Aldar Marketist.

Ainuüksi õllemeistrina aga mees end praegu veel ära ei elata. Mis sest, et teenusena pakub ta ka igaühele võimalust Haljalas Pruuliuse õllekojas (või mujalgi) koos endaga väike tünnitäis õlut keeta, et klient saaks selle ise kodus valmis kääritada.

„Suvel sain hakkama küll, aga talvel tuleb natuke IT-tööd ka teha,” lausub mees, kel lisaks õllekojale ka oma IT-firma. Veel on Karus aktiivne kaitseliitlane, kes valiti 2011. aastal võidutule toojaks Lääne-Virumaale.

Naabrite ehk Viru Õllega Alo Karuse Pruuliuse õllekoda ei konkureeri. Mahud on sootuks teised – väiketootja teeb ühte õlut ju vaid tuhatkond liitrit. Ning eks väiketootja ja suurtootja õlle ostjadki on suuresti erinevad.

Tegelikult on Karus ise kunagi aastate eest Viru Õlles töötanud. „Olin pärast kaitseväeteenistust õlletehases süsteemiadministraator, aga eks ma panin õlletegemisest üht-teist ka kõrva taha,” meenutab ta.

Mingit konkreetset lemmikut õllede seas Karusel endal pole. „Saunas või suvel palava ilmaga eelistan lihtsamat õlut, näiteks Tšehhi pilsenit, õhtul kamina ees istudes võiks aga õlu olla paksem ja tugevamaitselisem,” räägib ta. Ja lisab, et käsitööõllede maailmas on avastamist väga palju.

„Muudkui prooviks ja prooviks, kogu aeg tuleb midagi uut nii Eestist kui ka kaugemalt.”

Uusi asju tahaks mees aga ise ka teha. Katsetanud on Karus näiteks kuuseokastega õllega (mis ei ole küll mingi eriline ime, nagu suuremad õllesõbrad ilmselt teavad) ja teeseeneõllega. „Abikaasal läks teeseenejook äädikaks ja ta tahtis ära visata, aga proovisin sellest õlut teha ja täitsa vahva tuli välja,” räägib ta.

Teeseeneõllel võiks Alo Karuse arvates turgugi olla, kuid arvestades teeseene vohamist õlle valmimise käigus pelgab pruulmeister, et keegi ei taha teda sellega oma tehasesse lasta.

Unistus oma tehasest on marssalikepikesena Karuse paunas kindlasti olemas. „Enne on vaja endale nime teha ja tuntuks saada, siis on ehk lihtsam ka investoreid leida,” arutleb ta. Ja läheb tagatuppa vaatama, kuidas peediõlut paremaks timmida annaks.