Keraamikutest mulkidel läheb hästi

Mulgi savikojal läheb hästi, kinnitavad selle perenaised Külli Allikvee (vasakul) ja Leili Randjärv nagu ühest suust. Tööd jagub jõulukuusse kenasti, kuid pühadetellimused valmivad juba varem. Foto: Taavi Purtsak

Mulgimaale eduka savikoja loonud naised seisavad selle eest, et kooliõpilased saaksid ettevõtluskogemuse toormest tooteni ja sealt kasumini välja.

„Mõni jäi kenasti kasumisse, aga üks oli lehe alla kirjutanud, et nii lähen kiiresti pankrotti ... Hästi vahva on lastega, kohe oli näha, kes plaane tehes ei raatsi oma tööd ära müüa ja kirjutas, et see jääb oma perele,” räägib Leili Randjärv, kes koos Külli Allikveega on Viljandimaale Loodi külla loonud Mulgi savikoja.

Taolist majandusõpet saavad Heimtali põhikooli lõpuklassi noored. „Läbi töö ja mängu ettevõtlikuks,” meenutab Leili Randjärv kooliõpilaste projekti nime. Savikoja perenaised seletasid õpilastele keraamikakoja äri lahti ja panid tähele, et noorte vaatenurgad on mitmesugused.

Protsess on kestnud mitu kuud: tootekavandid, seejärel reaalne valmistamine. Lõpuks saavad õpilased oma kätetöö kohalikul jõululaadal maha müüa. „Kui muidugi raatsivad,” täpsustab Randjärv. Õpilased saavad juurelda, kellele nende toode on suunatud, mis on selle hind, kui palju sellest on materjali- ja töökulu ning kes ja kus on üldse inimesed, kes seda ostaksid.

Niisiis pole majandusõpe pelgalt teooria ja arvud. Õpilased saavad asja päriselt läbi teha. „Mõistagi me ei lähe liiga keeruliseks, et tuleksid maksud ja muu seesugune nagu päriselt,” lisab perenaine.

Õigupoolest on Mulgi savikoda tegusa toimetamise suurepärane näide. Kolm aastat tagasi asutatud ettevõte on tuntust kogunud ka väljaspool Mulgimaad. „Saku lasteaed tellis endale tassid,” räägib koja teine perenaine Külli Allikvee. Põhiline infojagamine käib sotsiaalmeedias, kaugemalt inimesed saavad nende kohta teavet Facebookist.

Sõsarstuudio naaberkülas

„Oleme õnnelikud, et kogu aeg midagi toimub. Teinekord isegi hirmus palju,” lausub Leili Randjärv. Agarad naised ei oota hetke, mil töö tehtud saab, vaid hangivad seda aina juurde. Detsembri alguses avasid nad naaberkülas sõsarkoja ehk Heimtali loomestuudio.

„Vaatame, kuidas minema hakkab, aga karta on, et mina jään rohkem Heimtali peale ja Leili Mulgi savikotta,” arvab Külli Allikvee. Randjärv lisab, et tuleb üha usinam ja agaram olla, sest töö tahab tegemist, aga ööpäevas on endiselt 24 tundi.

Igatahes kinnitavad mõlemad, et savikojal läheb hästi – isegi nii hästi, et Looti nad enam ära ei mahtunud. „Potikedrad asuvad kõik Heimtalis,” ütleb Allikvee, „üritan seal teha asju ja õpitubasid just nendega. Loodis on käsitsi modelleerimine ja suurem müügigalerii.”

Töö kiidab tegijat

Teadagi pole käsitööna valminud keraamika odav. Ent kui ostjaskond mõistab, et tass on tõesti 35 eurot väärt, sest on ainulaadne ja selle valmistamine nõudis tunde käsitsitööd, on asjal jumet. Tõtt-öelda ongi taoline arusaam juurdumas. Juba mõnda aega jagatakse ümbruskonna üritustel meenete ja auhindadena just Mulgi savikoja tooted.

Perenaisi taoline suundumus imestama ei pane. Külli Allikvee kinnitab, et ta ei kahelnudki, et neil hästi minema hakkab.

Mõlemad naised on oma oskusi arendanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis keraamika erialal.

Enne jõule on savikoja perenaistel käed-jalad tööd täis. „Kuivad, kaks põletust ja glasuurimine ning juba ongi jõulud käes,” võtab Allikvee kokku mõnenädalase aja, mis veel pühadeni jäänud. Detsembri algul tellisid nad tonni savi, küllap kulub see jõulukuu lõpuks ära, võib-olla jääb veidi üle. Tavaliselt päris tonni kuu ajaga ei lähe, teinekord saab sellega hakkama lausa mitu kuud.

„Oleneb intensiivsusest. Ega detsember tegemise poole pealt nii pingeline polegi, siis tulevad juba inimesed oma üritustega meile asju tegema. Need, mis meil endil jõuluks müüki lähevad, on juba valmis.”