Hüüru külakõrtsis saab talvelgi enda püütud kala süüa

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Perenaine Kirsti-Helena Lepp ütleb, et nii hoone kui ka ümbruskonna lihtsus on taotluslik.

FOTO: Sirje Niitra

Kuula artiklit

16. sajandist pärit Hüüru vesiveski seinte vahel  tegutseb juba viimased viisteist aastat trahter, mis on aastaringi tegutseva forellipüügi ja koduste toitudega võitnud paljude ümbruskonna elanike, aga ka kaugemalt tulnute südamed.

Sellest Tallinn-Paldiski maantee ääres asuvast vanast veskihoonest võib võõras ka vabalt mööda sõita, ilma et märkaks sisse keerata. Ometi peitub halli ja pisut räämaski välimuse taga killuke Eesti huvitavat ajalugu ja mõnus kodust toitu pakkuv söögikoht. Nagu ütleb koha perenaine Kirsti-Helena Lepp, on nii hoone kui ümbruskonna lihtsus taotluslik. „Tahame, et ka linnarahvas näeks, mis on kõrvenõges ja kuidas veski vanasti välja nägi,” lausub ta, lisades, et tegu on külakõrtsi, mitte mingi peene restoraniga. Ometi on paljud hakanud just sellistest söögikohtadest Eestimaal üha laiutavate pitsa-, kebabi- ja sushipakkujate kõrval puudust tundma. Siit saab maitsvat seapraadi ja karbonaadi, aga ka päris õiget mulgiputru, mida kuigi paljudes kohtades ei pakuta. „Me ei arva, et oskaksime itaalia või hiina toite nende maade kokkadest paremini teha,” leiab Lepp.

Hüüru trahteris ehk kõrtsis võtab külastaja vastu hubane söögisaal, kus nurgas praksub kamin ja menüüst saab valida ehtsaid eesti toite lõunaks hinnaga kolm ja pool eurot praad. Ka sisustus on maalähedaselt puidune. Lisaväärtusena saab täiesti tasuta uudistada sajandite vanuse veski omaaegseid masinaid, mis näevad välja täiesti töökorras.

Veskikoha omandas 15 aastat tagasi Kirsti isa Arno Pavel pärast seda, kui oli Eestimaal ringi vaadanud mõttega kuhugi väike külakõrts rajada. Siin tundus kõik sobilik olemas olevat ja veskiseadmed, mis sisse jäid, lisasid väärtust. Leedust jalgrattaid maale toonud mees hakkas laokile jäetud veskit putitama esialgu oma palgast, hiljem võttis laenu, mis tänaseks tasutud. Alustati forellipüüki ja grilliti kala, kõrvale pakuti toorsalatit. Einestamiseks avati esialgu vaid hoone esimene korrus. Poole aasta pärast avati ka teine korrus ja tööle hakkas korralik köök. Nüüd on kujunenud kindel klientuur ja paljusid sisenejaid osatakse juba nimepidi tervitada. Peolauda saab mahutada kahel korrusel 60 kuni 80 inimest.

Kalad ära ei lenda – neid saab ka talvel püüda

Ametis on kümmekond töötajat – talvel vähem ja suvel rohkem. Praegu on mõistagi vaikne – lõuna ajal on külastajad ümbruskonnas töötavad inimesed ja nädalavahetusel tellitakse laudu perekondlike tähtpäevade tähistamiseks. Ehkki forelli saab püüda ja sellest maitsvaid roogasid valmistada aastaringi, ei tea paljud seda ja on väga üllatunud, kui kuulevad, et see lõbu on külmal ajalgi võimalik. Jääalune püük pakub lisanaudingut ja on neid, kes seda siin harrastamas käivad. Jääkirme all sulistavad kalad pakuvad lisaks silmailu. Kui on soov eriti värske kala lauale saada või kaasa fileerida lasta, teeb baarimees selle mõne minutiga võimalikuks.

Tegu ei ole kalakasvatusega – kala ostetakse sisse ja seni on see põhiliselt Saaremaalt tulnud. „Väga pikalt nad siin hotellis ei viibi – suvel ehk vaid paar nädalat ja siis on juba laua peal,” selgitab perenaine. Siiski tuleb nendega kogu aeg tegeleda. Esimesel suvel juhtuski, et kaks koormatäit kalu hapnikupuudusse surid. Nüüd osatakse õnnetust ette näha ja vajadusel antakse kaladele lisahapnikku. Ka mullune liiga soe suvi polnud kaladele hea. Talvel tunnevad nad jälle jahedas vees ennast üsna hästi.

Suvel on mõnus väljas terrassil istuda, veevulinat kuulata ja vaadata, kuidas grillmeister siinsamas sinu silme all kalast erinevaid roogasid teeb. Ümbritsev loodus ja sajandeid vana veskihoone on omaette suur väärtus. Eks suvel tulebki taolisel söögikohal koguda rasva talveks, mil teenistus mitu korda väiksem. Kuni vähegi võimalik, tahetakse kohta ikka kogu aasta lahti hoida.

Hüüru Veskil on veel ühe asjaga vedanud. Nimelt usuvad omanikud, et neil käib majas külas vana omanik, kes siin kunagi õnnetult surma sai. Kirsti abikaasa on veskis ööbides samme kuulnud, aga kokkupuude vaimuga on olnud pea kõigil töötajail, kes on vana mehe kohaolekut igaüks omamoodi tunnetanud.

Muret teevad nii korralike töötajate puudus kui ülbe klient

On teada asi, et toitlustuskohad vaevlevad töötegijate puuduses. Ka atraktiivne Hüüru Veski vaevleb selle häda käes. Hetkel on puudu kolm teenindajat. Kui sotsiaalmeedias kõlab süüdistusi stiilis, et Eesti omanikud on orjapidajad ja palka ei maksa, siis on tööandjatelgi töövõtjatega väga halbu kogemusi. On üsna tavaline, et inimene ei ilmu kokkulepitud ajal töövestlusele isegi siis, kui on enne talle sõnum saadetud. Sageli puudub elementaarne viisakus. Normaalne pole seegi, et suvel ilusa ilmaga tuleb mitu töötajat korraga vaba päeva küsima. Neid ei huvita, kuidas töö tehtud saab ja omanik ei saa midagi teha. Ühtpidi on Tallinna ja Keila vahel paiknemine hea, teisalt tuleb Hüürule ikkagi bussiga sõita, kuigi tööandja selle kinni maksab. Teisalt on suurtes keskustes ka töökoha valik palju laiem.

Elus aitab püsida see, et perefirmas tehakse väga palju oma jõududega ära. Tööd tehakse koos abikaasaga. Pere kolmest lapsest vanim käib juba suvel kiirel ajal abiks. Isa Arno enam nii palju kaasa ei löö kui algusaegadel, kuid on alati olemas, kui midagi otsustada tarvis. Perenaine täidab auke kõikjal, kus vaja – keedab, küpsetab, valab, koristab, riisub lehti ja mis kõike veel. „Kui keegi oleks 15 aasta eest öelnud, mis mind eest ootab, siis ma poleks siia lähedalegi tulnud, aga nüüd pole enam kuhugi põgeneda,” ütleb ta. Selge see, et kellast kellani palgatöö oleks palju kergem. Ta on, muide, läinud töölt otse sünnitusmajja ja sünnitusmajast otse tööle tulnud. Lapsed on sageli tööl kaasas olnud, ehkki neid tuleb veekogu läheduse pärast siin hoolega valvata.

Ehkki kõigile klientidele see ei sobi, siis lauateenindust ressursi kokkuhoiu mõttes ei toimu ja toit tuleb tellida baarist. Sagedased käijad on sellega harjunud, aga kõik mitte. Ehkki teated on uksel väljas, tormab mõni baaritöötajast mööda talle tähelepanu pööramata ja siis pahandab, miks keegi tema juurde ei tule. Tellitud toit tuuakse lauda ja teenindus on sõbralik, aga mitte ülevoolav. Perenaist pahandavad aga kõige enam kliendid, kes annavad kõigiti tunda, et teenindajad on neist madalamal. Näiteks kui inimene nõuab enda teenindamist soome või vene keeles või vilistab või nipsutab sõrmi teenindaja kutsumiseks. „Olen mõnele öelnud, et ma pole koer, ka ei või eeldada, et kõik teenindajad soome, vene, hiina, prantsuse või mõnd muud keelt räägivad, piisama peaks eesti ja inglise keelest,” lausub naine. Ta lähtub töös põhimõttest, et hea klient on kuningas, aga soovib seejuures, et kuningas ka kuninglikult käituks. Siis saavad lõpuks kõik soovid täidetud ja kõik on rahul.

Tagasi üles