Kui suvila või maakodu aed jääb talveks omapead

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Oma metsast toodud kuuseokstega on hea katta nii roose kui madalaid igihaljaid taimi.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Pikk soe sügis andis ka kõige laisematele aega aiatööd lõpetada. Suur vahe on aga selles, kas uitad oma valdustes iga päev ja saad vajaduse korral kohe tegutseda või siis jääb aed pikkadeks talvekuudeks omaniku hooleta.

Kui te ei saa maakodu või suvila vahet sõita, siis tuleb seal enne külmade algust korra niisuguse pilguga ringi vaadata, et heitlikud ilmad, hiired ja metsloomad ei saaks omapead jäänud aia taimedele kurja teha.

Lihtne on öelda, et ärge parem kasvatage õrnukesi taimi, leppige sellega, mis loodus on andnud või nendega, mis kõik ilma kapriisid ära kannatavad. Aga kui tegu on näiteks vanematelt päritud aiaga, siis kannavad ema istutatud roosid ju armsaid mälestusi, mida tahad hoida. Kui suvekodu aga ongi soetatud ka aianduslikeks katsetusteks, siis tasub lagedale kohale aeda rajades sinna esmalt tuule tõkkeks ja taimede kaitseks hekk istutada.

Liiga paksust talvekattest pole kasu

Peenraroosidest ja teistestki õrnematest taimedest võib liiga varase ja hoolika katmisega

kergesti ilma jääda, sest paks umbne kate meeldib seenhaigustele ja närilistele. Ülekaitstud taim läheb katte all kergesti hallitama.

Kuna selliseid talvi, kus pehme lumevaip tuleb aegamisi natuke külmunud maale ja püsib kevadeni, on meil üliharva, on suvekodu aias kasu pigem kergest lohakusest: vanadest lehtedest puhastamata maasikapeenar elab näiteks lumeta külma paremini üle; lõikamata varred koguvad püsikupeenrasse lund; kui pole kõrretüükaid, siis ei kogune neisse kõrrelisi määndavat vett.

Aias, kus ei saa käia talvekatet kohendamas, peaks see olema kuiv ja õhuline. Minu rannaäärse maakodu aias on meie keskmistel talvedel, kus näeb natuke igasugust ilma, piisanud sellest, kui laotan varem mullatud roosidele püsivate miinuskraadide tulles kaitseks ja lume kogumiseks kuuseoksad. Need loovad taime ümber õhulise ja parajalt jaheda keskkonna ning okkad ei meeldi loodetavasti ka hiirtele.

Täiendav kate on pigem ettevaatusabinõu erijuhtudeks, kui teeb lumeta külma või keset talve on pikk sula, millele järgneb äkki pakane. Kuuseokstele võib lisada kuivalt hoiule pandud puulehti, head on näiteks tammelehed, mis ei vetti. Lehtedele asetatud kuuseoksad hoiavad need paigal. Nii kaetud roosi kohale võib sättida teineteist toetavatest vineertahvlitest või millestki muust katuse. Hea kuiva ja õhulise kaitse saab suurema mullatud roosipeenra kohale ka näiteks poolekslõigatud euroalustest või painutatud kaartest karkassile kinnitatud koormakattega, mis ei ulatu maapinnani või on otstest lahti, sest õhk peab liikuma.

Talvekatte alla pange ka parafiiniga niiskuskindlaks tehtud mürksööta. Sinised Brody kuubikud, helelillad Detia rattad või muu säärane sättige kas ostetud söödamajja, drenaažitorusse, äralõigatud otsaga plastpudelisse või muusse anumasse, kuhu hiir ligi pääseb. Mürkhõrgutis on sedasi vihma eest kaitstud, linnud ja loomad ei saa seda aga kätte.

Raske sulalumi on ohtlik koorem

Lumerohkel sulailmadega talvel võib raskeks muutuv lumi kergesti ilupuude ja -põõsaste oksi murda ja rikkuda nende sordiomase kuju. Eriti ohtlik on asi sammasja kujuga okaspuudele, mille oksi lumi alla painutab. Kord alla vajunud oksad jäävadki inetult sorgu. Kerakujulised elupuusordid võivad aga raske koorma all lapikuks vajuda.  

Õrnemad okaspuud on kindlam juba enne külmi (külm teeb oksad rabedaks) kinni siduda. Selleks sobib vähemärgatav tume nöör, hea veniva ja parajalt tugeva sideme saab kantud sukkpükstest – aias, kus talvel ei käi, ei häiri see abivahend kedagi. Kitsaks sambaks sirguval puul suruge püstisi oksi üles, kinnitage side maapinna lähedal tüve ümber ja kerige siis see spiraalina puu latva ja alla tagasi. Kindlam on siduda tihedalt, nii et nööriring jookseb u 15 cm tagant. Elupuukerale tehke peale mitu sidemeringi.

Kui külmaga enam siduda ei saa, siis mõne väikese talveõrna puukese kohale võib hõreda püstkojana sättida tokid ja siduda nende külge (tüügas ülespoole) kuuseoksad, need kaitsevad ka ereda varakevadise päikese eest.

Et roomava kadaka, mägimänni ja teiste oksad talvel maa külge ei jäätuks, sättige nende alla mõni lauajupp või kuuseoks, liigveel ei lase taime alla koguneda ja jäätuda sinna puistatud kruus või multšiks sätitud kivikesed.

Varjutuskangas, tüvekaitsed ja haisvad peletid

Kui enne kevadet aeda ei lähe, tuleb nüüd mõelda, kuidas igihaljaid taimi (pukspuu, rododendron, mahoonia, kanarbikusordid, Fortune’i kikkapuu, kanada kuusk ‘Conica’ ja teised) kaitsta kevadtalvise päikesepõletuse eest. Seegi oht on suurem tuulises paigas. Hästi tundlikud on päevasooja ja öise pakase vaheldumise suhtes okaspuuhakatised.

Jälle on abi kuuseokstest. Kiviktaimlas võiks need kividele toetada või tüükaga mulda suruda, et lumi neid padjandtaimedele päris peale ei vajutaks.

Rododendronid on mul juba nii kõrged, et neid enam kuuseokstega kaitsta ei saa. Nende ette sätin varjava sirmina rohelise võrkja koega plastmaterjalist varjutuskanga, mis on nööridega seotud suurte mändide külge. Varjutuskangast on müügil mitmes laiuses ja tiheduses. Ümber taime võib sättida ka varjutuskangast moodustatud koti, aga seda peaks siis alt toetama tugikarkass, et taime ja kanga vahele jääks õhuruumi.

Suured temperatuurikõikumised on ohtlikud ka noortele õhukese koorega viljapuudele, sest puukoor võib lõheneda. Selle vastu aitab, kui tüved mõnel kuival  plusskraadidega päeval tüvevalgendi või oma segatud lubjapiimaga üle pintseldada. Vihma ja sulailmaga tuleb valge kaitsekiht kergesti maha. Kui lupjamist talvel korrata ei saa, mähkige õrnade tüvede ja alumiste okste ümber parem jõupaberiribadest spiraal, kotiriie või midagi muud või pange tüvele heledad plastikust kaitsespiraalid. Tumedat materjali ärge kasutage, sest selle all läheb päikese käes väga palavaks.

Jäneste hammaste eest kaitsevad viljapuid ka tüve ümber seotud kuuseoksad. Hiired võivad isegi hullemat kahju teha kui jänesed. Kui jänese hammaste alt jääb puule laiguti alles koort, koorealust niint ja kambiumi, siis võib puu haava ise kinni kasvatada. Hiired närivad puu juurekaela kohalt tihti täitsa paljaks, puu kuivab ja hukkub. Kuuseoksi või männikäbisid võib laotada ka ümber puu. Et plastist kaitsepiraal või kaela ja põhjata ning küljelt lõhki lõigatud ja tüve ümber sätitud plastpudel hiiri juurekaela kallale ei laseks, tuleb selle alumine ots juba enne külmi maasse suruda.

Hiirte ja jäneste peletuseks on tüvesid üle tõmmatud omatehtud segudega, kus oli 90 osa savi, 9 osa tsinkfosfiidi ja 1 osa silkaatliimi või võrdses koguses savi ja veiserooja.

Metsa ääres võib aeda tükkida ka metskitsi või põtru. Neid saab aias viljapuudest, dekoratiivtaimedest, vaarikaist, maasikaist ja muust eemale peletada haisva verejahul põhineva vahendiga Plantskydd.

Metskitsede ja põtrade eemale hoidmiseks pritsitakse leiges vees lahustatud Plantskyddiga okkakandjail peamiselt latvu. Lehtpuudel on kitsede ja jäneste eemale tõrjumiseks  parem tüved ja alumised oksad  üle pintseldada. Selleks on hea aeg hilissügisel, kui lehed langenud, temperatuur on natuke üle 0°C ja ilm on kuiv, sest peletusaine peab jõudma taimel ära kuivada. Pritsitud on ka mõne miinuskraadiga, kuid –5°C juures tõmbub segu juba sültjaks. Kui pole sobivat ilma, varuge poroloonitükke või nõudpesuvamme ja tehke nagu rootslased: valmistage lahus (juhend on Plantskydd’i pakendil) ja võimalusel lisage sellele õues pisut ammoniaaki. Kastke poroloonitükid lahusesse, laske kuivemaks nõrguda ja kinnitage haisukandja siis traadist painutatud aasaga õunapuu alumise oksale. Puule piisab ühest vammist. Peletav mõju kestab umbes kuu. Koduste dendroparkide loojad kaitsevad oma haruldasi hoolealuseid ka ümber noorte puude sätitud traatvõrgust keeratud silindritega. 

Tagasi üles