Röövlinnud on toiduahelate tipus

Röövlindude põhitunnuseks loetakse konksus tipuga nokka ja teravaid kõveraid küüniseid. Nagu merikotkal. Foto: Henn Soodla

See agressiivse alatooniga nimetus kahe põhiliselt lihast toituva linnuseltsi, kulliliste ja kakuliste kohta on otsetõlge saksa keelest.

Lihasööjaid linde on muidugi paljudes teisteski linnurühmades, aga kuna lihaks tuleb lugeda kõigi loomade – tigudest selgroogseteni – pehmeid kudesid, siis on liha hoopiski  mitte pruukivaid linde lausa vähe: näiteks meie tuvid ja mitu troopikas elutsevat puuvilju söövat liiki. Enamus teratoidulisigi linde sööb putukaid või toidab nendega vähemasti poegi.

Liha, eriti rasva söömine annab suhteliselt rohkelt energiat, kuna seedimine on biokeemiliselt lihtsam ja vähem siseenergiat nõudev. Teiselt poolt aga on loomse toidu hankimine energiakulukam ja keerukam, mistõttu sellele spetsialiseerunud loomaliikidel on kujunenud hulk eri laadi kohastumusi. 

Röövlindude põhitunnuseks loetakse konksus tipuga nokka ja teravaid kõveraid küüniseid. Need on kujunenud saakloomade tabamise ja söömispaika kandmise ning tükeldamise vahenditena. Kuid raibetest toituvatel vana maailma raisakotkastel kui ka uue maailma kondoritel on küünised kaunis tömbid ja nad söövad leitud saagi kohapeal ära. Raisakotkad  võivad sealjuures end nõnda täis õgida, et mõnikord ei suuda söömaaja järel kohe lendu tõusta. Kondorid aga suudavad saaki leida nii hea nägemise kui ka lõhnataju abil – nad võivad toitu otsida ka puude vahel lenneldes või koguni maapinnal kõndides.

Peaaegu kõik röövlinnud on head lendajad. Paljud haugaslased, eriti kotkad ja raisakotkad, samuti kondorid suudavad tõusvate õhuvoolude termikat kasutades vähese jõukuluga tundide kaupa tiirelda-lauelda ja endale saaki seirata. Kakkudel ehk öökullidel on suhteliselt suured tiivad, nende suleservade ehitus summutab lendamisel tekkiva õhukahina ja üsna hääletu lend lubab saakloomale märkamatult lähedale jõuda. Kulliliste silmad on rohkem ligistikku kui enamusel lindudel ja see tagab ülitäpse kauguse hindamise. Kakkudel aga paiknevad kõrvaavad ebasümmeetriliselt, mistõttu nad saavad pilkaseski pimeduses oma ohvri asukoha 1–2 kraadi täpsusega kindlaks teha.

Enamus kullilisi ja kõik kakud söövad liha, mida „pakuvadˮ selgroogsed loomad: kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad. Mõned kullid, nagu lõo- ja punajalg-pistrikud püüavad soojal ajal aga ka putukaid, herilaseviud otsivad herilase- ja kimalasepesi, kuid nende putuktoiduliste põhitoiduks on ikkagi „pärislihaˮ. Kesk-Aafrikas elutsevad palmikotkad söövad õlipalmi viljaliha, mida söödavad ka poegadele. Mõned kakud, näiteks kodukakk täidavad kõhtu ka vihmaussidega, mida otsivad metsaalusest lehevarest. Kuna külmal aastaajal jääb loomset toitu napiks, on paljud röövlinnuliigid sunnitud rändama soojematesse ja toiduküllasematesse paikadesse.

Lindude ja imetajate murdmisega pälvisid röövlinnud inimeste, eriti looma- ja linnupidajate ning jahimeeste pahameele juba hallidest aegadest peale. Küttimismooduste täienedes hakati neid „kahjulikkeˮ linde järjest enam hävitama, eriti 18. sajandist peale. Et ei tuntud-teatud kullide, kotkaste ja kakkude elu-olu ning eri liikide saakloomade valikut, siis püüti tappa kõiki konksnoka ja teravate küüniste omanikke. Süüdistati habe- ja teisi suuri kotkaid lammaste murdmises ning Ameerikas kondoreid koguni väikelaste röövimises.

Sadakond aastat tagasi jõudis esmalt linnuteadlasteni, seejärel pikkamisi üldsuseni tõdemus, et röövlindudest tulenevat majanduslikku ja looduskaitselist kahju on kõvasti üle hinnatud. Aastasadadega kujunenud arvamusi kummutada oli üsna raske ja osal jahimeestest püsib instinktiivne tapakirg „konkurentideˮ suhtes tänini. Saksa keeles muudeti röövlindude nimetus Raubvögel koguni „haardlindudeksˮ ehk Greifvögel.

Eestis kulus selgitustööks oma poolteist aastakümmet, enne kui „kullisõdaˮ 1970. aasta  paiku hakkas vaibuma. Järk-järgult võeti kõik kulli- ja kakuliigid riikliku kaitse alla, kotkad ja kassikakk kuulutati loodusmälestusmärkideks. Paraku ilmnes poolesaja aasta eest uus häda: sünteetilised taimekaitsevahendid eesotsas DDT ja selle derivaatidega jõudsid toiduahelate kaudu lindudeni ja paljud röövlinnud-tippkiskjad sattusid kaltsiumi ainevahetuse pärssimise kaudu väljasuremise ohtu. Nimelt jääb lindude munakoor kloororgaaniliste ainete kaudmõjul nii õhukeseks, et hauduv vanalind võib selle puruks rutjuda. Eriti tundlikud on rabapistrikud, kes lakkasid rabades pesitsemast kümnekonna aasta jooksul 1960ndatel, ja kalakotkad, keda 1980. aastaks oli Eestisse pesitsema jäänud vaevalt kümme paari. Tänapäevaks on lood enamusel liikidel paranenud, ent ilmneb uusi ohte – pliimürgitusest kuni saakloomade arvukuse kahanemiseni. Ka aastaid kasutatud pesapuude ja õõnespuude  hävimisel  metsalangetamise käigus on suur negatiivne mõju.

Nii et tipus olla pole hõlpus …