Lääniste linnamäe jõuluime – 135aastane koolimaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vana koolimaja uus värv juba maha ei kooru!

FOTO: Külaliikumine Kodukant

Kuula artiklit

Lääniste jõuluehteis külakeskus kõrge künka otsas hakkab autoga Võnnu poolt tulijale hämaras juba kaugelt silma. Esmapilgul on raske uskuda, et see seestpoolt puupliidi- ja piparkoogihõnguline vana koolimaja oli veel viis aastat tagasi hooldamata sotsiaalpind.

„Selles kohas siin oli laes suur auk,“ kõneleb külaseltsi liige Tõnis Karki keset suurt saali seistes. „Tala pooleldi kõdunenud, lagi läbi – ega midagi, tegime endale asja selgeks ja parandasime ära,“ seletab ta umbes nii, nagu oleks käinud poest piima ja leiba toomas. Kõige hämmastavam Lääniste külaseltsi puhul ongi see, et nad on teinud ilmatu töö ära peaaegu välise abirahata. Näiteks kaks aastat tagasi remontis selts räämas köögi ja kaks ruumi hubasteks kambrikesteks. „See on siin südamete murdmise tuba, kuna just selline südametega tapeet oli poes kõige odavam. Ja lamp maksis ka ainult kolm ja pool eurot,“ pajatab punase paberkupli paistel Tõnis Karki, kes pildile tulekuks on liiga tagasihoidlik, ent oma ehituskogemust vana koolimaja juures jagab kirglikult ning nakatab teisigi. Tema eestvõtmisel on korda tehtud vanad aknad, vahetatud välja osa põrandast, segatud lagede valgendamiseks nii kriidi- kui ka lubivärve. „Selleks ei ole vaja muud kui Arvo Veski 1969. aasta raamatut „Individuaalelamute ehitamine“ – kõik vabariigiaegsed teadmised on seal sees,“ viitab Karki.

Kõige vägevam töö vana koolimaja juures oli ehk ookerkollase muldvärvi keetmine, mille juures olid Tõnisele abiks kunagised ülikooli kursusekaaslased. Nii sai vana maja värvitud just oma esialgset tooni, ja mis peamine – see värv juba maha ei kooru!

Külaselts kui kirg ja hobi

2016. aasta kohaliku omaalgatuse programmist, mis teatavasti jagab kuni 2000euroseid toetusi, suutis külaselts välja võluda köögi jaoks uue puupliidi, elektrikilbi majjatoomise, uue juhtmestiku ning vundamendiparanduse – tänu sellele, et kõik, mis võimalik ja lubatud, tehti oma kätega. Jaan Ainla laotud pliidile mahub parasjagu palju potte-panne, et talgu- või pidusöök valmis saada. Et kõik tööd ei ole majas kaugeltki tehtud, saab aimu sellest, et kogu vajaminev vesi tuleb siia käe otsas tassida.

Vaid loetud päevad tagasi pani külaseltsi meestevägi koolimajale ette kogukondade EV100 taotlusvooru abiga soetatud aknad ja ukse. Nimelt olid nõukogude ajal mingil põhjusel kaks aknaauku palju suuremaks lõigatud, samuti oli saali otsaaknast tehtud ukseava, mis hiljem plaatidega kinni löödud. Nüüd said aknad vähemasti originaalide sarnaste ruutudega, kuigi kolmandiku jagu suuremad. Blogist laaniste.blogspot.com saab lugeda, kui „lihtsad“ need maja korrastamise tööd tegelikult on.

Kui kaua Lääniste kogukond niimoodi rassida jõuab? Külaseltsi eestvedaja ja projektijuht Kertu Rünkorg arvab, et jõuab veel kaua, kui teha ainult neid asju, mis endale meeldivad. On olnud külapäev, kino, kontserdid, saunaõhtud pärast rasket talgutööd. Selts ei ole võtnud eesmärgiks külamaja iga päev lahti hoida, sest paljud aktiivsemad käivad kaugemal tööl.

Seltsile sobib, et hoone on valla omanduses ning seltsile korraga kümneks aastaks rendile antud – nii on ehk kõige paremini tagatud, et kinnistu jääb avalikku kasutusse.

Et maja soojaks saamine on talvel päris pikaldane, siis kuni kevadeni suurt midagi ei toimugi. Aga kui veel viimane kolmandik, hiljutine sotsiaalkorter ehk kunagine külakooli õpetaja korteriruum korda saab, siis mine tea. Piilume korraks neisse tubadesse – prrr, kui külm ja kole!

Talv Ahja jõel, tuli koolimaja kolletes

Möödunud pühapäeva õhtul andis Lääniste koolimaja saalis kontserdi üks Eesti hinnatumaid bluuskitarriste Andres Roots. Pillimeest ja publikut oodates ning peoks ettevalmistusi tehes läks meie jutt ikka ja jälle siinsamas koolimaja akende all laiuvale ning praeguseks peaaegu üleni jääkaane all olevale Ahja jõele. Kuidas siitsamast kunagi parvega üle jõe sai, kuidas käis hoogne palgiparvetus Tartu suunal, kuidas jõgi on toonud siia muinasasustuse ning ümbruskonnas paikneb tihedasti vanu kalmeid. Jõgi oli kõige tähtsam transporditee Tartusse liinibussi ja veokite tulekuni.

Koos kitarristiga saabub külamajja siitkandi filmimees Janno Simm. „Sa pead kindlasti nägema tema filmi „Sügis Obi jõel“!“ on perenaine Kertu juba jõudnud mainida. Ent terve kontserdi keerlevad mu mõtted hoopis Ahja jõe ümber – küll oleks ikka vahva ühel hilissügisel seda jõge pidi sõita, kui Lääniste koolimaja juures saaksin paadi korraks kaldasse tõmmata ja majarahvaga uudiseid vahetada. Ja kes teab – võib-olla on minu saabumist kunagi uudistamas ka paarikümne külakooli õpilase silmapaarid. Lääniste külaselts on igatahes selle lootuse püsimiseks nii palju teinud.

Tagasi üles