20 aastane elutöö ilmus päkapikuraamatuna

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

„Olen õnnelik naine ja püsin lapsemeelne, kuni mu tervis vastu peab. Vanus on vaid number,” sõnab Anu.

FOTO: Silvi Lukjanov

Kuula artiklit

Järvamaal Amblas elav Anu Laansalu otsustas, et 20 aastat talve võlumaade korraldamist on piisav, et anda välja oma esimene raamat. Esimene just seetõttu, et mõttes mõlguvad tal juba järgmisedki ja mitte ainult päkapikkudest – üks neist pajataks näiteks meestest naise elus.

Kirjutamispisik on Anu Laansalul sees olnud juba lapsest saadik. Koeru koolis loeti tema kirjandeid ette. Talle meeldis oma mõtteid avaldada, kirjutades kirjandeid kõigil etteantud teemadel. „Kõik teemad olid nii head, et ei raatsinud ühtegi vahel jätta. Nii panin tihti paberile mõtteid kõigist. Kuid elu on läinud nii, et alles nüüd valmib mu esimene raamat,” ütleb Järvamaal Amblas elav 53-aastane taluperenaine.

Päkapikkudest kõneleva raamatu ajendiks on ta ellu ja hinge püsivama jälje jätnud talvemaade korraldamine, millega naine alustas 1998. aastal Järvamaale Müüslerisse Sangla tallu asudes. Ambla kanti kolides jätkas ta algul talvemaade korraldamist teiste talus ja teiste hobustega, kuid õige varsti juba enda Laanesalu talus. Et kohta teatakse rohkem Kiigelandi järgi, siis toimusid viimastel lumevaestel jõulukuudelgi päkapikkude lustakad seiklused hoopis Kiigelandis. Nii on naine 20 aastat järjest soovijaid talve kõige muinasjutulisemal ajal päkapikkude lugude ja tegudega võõrustamas. Ilusaks aastapäevaks andis ta välja raamatu. „Aja jooksul on kogunenud palju lugusid. Päkapikkude aeg on tore fantaasiamaailm ja lugudesse annab põimida elu ennast, lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele,” lausub ta.

Mõte sündis mitu aastat tagasi

Mõte päkapikkude seiklused raamatuks kirjutada sündis talvel kolm aastat tagasi. „Kindlasti mitte kiirel talvemaa ajal. Pigem hiljem, kui mul oli aega hommikuti rahus ja vaikuses köögilaua taga kohvi juua ja seejuures jälgida aknast askeldamist linnumajas,” sõnab ta.

Anu on lapsest saadik olnud varane ärkaja. Selles vaikuses mõtted just uitama lähevadki. Nüüd tuli aga kusagilt nagu käsk, et kirjuta, ja sündisid esimesed lood. Ta luges need samal hommikul kohe ka lastele ette. „Lapsed olid küll üsna imestunud, kust ma need lood võtsin. Kas tõesti ise tegin? Kuid need meeldisid neile ja nad innustasid jätkama,” kõneleb Laansalu.  Kirjutamismõtteid jooksis naise peas varemgi ja mitmel teisel teemal – mitte ainult talvel, vaid olenemata aastaajast. Märkmeid ülestähendustega leidis ta koristamiste käigus.

Ka lugusid päkapikkudest oli Laansalul rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus, kuid sõnapidaja inimesena tahtis ta esitada käsikirja kirjastusele õigel ajal. „Ise ma ju ennast silma jäänud kirjastusele Hea Tegu välja pakkusin ja ise ju määrasin tähtaja. Muidugi pelgasin ka, et kui edasi lükkan, siis jäängi endas kahtlema ja raamatut ei pruugi ilmuda,” tunnistab ta.

Nii jäid käsikirja saatmise kuupäevaks raamatust välja lausa pooled valmis lood.

Aega võttis viimistluse juures seegi, et pildid joonistab naine ise. „Mitu esimese raamatu pilti oli valmis juba esimestest talvemaadest, kuid jah, viimane pliiatsijoonistus valmis tõesti ühe õhtuga,” nendib ta.

Juba on ootel teinegi raamat

Anu on üsna kindel, et teine päkapikkude raamat tuleb veel, sest lisaks lugudele on järel palju pilte. Koostöö kirjastusega on sujunud vaid meeldivas toonis. Esimesest trükist nägi 20. novembril ilmavalgust 400 raamatut. Rohkem ei julgenud ta algul tellida ja loodab kulud tasa teenida. „Kui läheb hästi ja mu esimest raamatut ostetakse nii, et tuleb juurde tellida, peaksin tulu ka saama,” sõnab ta.

Kuigi see polnud raamatut kirjutama hakates esmatähtis, Anu päris kõigile hobidele elus peale maksta ka ei taha. Teine hobi on naisel hobused, neid on tal kaheksa ja nende ülalpidamiseks tuleb tal kolmas aasta käia tööl talitajana elukoha läheduses vasikalaudas. Hobustega teeb ta küll lastele treeninguid ja lumega ka saanisõite talvemaal, ning kui tellitakse, siis ka muul ajal, kuid sellest jääb äramajandamiseks väheks.

Nii tahabki Anu veel kirjutada. Teha asja, mis meeldib ja võib-olla hakkab ka raha sisse tooma. Naine mõtiskleb, et raamatuks võiksid saada siiani vaid sahtlisse kirjutatud luuletused, kuid rohkem kujutab ta trükisena ette Türi näidissovhoostehnikumis zootehnikuks õpitud aega aastatel 1980–1984. Märkmeid on ju sellestki ajast tehtud ja palju on siiani selgelt meeles. „Kui lastele oma elust lugusid räägin, naeran, et võiksin kirjutada ka raamatu „Mehed minu elus”, sest mu elu on olnud üsna kirev. Alustades sellest, kui sügava jälje jätsid mulle isa ja vanaisa, jätkates mitmest mu meestöökaaslasest ja rääkimata mu kolmest suhtest meestega,” täpsustas ta. Läbi enda silmade ja mõtete kirja pandud lood on autori arvates paljudele olulised. „Usun, et on päris põnev lugemine paljudele, kellega mu elu on mind kokku viinud Järvamaal Kalitsa, Müüsleri ja Ambla külades ning Tapa linnas, kus vanavanemate juures möödus mu lapsepõlv ja pea kõik suvevaheajad,” lisab ta.

Sünninimega Anu Tooming on kandnud veel perekonnanime Valdmaa ja nüüd on ta üle kümne aasta Laansalu. Lapsi on tal kolmest suhtest viis. Vanim poeg Alari on 33-aastane, järgnevalt 32-aastane Triin ja 23-aastane Eva-Liisa ning praegusest abielust 12-aastane Meriliis ja seitsmeaastane Meido.

„Olen õnnelik naine ja püsin lapsemeelne, kuni mu tervis vastu peab. Vanus on vaid number,” sõnab Anu rõõmsalt. Ka talvemaaga kavatseb naine jätkata, lootes, et jõuluajal on lund rohkem.

Tema talvemaadele teatakse tulla Tallinnast ja Tartustki, kuid peamised külastajad on kodukoha lähedastest koolidest ja lasteaedadest. Eelmisel aastal alustas naine lumepuudusel ja tahtmatusest lapsi pori sisse kutsuda ise laste juures käimist. „Pakin päkapikud, keda on peagi vaat et Eesti 100. aastapäeva jagu, kohvrisse ning lähen lasteaeda ja kooli jutustama ja laulma päkapikkude ajast.” Seda kavatseb ta teha tänavugi, kui külaskäikudel on teinegi põhjus. Need on nüüd ka ta raamatuesitlused. „Maal elades teisiti ei saagi – pead olema ettevõtlik. Mulle aga meeldib maal elada,” nentis ta.  Nii kinnitas Anu Laansalu, et võtab ka tänavu vastu kõik, kes tahavad tulla talvemaale. „Kuni püsin sel pühal päkapikkude ajal lapsemeelne, on kõik hästi. Mis sest, et liigesed annavad juba tunda, eks maatöö on võtnud oma. Kest võib küll vananeda, aga hing püsib mul jätkuvalt noor,” lubab ta.

Tagasi üles