Metsaomanik Jüri Stroo: Eesti metsal pole häda midagi

Jüri Stroo oma metsas pooleli tööjärjel. Foto: Viio Aitsam

Tänavusel metsamajandajate konkursil tubli püsimetsamajandaja tiitli pälvinud mees teeb kõik tööd oma metsas ise.

Järvamaa metsakonsulent Ülle Läll rääkis kord tegusaid metsaomanikke iseloomustades, et jagab nad laias laastus kaheks. Ühed astuvad metsaühistu liikmeks, osalevad kõigis ühisettevõtmistes, kasutavad kõike, mida ühistuline tegevusvorm võimaldab, taotlevad metsatoetusi, täiendavad end ja saavad metsas hästi hakkama.

Teised saavad samuti hästi hakkama, kuid on rõhutatult isepäi tegutsejad – korraldavad kõik ise, metsaühistutega ei liitu ja ühistegevuses pigem ei osale.

Lääne-Virumaa metsaomanik Jüri Stroo on Ülle Lälli jaotuse järgi isepeade poolel.

Aitab kaasa metsa kasvule

Kui ühel eriti udusel sügispäeval Jüri Strooga Venevere külje all Marikülas kokku saame ja metsa läheme, ei kiirusta tema laialdaselt tutvustama oma püsimetsanduse põhimõtteid. Metsasuhete kohta ka pikka juttu ei kuule. On selline huvitav päev, kus sõnu on pigem vähem ja pooled asjad on õhust aimata. Seda, mis viimasel paarikümnel aastal metsas toimunud on, näitavad samas harvendusraiega kasvuhoogu juurde saanud puistud ja tihedad noorte kuuskede tukad keskealise või vana metsa servades.

Ka värske tegevuse jäljed on näha – metsatee ääres hakkpuidumaterjali virn ja metsast välja toodud palgid-notid. Üks tööjärg jääb me ringkäigul ette – langetatud on mõned kased, haavad, üks eriti jändrik haab, mille järkamine alles pooleli.

Peatuse teeme veel metsateel, kus Jüri Stroo kirjeldab, et selle metsatüki ostmise ajal olid teekoht ja lähikonna mets liigvee all. Nüüd on kraav ja kraaviehituse ajal teisele poole teed laotud mullale istutatud kuused kasvanud nii suureks, et moodustavad piki teed tiheda metsamüüri.

Maaparandustöö on ainuke, mille puhul Jüri Stroo on kasutanud metsatoetust.

Mõnes mõttes ajaviide

„Mariküla oli vanasti suurem koht kui Venevere, aga siis jäid talud tühjaks. Praegugi näeb lagunenud hooneid ja siinsamas on kuus-seitse talukohta, millest pole enam midagi järel,” jutustab Jüri Stroo, keda paigaga seob vanaisa talu. Metsa on ta lahustükiti juurde ostnud, vanaisa heinamaale istutas puud peale.

Kui küsin, kui palju metsamaad kokku on, ei oska ta täpset arvu ütelda – osa metsatükkidest on tütarde nimel. Kui laias laastus, siis perel oleva metsa pind jääb 100 ja 200 hektari vahele.

„Esimene töö oli, et koristasin metsad ära. Eraldi oleva 70 hektari pealt viisin 2000 tihumeetrit leppa ja rämpsu Püssi tehasesse,” räägib Jüri Stroo.

Metsas tegutseb ta kogemuse varal, mis saadud terve elu jooksul. „Olin päris tatikas veel, kui hakkasin käima metskonnas endale taskuraha teenimas. Isegi võsa sai lõigatud, kraavipõhju puhastatud, metsa istutatud. Jalgratta ostsin oma raha eest.”

Jüri Stroo on töötanud autojuhina, aga kui erastamiste tulles autobaas lagunes, jõudis jälle metsa. „Hakkasin riigimetsast lanke ostma, mul olid lõikajad ja mõni Belarus, oma metsaveoauto. Hiljem lõin käega, kui oksjonitingimused muutusid ja sel enam suurt mõtet polnud.”

Viimastel aastakümnetel käivad tööd oma metsas. Nüüdseks pensionieas Jüri Stroo ütleb, et mingis mõttes on see praegu hobi või ajaviide. Võiks metsatöid kelleltki tellida, aga ta eelistab ise tegutseda, sest „mis ma niisama istun seal linnakorteris”.

Põhiline on, et alates sajandivahetusest pole Stroo metsas lageraieid tehtud. Valides päevi, ilmasid, tuule suunda ja tugevust, käib ta langetamas üksikuid puid valik- või sanitaarraie korras. Ise veab metsamaterjali kokku. On metsaosasid, kus ta on raiet teinud, et kuuse järelkasvule ruumi ja valgust anda. Näiteks näeb kuusikut, mis alles hiljuti oli lepik.

Üritan uurida mehe n-ö metsatõmmet, küsida, kas teda kisub ka niisama metsa või käib ta seal ainult tegutsemas. „Seeneline või marjuline ma ei ole, puukallistaja ammugi mitte. Aga kui metsa lähen oma töid tegema, siis muidugi uitan seal ringi ka.”

Metsaomanike maine nimel

Kui räägime tänavusest metsamajandajate konkursist, kus Jüri Strood tunnustati tubli püsimetsamajandaja tiitliga, üllatab ta ütlemisega, et osales konkursil avaliku raiesõja mõjul – tahtis oma näitel avalikkusele erametsandust näidata. „Käib kisa, et lageraie ja kõik metsad raiutakse maha. No ei ole ikka küll niimoodi!”

Mees räägib, et muidugi võiks kokku leppida näiteks külade lähedal või suurte maanteede ääres teistmoodi raiete tegemise. See ei tähenda, nagu oleks kogu metsandus valedel alustel.

„Teine asi, mis mind närvi ajab, on see tselluloositehase lugu, tartlased kardavad haisu ja isegi uuringuid ei lastud ära teha ... Ma imestan, kust kisajad nii palju võimu said, et eriplaneering ära lõpetati. Paberipuidu hind läks järsult üles. Kui see nüüd järgmisel aastal jälle kokku kukub, siis on päris kindel, et tehaserajajate konkurentide käsi oli mängus.”

Jüri Stroo on ise kokku puutunud Rootsi paberitööstusettevõtetega, kust ta haisu ei mäleta. Ta usub, et kui eestlane käib siinse tehase rajamise plaani taustal Soome tselluloositehases haisu kohta küsimas, siis tõest vastust ei saa.

„Kes hakkab rääkima, et haisu ja saastamist pole, kui õhus on oht jääda oma odava tooraine baasist ilma!” ütleb Jüri Stroo, viidates sellele, et siinne paberipuit, mida oleks kasutada tahtnud Eesti oma tselluloositehas, müüakse praegu piiri taha ja valvel on ka siinsed sama toorme kasutajad.

Mees arvab, et loomulik suhtumine metsamajandusse hakkas Eestis muutuma juba nõukogude ajal või vähemalt loodi siis selleks eeldused. „Vene aeg ju oli, mis tegi põlvkonna, kes said korterid kätte ja harjusid mitte midagi tegema.”

Peale muu häirib teda, kui süsteemitu on avalikus ruumis kostev väidetav loodusearmastus ja keskkonnahoid. Ta toob näiteks pisielustiku.

„Lageraiel tuleb langile jätta sitikatele mädapuitu, et nad saaksid n-ö üle langi minna, aga mesilast, keda põldudel saab mürgitamiste pärast otsa tuhandete kaupa, ei kaitse keegi. Naabril jäi 12 perest alles kaks. Käisin spetsiaalselt rapsipõllu ääres vaatamas ... Tavaliselt kevaditi vahtrad sumisevad ja raps on tolmeldajaid täis. Tänavu kevadel ei näinud ma seal ühtegi mesilast või kimalast. Aga see ei koti mitte kedagi.”

Teine näide on lendorav. Selle asemel, et suuri metsaalasid range kaitse alla panna ja inimesi sealt välja ajada, alustaks Jüri Stroo hoopis metsnugise kui lendorava loodusliku vaenlase küttimisest.

Järeltulijatele mõeldes

Jüri Stroo vanas kuusikus lõhnab mets sambla järele. Mees ütleb, et talle meeldib ta metsatöö, kuna keegi ei sunni – teeb, kui tahab. „Mets on kraavitatud, truubid paigas. Hooldustööd on tehtud ja vana mets on püsti.”

Kui küsin, miks ta ikkagi metsa valis ja vanaisa tallu jõudes näiteks põllumeheks ei hakanud, ütleb Jüri Stroo, et muidugi on ta põllumees ka olnud. Tollest perioodist on pärit eriline hetk. „Külvasin viis hektarit otra, mis oli rubla eest ostetud. Kui koristasin saaki, oli juba krooniaeg,” jutustab Jüri Stroo. „Viisin kaks koormat Tamsallu. Kui elevaatoris vilja ära andsin, sain raamatupidamisest raha – tollal maksti sularahas. 3900 krooni sain ühe- ja kahekrooniste rahatähtede pakkides. Kui, need süles, vaevu autoni jõudsin ja süle siia tühjaks valasin, oli auto rahapakke täis.”

Ta ütleb, et niisuguseid sügava emotsiooniga hetki ongi vist vaid kaks tükki olnud. Teine kord oli, kui ta ekskavaatoriga varahommikul Venevere paisjärve kaevas. „Sain valmis, vesi voolas sisse ja just siis päike tõusis ...”

Mis saab metsast edasi? „Kuni mina tegutsen, on kõik teada. Eks siis pean hakkama järeltulijaile sõnu peale lugema,” ütleb Jüri Stroo. Mingeid rangeid ettekirjutusi vist ei tule, ta pigem nendib, et otsustamised tuleb teha metsa seisundi ja omaniku tahtmiste-vajaduste järgi.

„Kõik on nii kahe otsaga,” muigab mees ja toob minevikust näite: „See, kes Eesti vabariigi esimestel aastakümnetel oma metsa hoolega hoidis, selle metsad võeti Vene ajal maha. See, kes tol ajal oma metsa maha jõi, selle maadel hakkas uus mets kasvama ja pärijad said nüüd maade tagastamisega küpsed metsad.”