Kuidas roosid talveks õigesti valmis sättida?

Kas mäletate veel, et üle-eemisel aastal õitsesid viimased roosid novembri keskpaigas paksu lumevaiba all. Foto: Erakogu

Sügis on olnud suhteliselt soe ja paljudel roosidel püsivad alles rohelised lehed küljes, paljud roosikasvatajad on oma hoolealused juba tagasi lõiganud ja üles mullanud, kel aga see töö tegemata, võiks lähipäevil ära teha.

Tuletame meelde kogenud roosikasvataja ja roosiraamatute autori Mart Ojasalu soovitusi, kuidas roosid talveks ette valmistada.

Kui ühed roosikasvatajad muldavad ja katavad oma roosid talveks ära, siis teised on seda meelt, et midagi pole vaja teha ja roosid elavad niisamagi talve üle. Ja kes ei ela, seda sorti pole vajagi siin kasvatada.

Ojasalu ütleb, et tegelikult on mõlemal õigus. Kõik sõltub kasvukohast. Viimsis, Pärnus ja mujal mere ääres on ehk kord 10–15 aasta jooksul nii ohtlik olukord, kus roosid välja lähevad, aga igal pool mujal, isegi juba kümme kilomeetrit sisemaal, kisub asi kahtlaseks,” hoiatab Ojasalu.

Kui roosipõõsad jäävad muldamata, võib kahjustus suur olla. Üle-eelmisel talvel läksid Kesk- ja Lõuna-Eestis välja umbes pooled roosid. Viimsis, saartel ja mujal ranna ääres kahjustusi peaaegu polnud.

„Ebaõnnestumiste ärahoidmiseks tuleb ikkagi roosid vähemalt 20–30sentimeetriselt üles mullata, siis tulgu milline talv tahes, roos vähemalt ei hukku,” rõhutab Ojasalu.

Kui mulda on raske kätte saada, siis sobib freesturvas või koorepuru. Ka tammelehti võib katmiseks kasutada, kuid kõik muud lehed on targem roosipeenralt eemal hoida. „Igasugune kõdunev materjal on sulailmaga roosipeenras ohtlik,” rõhutab Ojasalu.

Mõnel aiapidajal on kombeks lehed suurtesse prügikottidesse panna, et nii komposti teha. Kui talvel on tulemas käre pakane, siis võib need kotid rooside ümber sättida.

Mis aga puutub rooside pakasekangaste ja muude materjalidega katmisesse, siis nii toimides võib roosidele kergesti hoopis kurja teha. „Kui kangas laotada roosidele ja lumi sajab omakorda peale ning tuleb sula, siis seal all hauduvad taimed ära. Neid on küll ja küll, kel on kangast kasutades roosipeenardes kõik roosid hukkunud,” ütleb Ojasalu.

Kui kangast katmisel kasutada, peab see õhku ja vett läbi laskma, näiteks ruuduline peenravaip, väänrooside katmisel soovitab Ojasalu kasutada vett ja õhku läbilaskvat maasikakangast. Nende materjalide all saavad taimed hingata, kuid väga raske lumekuhja ja ventilatsiooniaukude puudumisel kipuvad nendegi all taimed hukkuma.

Ojasalu on seda meelt, et üldjuhul piisab peenraroosidel talvitumiseks ülesmuldamisest ning katta on vaja vään- ja tüviroose.

Väänroosid kannatavad ilusti külma kuni miinus 15 kraadi. Miinuskraadide juures roose maha painutama hakata ei tohi. „Sulailmaga painutatud väänroosidele paneme täiendavalt pakasekatte jõulude paiku, kui lumikate jääb püsivaks. Haiguste tõrjeks pritsime siis vasksulfaadi sinise pooleprotsendilise lahusega,” räägib Ojasalu. „Väänroosidel peavad pikad võrsed edukalt talvituma, vaid siis on väänroos õierikas. Kevadist koorepõletikku aitab ära hoida vasksulfaadiga pritsimine. „Kui aga maja võreseinal on kasvamas suhteliselt hästi vastupidav „Flammentanz”, võib see nii jääda, teised sordid tuleks aga maha painuta ja katta, sest seinal võivad need karmil talvel tugevasti räsida saada.

„Võite roosi ettevaatlikult seinalt läbi võre maha võtta ja katta pealt kanga või kuuseokstega. Õrnad on just kollased väänroosid ja uusimad Lääne-Euroopa sordid,” õpetab Ojasalu.

Kui aga väänroosid on püsti ja mahapainutamiseks sobilikku ilma ei tule, võib neid varjutada koormakattega, sidudes selle kui vertikaalse teki võre külge.

Rooside paksu talvekatte alla peitmise vastu räägib seegi, et just sellistes tingimustes kipuvad hiired kahju tegema. Linnas pole hiirtega suurt probleemi, kuid maal, kus põlluhiired liikvel, peavad eriti väänrooside omanikud ettevaatlikud olema.

Ojasalu räägib, et ehkki mõnel pool on kirjutatud, et kuuseoksad kaitsevad hiirte eest, justkui okkad torgiksid hiiri, siis praktika seda ei kinnita. „Otse vastupidi, kui kevadel roosid lume alt välja sulavad, siis on okste all kõik valgeks söödud,” kõneleb ta. „Eriti ohtlikud on hiired väänroosidele, sest kui pikad võrsed on valgeks söödud, siis õitsemine hilineb või ei hakka roosid üldse õitsema.”

Kui väänroosid talveks maha painutada, tuleb nende ümber kindlasti närilistele mürgikuubikud panna. Peenraroosidel pole kuubikud tingimata vajalikud, sest kui roos on üleskuhjatud, pole hiirte kahju ülemäära suur.

Tasapisi hakkavad Eestimaa aedadesse ilmuma tüviroosid ehk rahvakeeli roosipuud. Nende kohta on tähtis teada, et meie kliimas pole mõtet taime katta püstiselt võra ümber soojustust mässides. Pinnases kasvav tüviroos tuleb siin kindlasti talveks maha painutada ja katta sarnaselt väänroosidega.