Kauneid õisi igast ilma otsast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kuningprootea Lõuna-Aafrikas Kapimaal

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Millal teile viimati alpikanniõisi kingiti? Ja kas te ikka teate, et vaasis seisavad palju juua tahtvad alpikannid siis kõige kauem ilusad, kui nende varred umbes 3 cm ulatuses pikuti lõhestada? Vett tuleb muidugi vahetada, aga sedasi võivat alpikannid vaasis isegi kolm nädalat vastu pidada. Suhkrulahus või vette pandud vaskmündid nende õite eluiga aga ei pikenda.

Kunagi tegi meisterflorist Taivo Piller hommikutelevisiooni saates isegi vastava mitme säilitusmoodusega katse, mis kinnitas, et risti või diagonaalselt lõigatud varrest ei saanud alpikanniõied piisavalt vett kätte. Kõige parema tulemuse andis just varre pikuti lõhestamine, sest nii oli imupind suurim. Näiteks sarnaselt koheldud tulbid aga imaksid liiga palju vett ja nende varred läheksid ruttu pehmeks, nii et sama tarkus ei käi sugugi kõigi rohtse varrega lillede kohta. Õige kohtlemise saate ise katsetades välja selgitada.

Usun, et noored pole alpikanniõisi kingiks saanudki, nemad teavad alpikanni potilillena. 30 aastat tagasi olid need novembrihalluses aga väga armsad, hilissügisel olidki levinuimad lõikeõied.

Tavalisest saab haruldane, haruldasest tavaline

Sellised mõtted, kuidas tavaline võib mõne aastakümnega muutuda haruldaseks või vastupidi, tulid pähe Tallinna Botaanikaaias 10.–18. novembrini kestnud näitusel „Lõikelilli laiast maailmast”. Vaasilillede ja lõikerohelise keskel oli seal väljas väga uhke ja lopsakas valgete õitega potialpikann – selle õisi lihtsalt ei raatsitud siiski üürikese iluna vaasi panna, las ta kestab toataimena kauem. Samamoodi oli väljapanekut oma kasvunõudes täiendama toodud mitu botaanikaaia orhideed ja flamingolille, mida lillekauplused ka lõikeõitena pakuvad. Väga põnevad olid botaanikaaia töötajate kogutud ja kuivatatud taimede kimbud – need ei piirdunud sugugi ainult parkjuure, pärl-hõbelehe, angervaks-raudrohu ja õlelilleks hüütud roosa päikesetiivaga. Hästi efektne on kuivkimbus nt jõhvhirss ‘Fontaine’.

Lõikeõied olid näituse jaoks ostetud neljalt lillede hulgimüügifirmalt. Nurmiko Hulgi, Florease, Floreana ja Floratrade’i valik kinnitas, et praegu võime soovi korral kinkida küll kõike, mis aga pähe tuleb – ükskõik, millisest ilma otsast igatsetud lill siis pärit poleks. Iga päev kogu seda valikut lillepoodides ei näe, kuid kõike on võimalik tellida. Levinud lõikeõitest ei märganud ma näitusel siiski nartsisse, gladioole ja suuri aedhortensia õisikupalle, viimased olid küll esindatud kuivatatult. Ei olnud ka Tallinna lillepoodide vist suurimat hilissügise üllatust – õitsema ajatatud sirelioksi (hind 6-7 eurot), mis on Hollandi lilleoksjoni kaudu siia jõudnud kuuldavasti Iisraelist.

Kõige erilisemad tundusid mulle väljapanekus looduslikult kauges Lõuna-Aafrikas kasvavad taimed, kuigi sealseist asukaist on näiteks kallad, gerberad ja freesiad meilegi ju ammused tuttavad. Sellist lilla südamiku ja elevandiluukarva õieservaga põnevat kallasorti nagu näitusel pole ma poes aga veel kohanud. Strelitsiad ja prootealiste (Proteaceae) sugukonna liikmed on roosidest jt levinud lõikeõitest kallimad ja neid kingitakse meil eriti pidulikel puhkudel. See, kui tead, millega tegu, lisab kingile kindlasti väärtust. Põnev näitus aitaski nii taimede ostjatel kui müüjatel targemaks saada.

Strelitsiad ja prootead

Paradiisilinnulilli ehk strelitsiaid tutvustab näituse kuraator botaanik Urmas Laansoo ka oma äsjailmunud „Ränduri taimeraamatus”. Oma nime on paradiisilinnulille perekonda kuuluvad põõsad ja puud saanud selle järgi, et sihvaka varre tipus paiknev õisik meenutab eksootilise linnu erksa suletutiga pead ja õisiku kandeleht tema terava otsaga nokka. Õisi kirjeldab Laansoo nii: „Iga õis koosneb kolmest eredalt värvunud õiekattelehest ja kahest kokkukasvanud ning ühest vabast sinisest või valgest õiekattelehest, mis moodustavad meenäärme ehk nektaariumi.” Taime lopsakad lehed meenutavad banaani omi. Meil on müügil (hind praegu olenevalt suurusest 5–7 eurot) oranžide õiekattelehtedega kuninglikku strelitsiat (Strelitzia reginae), sordi ‘Mandela’s Gold’ õiekattelehed on kirgaskollased. Aafrika lõunaosast pärit taime näeb sooja kliimaga riikides haljasaladel või konteinertaimena. Meil võib teda kasvatada valges ja jahedas talveaias, kus temperatuur jääb talvel 10–14 kraadi vahele. Vaasis püsib paradiisilinnulill kindlasti nädala, jahedas ruumis ehk isegi kaks ning selle õis on huvitav ka kuivatatult.

Prootealiste põnevat ja iidset õistaimesugukonda (sinna kuuluvad u 80 perekonda ja 1500 liiki, mis on peamiselt levinud Lõuna-Aafrikas ja Austraalias) esindasid näitusel potis kasvav kuningprootea valgeõieline sort ‘White Crown’, suure heleroosa õiega kuningprootea lõikeoks, nööpnõelapatju meenutavate värvikate õitega Leucospermum’i perekonna esindajad ja nende pilkupüüdvate kõrglehtedega sugulased valgepuude (Leucadendron) perekonnast: sort ‘Cape Spice’ ja punane valgepuu (L. rubrum). Nimest hoolimata kasvavad nad looduses valdavalt ikka põõsastena. Kapimaal on selle hõreda võsa moodi koosluse nimi, kus prootealised peamiselt kasvavad, fynbos.

Vahel ka hiigelprooteaks kutsutav kuningprootea on Lõuna-Aafrika Vabariigi rahvuslill. See „lill” on tegelikult igihaljas ümarate-piklike lehtedega ja umbes kahe meetri kõrgune põõsas, mille okste tippudes puhkevad kuni 30 cm läbimõõduga roosad, kreemikasvalged või punased õied. Suletult meenutavad need suuri käbisid ja avanenult karikaid või artišokiõisikuid. Põõsas õitseb mitu kuud. Kuningprooteal on ka valgete, punaste, oranžide ja kollaste õite ning kirjute lehtedega sorte.

Punaste, kollaste ja oranžikate õitega „nõelapadja-prooteaid” (nende tunnuslikud „nööpnõelapead” on õiest välja ulatuvad emakakaelad) näeb meil sellest seltskonnast kõige sagedamini müügil, hind on praegu vahemikus 5,80–7 eurot. Valgepuude efektsete kõrglehtedega lõikeokstel ei ole tagasihoidlikel õitel enamasti lastud müügi ajaks veel välja areneda. Suure õiega kuningprootea lõikeoksad on küll kallid (Tallinna kesklinna lillepoes hind nt 18 eurot tükk), kuid vaasis (neid soovitatakse panna sooja vette, kuid hoida pigem jahedamas ruumis) on nad ilusad pea kolm nädalat, kui neil hoolega vett vahetada ja lõikepinda uuendada. Seejärel laske õiel lihtsalt kuivada – nõnda kestab see päris huvitavana edasi. Kui soovite, et säiliks õie värv, siis tuleb see varem pimedasse kuivama panna. Prootead on kindlasti oma hinda väärt, sest neid on väga raske kasvatada, ka potitaimena või talveaias kohtab meil neid harva. Oma kodustes kasvupaikades on nad kohastunud keerukate kasvutingimuste ja võsapõlengutega – kuningprooteal laseb näiteks puitunud mugula moodi moodustis uuesti tärgata, kui taime maapealne osa tules hävib. Ja osa liikide paksukestalised seemned ei idanegi ilma tulekahju mõjuta.

Hoopis leplikum toataim ja ka lõikeõite andja on Lõuna-Aafrika mäenõlvadelt pärit sibullill, suureõieline neriine (Nerine bowdeni). Näitusel sai vaasis imetleda valkjasroosasid natuke tagasi käändunud õielehtreid, aga on ka tumepunaste ja valgete õitega neriinesid. Toataimedena vajavad nad suvist puhkepausi ning sügisel ja talvel võimalikult valget kasvukohta.

Üllatusi oli muidugi ka maailma teistest kantidest. Bromeelialised on pärit Lõuna-Ameerikast. Nende hulka kuuluv Hitchcocki saluutlill (Pitcairnia hitchcockiana) kasvab looduslikult Venezuelas ja Ecuadoris, näitusel oli vaasis tema sordi ‘Red Dragon’ õisik. (Üks saluutlille perekonda kuuluv liik – aafrika saluutlill (P. feliciana) – on see ainuke bromeelialine, mis avastati kasvamas hoopis troopilises Aafrikas.) Lõikelillena pakutakse saluutlilli alles 2014. aastast ja nende suurim kasvataja on Uus-Meremaa.

Tagasi üles