Sealiha tarbimine kasvab vastupropagandast hoolimata

„Eesti ei kata praegu oma vajadusi ühegi peamise lihaliigi suhtes – liha ja lihasaaduste kaubavahetuse bilanss on sügaval miinuses ja hullemaks läheb,” lausub Olle Horm. Foto: Arvo Meeks

Ehkki veganluse toetajad räägivad üha valjemini lihasöömise kahjulikkusest, näitavad toiduliidu kokku löödud numbrid, et liha, sealhulgas sealiha tarbimine Eestis kasvab ja sel on kasulikke omadusi leidnud ka meie toitumisnõustajad.

Eesti ühe suurema lihatööstuse Atria Eesti juhatuse liige Olle Hormi sõnutsi toimub Euroopas sealiha ületootmine ja esirinnas on siin Hispaania. Võrdluseks: aastas liigub Hispaanias tapamajja üle 47 miljoni sea. Ka Taanis on sigu kõvasti rohkem kui inimesi, märkis Horm. Eestis seevastu on olukord vastupidine. Kõige rohkem mõjutab maailma lihaturgu Hiina, mis impordib 3,5 miljardit kilo sealiha aastas. See tähendab, et Hiina dikteerib sealiha hinda kogu maailmas.

Eestis toodab sealiha kunagise 200 asemel nüüd vaid 50 ettevõtet ja väikemajapidamist, millest viis suuremat annavad üle 90 protsendi müügitulust. Sigade arv on pärast katku järsult langenud, kuid nüüd näitab taas mõningast tõusu ja jõudnud 2016. aasta alguse tasemele. Samal ajal pole katkuoht kuhugi kadunud ja tootjatel tuleb endiselt järgida rangeid bioohutuse nõudeid.

„Eesti ei kata praegu oma vajadusi ühegi peamise lihaliigi suhtes – liha ja lihasaaduste kaubavahetuse bilanss on sügaval miinuses ja hullemaks läheb,” lausub Horm. Kui maailmas süüakse aastas veidi alla 45 kilo liha inimese kohta, siis Eestis oli see arv mullu 78, kusjuures sealiha sööme veel mitu korda enam kui teiste riikide elanikud. Ehkki taimetoitlased väidavad vastupidist, näitavad kauplustest saadud andmed, et lihamüük meil langenud ei ole, vaid on viimased kolm aastat samal tasemel püsinud.

Hormi jutu järgi on Eestis läinud igasugune tootmine järjest kallimaks, aga eriti puudutab see toidutööstust, kus kallimaks on läinud pea kõik sisendid.  „Vili, palgad, kütus, elekter, pakendid – kõik on järsult kallinenud,” loetleb ta põhjusi. Näiteks on elekter ja transport meil juba kõvasti kallimad kui põhjanaabrite juures Soomes. Ehkki küsitluste järgi on Eestis kodumaise toidu eelistajaid 90 protsenti, siis päris nii see Hormi jutu järgi ei ole, sest paljud eelistavad kollase sildiga ehk soodushinnaga tooteid, mille hulgas on sageli ka importliha. Mis tervislikkusse puutub, siis see on lihatöösturi hinnangul ajas muutuv nähtus. „Kui veel kuus aastat tagasi lõikasime lihal peki ära, siis nüüd otsitakse taas kamaraga tükke,” toob ta näite.

Sead ei ela sugugi seamoodi

Eesti suurima sealihatootja HKScan Estonia algtootmise juht Kaupo Ojavee kummutab müüte, mida   lihavastased loomade pidamise kohta levitavad. Tema sõnul on loomade heaolu igati tagatud ja nende elutingimused range kontrolli all. Hügieeni- ja bioohutuse reeglite täitmine on tagatud, kvaliteetne toit ja puhas joogivesi ning isegi liigile omased mänguasjad farmides olemas. Loomadel on Eestis ja kogu Euroopa Liidus keelatud antibiootikumide kasutamine profülaktiliselt, steroidide ning hormoonide kasutamine kasvustimulaatoritena on välistatud. Loomade ravimisel eelistatakse alati looduslikke alternatiive. Rakvere lihatööstuse tapamajas on pidevalt kohal 13 riikliku järelevalve ametnikku, kes kontrollivad loomi nii vastuvõtul kui tapaliinil.

Ojavee kinnitust mööda ei pea paika müüt, et loomadel pole ruumi ja nad elavad üskteise otsas. Siingi kehtivad karmid reeglid. „Sead ei ela sugugi seamoodi. Erinevalt levinud arusaamast on sead väga puhtad loomad. Oma eluaseme jaotavad nad kolmeks piirkonnaks ise, inimene aitab vaid kaasa sobivate tingimuste loomisel,” selgitab ta. Kuni 110 kg kaaluvale seale peab olema tagatud 0,65 m², üle selle kaaluvale loomale ruutmeeter, emisele aga 2,25 m² pinda. Laborites kontrollitakse sööda kvaliteeti ja koostist, et see toetaks sigade tervist, oleksid tagatud vajalik energiahulk, proteiin, aminohapped, vitamiinid ja mineraalid.

Sealiha võib süüa, aga ei pruugi

Tervise Arengu Instituudi toitumisnõustaja Kristin Salupuu ütlust mööda on igal toidugrupil oma plussid ja miinused, mistõttu teadlike valikute tegemine on mitmekesise toitumise juures esmatähtis. „See, et liha ei sisalda samas koguses ja vahekorras toitaineid nagu köögiviljad, ei tähenda, et tegu on ebatervisliku toiduga,” lausub ta. Halbu toiduaineid pole tema sõnul olemas.

Salupuu toob paralleeli hoopis teise valdkonnaga: „Võiks öelda ka, et purjuspäi autojuhtimine aitab ära hoida liiklusõnnetusi, sest neis riikides, kus alkoholi tarbimine on hästi kõrge, on suremus õnnetuste tagajärjel väiksem. Unustatakse ära teised tegurid, mis seda mõjutavad, nagu näiteks see, et meie autod on järjest turvalisemad. Ka toidu puhul usutakse, et liha või suhkur on halvad, sest inimesed on haiged, mõtlemata sellele, et liikumine on vähene ja inimesed on stressis, sest ei suuda leida tasakaalu töö ja pereelu vahel.”

Nõustaja sõnade kohaselt ei ole asi mitte selles, et meil liha liiga palju süüakse, vaid selles, et juur- ja puuvilja ning kala süüakse liiga vähe. See tähendab, et võti peitub tasakaalustatud toitumises. Ta paneb imeks, et tema juurde nõu saama tulevad inimesed hakkavad enamasti rääkima sellest, mida nad kõike ei söö, mis tähendab, et nad on oma menüüst paljud toiduained välja jätnud. Ka sellise „ülitervislikkusega” võib tema sõnutsi endale liiga teha, sest kui menüü on liiga energiavaene, tekib teatud toitainete puudus. Selline keelamine pole tema hinnangul õige ega lahenda enamasti ka  kaaluprobleeme. „Selline teguviis ei õpeta sind toitu nautima ega kujunda jätkusuutlikke toitumisharjumusi,” paneb Salupuu asja paika. Süüa võib tema jutu järgi kõike, kuid tuleb jälgida koguseid ja oluline on mõõdukus. Endale piirangute seadmine ja teatud toidu keelamine võib paljudele tunduda lihtsam viis oma probleemide lahendamiseks, kuid pole kahjuks jätkusuutlik.

„Kui inimene, kes oma kehakaaluga hädas, kuuleb minu käest, et ta tohib sealiha süüa, lähevad tavaliselt silmad hästi suureks. Lugu on aga nii, et kui sööd rasvast toitu, siis pead selle kompenseerima millegi muuga,” õpetab Salupuu ja lisab, et ka lihast saab valmistada erineva energiasisaldusega toite. Samal ajal tõdeb ta, et kes ei taha, ei pea sealiha sööma. „On selge, et liha ei sisalda neidsamu toitaineid, mis tera- või köögiviljad, aga see ei tähenda, et tegu oleks halva toiduga,” lausub ta ja hoiatab, et kõiki meedias levivaid pilte ja väiteid ei tohiks tõe pähe võtta.

Kui palju siis võiks liha süüa? Eestis välja töötatud toitumissoovituste järgi võib punast liha tarbida 500 grammi nädalas, ehkki need kogused võivad inimeseti varieeruda. Sellest võiks töödeldud lihatooted moodustada võimalikult väikese osa. Eelistada tuleks vähemrasvast liha ja toidu valmistamisel eemaldada silmaga nähtav rasv. Palju oleneb ka toidu valmistamise viisist. Näiteks friteeritud kikerherne- või peedikotlet ei pruugi kuigi tervislik olla. Ka võib sojahakklihast tehtud kotlet olla tugevasti ülemaitsestatud ja sellisena mitte kuigi kasulik. Kes patustab juustu ja maiustustega, võiks aga eelistada vähemrasvast liha, sest kõik peab olema tasakaalus. Võtmesõna on ikka mõõdukus.

Liha kasuks räägivad kõrge valgusisaldus, asendamatute aminohapete ja B-grupi vitamiinide olemasolu, pealegi soodustavad loomsed valgud organismil ka taimsete valkude ja mineraalainete omastamist. „Tehes teadlikke valikuid, oleme ka õnnelikumad,” kinnitab toitumisnõustaja.