Köögiviljakasvatajad sattusid oma „viinaralli” keskele

Eesti aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin ütleb, et poliitikud võiksid jälgida suuremat pilti ja kui mõni naaberriik muudab maksutingimusi, võiks meie riik sellest lähtuvalt reageerida. Foto: Aiandusliit

Ülevoolavalt palju on räägitud viimase aasta jooksul viinahinnast ja kirutud Eesti valitsust, et meil on alkohol karmimalt maksustatud kui lõunanaabritel. Aga tähelepanuta on jäänud, et sarnaselt raskesse seisu on sattunud ka meie köögiviljakasvatajad.

Nimelt langetas Läti tänavu köögi- ja puuvilja käibemaksu viiele protsendile ning kuna lõunanaabrite üks peamistest ekspordimaadest on Eesti, peavadki meie köögiviljakasvatajad tekkinud julmas konkurentsis ellujäämisvõitlust.

Eesti aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin räägib, et Euroopa Liidus on jäänud mõned üksikud  riigid, kus ei ole kodumaisele toidule või mõnele kitsamale põllumajanduse valdkonnale maksuerisust kohaldatud. Igas riigis on pisut omamoodi soodustusi rakendatud: kus värsketele aiasaadustele, mõnes kiiresti riknevatele toiduainetele, mille alla kuuluvad ka liha ja piim. Säärased maksusoodustused on kõige lihtsam viis kodumaist tootjat toetada.

Pärnus Eesti aiandusliidu visioonikonverentsil esinenud Läti põllumajandusministeeriumi turukorralduse osakonna juhataja Dace Freimane rääkis meie tootjatele Läti kogemusest alandada värske köögi- ja puuvilja käibemaks viiele protsendile. Millist mõju see samm Läti riigieelarvele kokkuvõttes annab, on Freimane sõnutsi veel vara hinnata, kuid kindel on juba, et enamiku köögiviljade hinnad poes langesid veidi, samuti aitas käibemaksu vähenemine kergitada aiandussektori palku ja kokkuvõttes koguneb sektorist riigikassasse rohkem raha.

Raimond Strastin, Läti ekspordib palju köögivilju Eestisse, kas nende käibemaksu alandamine mõjutab ka meie tootjaid?

Jah, Eesti on Läti üks peamisi sihtriike. Nad toodavad meist märkimisväärselt odavamalt ja meie tootjail on oma koduturul järjest raskem konkureerida. Peale selle suudavad lätlased olla väga mobiilsed ja paindlikud. 

Kui naaberriigis on selline maksuerisus, peaks ka meie valitsus seda jälgima ja olema paindlik.

Lätlased ütlevad, et see muudatus on teatava efekti juba andnud. Eriti just mikro- ja väikeettevõtted näevad, et tasub käibemaksukohustuslaseks hakata ja oma tulusid rohkem deklareerida ning nii saab riik rohkem maksuraha.

Mida eestlastel on lätlastelt õppida? 

Eelkõige oskust tootjatel oma valitsusega suhelda ja läbi rääkida. Poliitikutel aga julgust omamaiseid tootjaid toetada. Poliitikud võiksid jälgida laiemat pilti: kui mõni naaberriik muudab maksutingimusi, võiks meie valitsus sellest lähtuvalt reageerida. Kui Läti teeb oma põllumajandustootjatele maksueelistusi, siis on meie tootja ilmselgelt konkurentsist väljas. Loosung „Maksudega ei mängita!” ei kõla iga kord väga riigimehelikult.

Kui kapsas ja porgand välja arvatud, siis muu köögivilja kasvupind vähenes tänavu Eestis. Miks?

Nii on. See on mingil määral seotud toetustega, aga põhiliselt ikka konkurentsiga. Kui lätlased ja leedukad saavad odavamalt toota, siis meie tootjal on väga raske nendega konkureerida.

Kindlasti pole tegu meie kasvatajate huvipuudusega. Kui vaadata toetuste jaotust, siis pea kolmandik alustavatest noortalunikest soovib toota just aiandussaadusi.

Tegelikult ongi aiandus üks põllumajanduse valdkondi, kus on võimalik suuremat tulu teenida.

Mida siis oleks kõige tulusam kasvatada?

See sõltub palju inimeste oskustest, aga näiteks maasikas on targa majandamise korral küllalt tulus artikkel.  

Köögiviljakasvatus moodustab Eestis kõigest kolm protsenti ning puuvilja- ja marjakasvatus protsendi põllumajandustoodangust. See number tundub liiga väike.

See protsent on väike tõesti. Riik võiks oma rahva põhitoiduainetega ise ära toita ja köögivili on kindlasti üks sellistest. Köögivilja isevarustatuse tase on Eestis 60–70 protsendi vahel ning puuviljal ja marjal alla 10 protsendi.

Absoluutselt oleks vaja aiandussaaduste tootmist suurendada. Kogu aeg räägitakse meie meediaruumis, et peame sööma viis peotäit köögivilja päevas ja et õun päevas hoiab arsti eemal. Aga miks me peame selleks sööma Hispaanias kasvatatud vilju?

Meie kliima tundub olevat köögiviljakasvatuseks nigel.

Aga miks me siis siin Eestis üldse punnitame, lõpetame ära, toome kõik sisse. Selliseid arvamusi on ka kuulda olnud, aga kas meie inimesed tahavad seda? Ei taha ju. Järjest enam soovitakse kodumaist. Arvan, et kui kodanikel on soov kodumaist tarbida, siis peab riik seda soovi toetama.

Maaeluministeeriumi andmeil on meil köögi- ja puuviljakasvatuseks jagatavaid toetusi omajagu. On neid piisavalt?

Piisavalt kindlasti mitte, eriti kui naaberturgudega võrrelda. Hea näide on kas või see, et soomlane toetab katmikalal kurgi- ja tomatitootjat ruutmeetrilt 10 euroga, meil on see summa null.

Üks hektar moodsat kasvuhoonet on 10 000 ruutmeetrit, korrutage see kümnega ja mõelge nüüd ise, millise turueelise see loob. Ühe hektari suurust kasvuhoonet omavale aiandusettevõtjale tähendaks selline Soome moodi toetus täiendavat sissetulekut üle 100 000 euro.

Kujutage ette, kui palju meie ettevõtjatel soomlastega võrreldes raha investeeringuteks saamata jääb, aga konkurentsis olema peab.

Kui teema kokku võtta, siis mida meie riik võiks kohalike tootjate toetuseks teha?

Tuleks jälgida pidevalt turu olukorda ja kui naabrid tekitavad maksuerisuse, siis meie peaksime mingil moel sellele reageerima.

Kommentaarid

Urmas Kruuse, Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees:

Kindlasti tuleb jälgida, mida konkurendid teevad, ka naaberriikides. Esmapilgul tundub loogiline, et väiksem käibemaks võiks olla kasulikum – tarbija peaks saama odavamat kaupa ja tootja parema kasumi. Praktika on näidanud, et isegi kui hinnad alguses langevad, siis hiljem nad korrigeeruvad. Tekib küsimus, kes saab endale võimaliku kasu: tarbija, kaubandus või ettevõtja?

Kindel, et tootmisega seotud kulud muutuvad järjest olulisemaks, sest madal omahind aitab püsida konkurentsis. Kui ekspordi puhul on lähteriigi käibemaks null protsenti ja tootele rakendub importijariigi käibemaks, siis küsimus ei saaks justkui olla käibemaksus. Arvestades aga näiteks Läti elatustaset, siis tööjõukulud on seal odavamad kui Eestis. Aianduses on tööjõukuludel oluline roll. Seetõttu on sektorile vaja, et ka ajutise võõrtööjõu kasutamine oleks paindlik. Kuid praegune protsess ei ole lihtne. Põllumajanduses on sesoonsusel ja ilmastikul suur roll. Seetõttu on näiteks saagikoristusel vahel päevade küsimus, milline on majanduslik kasu.

Oleks loomulik, et ühe Eesti ettevõtte jaoks vormistatud ajutine tööjõud saaks paindlikult liikuda eri ettevõtete vahel. See aitaks ka tööjõukulusid alla viia, sest põllumajanduses sõltub palju ilmast ja mõnel päeval saaks passimise asemel töötada naaberettevõttes. Praegune aeganõudev bürokraatia aga välistab selle.

Samuti on oluline, et selles sektoris jätkub innovatsioon. Meie kliimas tootmine vajab lahendusi, mis aitavad puhast kodumaist toodangut pakkuda pikema perioodi jooksul ka kaubanduses. Maaelu arengukava meetmed on seda juba natukene aidanud, aga tuleb edasi liikuda. Kui praegu saame talvel osta  Eesti kurki, tomatit ja palju teisi saadusi, siis see on olnud ettevõtjate tubli töö tulemus. Kindlasti on oluline, et seoses soojatootmisega oleks sisendid võimalikult konkurentsivõimelised, sest ilma soojata ei kasva meil midagi. Suurte mahtude puhul on meil rakendatamas teatud soodustusi, aga siin vajame põhjalikumat arutelu. Parlamendi maaelukomisjon tahab kindlasti osaleda nendes aruteludes.

Marko Gorban, Maaeluministeeriumi asekantsler:

Lätis on üldiselt kaupade ja teenuste käibemaks 21 protsenti. Käibemaksumäära kohaldatakse võrdselt nii kodumaistele kui ka importkaupadele, seega ei ole Läti köögiviljakasvatajatel otsest konkurentsieelist eestlaste ees tulenevalt käibemaksumäära erisusest. Lätis kasvatatud köögivili maksustatakse Eestis 20protsendilise käibemaksumääraga ja Eestis kasvatatud köögivili Lätis 5 protsendiga.

Eestis on arutatud erinevate käibemaksumäärade üle toidukaupade puhul. Käibemaksumäära vähendamise mõju tarbijahinnale on sõltuv mitmetest teguritest ja kuna käibemaks kohaldub kõikidele tarneahela lülidele, ei pruugi võimalik käibemaksualandus kajastuda lõplikus tarbijahinnas. Antud teemat on käsitletud ka Eesti Maaülikooli 2015. aasta uuringus, kus on muuhulgas leitud, et kõige tüüpilisem negatiivne aspekt käibemaksu alandamise puhul on pakkujate vähene suutlikkus kontrollida pakkumise tingimusi ja lõpptoote hinda.