Aiavaasi külmaõrnad puud viige varju alla või pange mulda

Roosipuu koliti Vasta mõisakooli pargist enne külmi hoiuruumi. Foto: Säde Lepik

Terrassidel ja plaaditud pinnaga õuedes või aedades loovad tihti meeleolu aiavaasis kasvavad taimed. Seal võib näiteks näha mägimände, elupuid ja isegi iluõunapuid. Enne kui miinuskraadid püsivalt võimu saavad, tuleb nüüd otsustada, kuidas neid vaasiasukaid talve eest kaitsta.

Kui kasvuanum on nii suur, et see läbi ei külmu, kasvukoht on tuulte eest hästi kaitstud ning tuleb mõnus lumerikas talv, siis polegi vastupidavamatele liikidel vast ohtu külmavõetud saada. Kindlam on aga valmis olla halvimaks.

Tasub meeles pidada, et meie kliimaga harjunud lehtpuud ja põõsad taluvad üldjuhul kasvunõus talvitumist paremini kui okaspuud, sest nende eluprotsessid pole talvel aktiivsed. Okaspuude elutegevus on talvel lihtsalt aeglustunud. Kui pott läbi külmub, ei saa need aga juurtega enam niiskust kätte ja kuivavad varakevadise päikese mõjul.

Kindlasti ei või talveks välja jätta anumasse istutatud külmaõrnu lehtpuid, nagu kämmalvahtraid, hunnitut remmelgat või peensaagjat kirsipuud. Okaspuudest võtab külm kindlasti ära California ebaküpressid, kuid ohus võivad olla ka aiavaasi elupuud, sest nende juured ei talu pikemat läbikülmumist.

Eestis kasvanud harilikud mägimännid, harilikud, roomavad ja sabiina kadakad, harilikud kuused ja harilikud männid, lehtpõõsastest harilikud küüvitsad, põõsasmaranad, kukerpuud, laiuvad tuhkpuud jt jäävad suures kasvuanumas talvitudes tõenäoliselt alles.

Iluõunapuud ja elupuud võivad talvetingimustega hakkama saada väga hea mikrokliimaga paigas. Terrassilt või oma aluselt tasub taime kasvuanum aga talveks kindlasti maha tõsta, et külm õhk ei pääseks nõu alla ja maa soojus ei laseks anumal ruttu läbi külmuda. Kui kasvunõu ei ole väga suur, siis oleks hea see sügisel vähemalt osaliselt maa sisse kaevata. Pealt katke potis olev muld kergkruusa, graniitkillustiku või freesturbaga. Talvel kühveldage anumaasuka kaitseks selle ümber hästi soojust hoidvat lund.

Külmaõrnu taimi on kindlam ületalve hoida siiski keldris või muus hoiuruumis, kus temperatuur püsib null kraadi ringis. Lehtpuid ja põõsaid võib hoida pimedas, okaspuudel on aga ruumis talvitumise ajal tarvis näha päevavalgust. Tuleb jälgida, et muld oleks kogu aeg parajalt niiske, muidu kuivab taim ära. Üle kasta ka ei tohi, sest siis tekivad mädanikud.

Külmakartlik roosipuu

Väga efektsed on nii suurtes pottides (kuni 30 liitrit) kui ka peenras kasvavad roosipuud ehk tüviroosid. Mart Ojasalu selgitab raamatus „Roosiaed. Roosid – lilleilu liidrid”, et tüviroosi luues poogitakse pikale kibuvitsavõrsele kas 60, 100 või 140 cm kõrgusele kultuurroosisort. Roosipuu kõrgus oleneb pookekoha kõrgusest, leidub ka 30 cm tüvele poogitud miniroosipuid.

Pakasekangasse või kuuseokstesse mähkimisega ei saa püstises asendis roosipuud külma eest kaitsta, tüviroos külmub paari pakasepäevaga.

Anumas kasvavat roosipuud on lihtne talveks sisse kanda, kuid selle soove võib ruumis olla raske täita. Valgust tüviroos seal talvel ei vaja, kuid temperatuur peaks hoiuruumis püsima vahemikus null kuni +2 kraadi. Ruum ei või ka varakevadel palju soojemaks minna, sest siis hakkavad võrsed kasvama. Pimedas kasvanud võrsed on õrnukesed ja saavad kindlasti kahjustada, kui roosipuu mais tagasi õue viite. Noortele võrsetele on siis ohtlikud nii ere päike kui ka öökülmad. Roosipuu ei või hoiuruumis ka kuivale jääda.

Mõned roosisõbrad on tüviroose ületalve hoidnud ka kütteta kasvuhoones, kattes pikali ja osalt mulda pandud taime juured ja võra osa korralikult (u 30 cm paksuse) kuiva turba või mulla kihiga.

Kuid on ka neid, kelle meelest on roosipuid õigem ja lihtsam kasvatada siiski peenrasse istutatult, sest väljas talvitunud roosipuud õitsevat paremini ja neid ei ohusta kedriklestad. Sel juhul on tüviroos vaja talveks maha painutada. Seda arvestades tüviroosid juba istutataksegi 45kraadise nurga all ja püstasendisse suunab taime tugikepp.

Roosipuud painutatakse maha järk-järgult, paarikümne sentimeetri haaval, sobivas asendis taime vahepeal nööriga vaia külge kinnitades, et see asendiga harjuks, ja paari päeva pärast painutamist jätkates. Painutada tohib muidugi siis, kui päeval on väljas veel plusskraadid.

Else Liventaal rõhutab raamatus „Roosid. Nõuandeid ja soovitusi aednikule”: „Painutama peab üle juurekaela – kui seda teha vastupidises suunas, võib tüvi juurekaela küljest lahti murduda. Tüve murdumise vältimiseks on otstarbekas painutada taime üle puupaku, mille läbimõõt on umbes 20–25 cm.”

Mahapainutatava tüviroosi tagasilõigatud kultuurosa alla laotage kuuseoksi, mis aitavad natuke ka hiiri eemale peletada. Kinnitage painutatud tüvi konksuga maa külge ja katke siis roosi võraosa 25–30 cm paksuselt pakasekaitseturba või mullaga. Tüveosa katke kuuseokstega. Kui aias hullavad lapsed või koerad võivad sedasi kaetud tüviroosi kogemata puruks vajutada, pange selle kohale veel kaitseraam või hõre kast, mis õhku läbi laseb.

Kanarbike ja eerikate aeg

Hilissügisel ei pea aiavaasid muidugi külma hirmus päris tühjaks jääma. Seal on nüüd sügistalvise täitena väga ilusad roosade õitega saleda eerika ja hariliku kanarbiku pungõitsvad sordid, mida täiendavad hästi helehallid padipõõsad ja viltlehed. Kanarbikud ei ole nii kärtsud kui eerikad, neil on ka põnevaid valgete, kollakate ja rohekate vaid veidi avanenud õitega sorte, mida vihmad ei saa väga rikkuda. Talveks saate oma taimeanumat täiendada veel kaharate männiokste või näiteks mitmes toonis kontpuuokstega.

Eerikaid ja kanarbikke kastke kindlasti nii kaua, kuni substraat pole kasvunõus külmunud, siis püsivad nad vähemalt jõuludeni ilusad. Kui jätate nad kuivale, siis tõmbuvad eerikad ruttu pruuniks ja hakkavad pudisema. Liigniiskus on muidugi ka halb. Kui kahtlete, kas kasta või ei, katsuge mulla niiskust 3–4 cm sügavuselt.

Saleda eerika sordid ongi meil ühe hooaja taimed. Harilik kanarbik on küll külmakindel, kuid tavaliselt ei ela sügiseks ilusaks poputatud taimed talve lillekastis üle ja kevadel saab neid harva turbapeenraase ümber istutada.